Valgehobusemäe xdream
Laupäeva hommikune teekond Valgehobusemäele läks Aegviidu poolt, mööda kümnetest varajastest seenelistest, kes teeäärsetest autodest korvide ja pangedega välja ronisid. Samal ajal kui meie veidravõitu ettevõtmise poole suundusime - või kui arukaks saab pidada rattaga rahmeldamist mööda metsaaluseid, kus kultuurse väntamise asemel kulges osa ajast ratast üle murdunud puutüvede tarides ning jalgu mustjast porist sikutades.
Põhimõtteliselt võib seda metsa nautimise ekstreemvormiks ju pidada.
Talvises lumesegaduses olime oma tiimi pannud kirja lisaks kevadisele Tallinna etapile ka Valgehobusemäele, umbes sellise mõttekäiguga, et see on suhteliselt ligidal minna ja küllap seal külluslike metsade vahel rattaga sõita saab. Ja osutuski domineerivalt rattaseks etapiks. Rattaradu oli veetud ja joonistatud halastamatult mitmete selle paikkonna kaunite loodusobjektide juurde, vaid Kakerdaja rabas jäi hulpimata. Punkte sai noppida küll ühes ja teises (KP 1(34) ja KP 28 (74)) otsas Liivojas, Tarvasjõest (KP 2/27 (35)), Väikse- ja Suure Kalajärve äärest (KP 22(63)), üpris ligi Linajärvele (26(73)), Taganurga mägedest (jalgsi valik-o) ja Uuemetsa raba servadest (59, 61), Nokust rääkimata (24(65), 25(66)).
Juba teel esimesse punkti tundsime rõõmu oma varajasest stardipositsioonist, sest võis vaid ette kujutada, milliseks vesine ja mullane rada muutub pärast seda sadade ratturite poolt läbimist. Toda ei olnud tagasiteel vaja enam fantaseerida, sai omal nahal tunda ja haista, kuidas tümaks tammutud muda üle tossuserva vajub ja umbse vaakumi ümber jala moodustab. Ning et poris tammumine ja ratta sikutamine liiga üksluiseks ei muutuks, tuli end vahelduseks uputada mõnda põlvekõrgusse äärteta kraavi või rattaga koos end nabakõrgustest kuusetüvedest üle lendama sundida.
Tõsi, mitte kogu läbitav trass ei olnud nii jõudu neelav. Näiteks ratta libistamine Kalajärvede ümber ja vahel kulgeval laudteel ei olnud kaugeltki nii pingutav ning nii rattaralli legendi järgi kui ratta valik-orienteerumine kulges valdavalt sootuks kultuursematel ning üpris laugjatel kruusateedel ja metsaradadel nii, et pidin vaid paar korda ratta seljast maha tulema, et mitte lollakalt ühe koha peal ennast mäenukist üles vändata, vaid rahulikult ratast tasakaalu hoidmiseks käekõrval üles lükata. Kümned murdunud puude tüved väiksematel radadel ei ole isegi mitte mainimisväärt.
Kõikide nende rattaharjutuste vahele mahtus ka paar muud liikumisviisi ning isegi üks ajulihaste tööd soosiv lisaülesanne. Kõikide nende rattapunktide juures sai tehtud üks massipsühhoosi ajel tehtud rumalus, kui teise punkti Tarvasjõele minnes ratta teede risti maha jätsime ning jõest läbi sumades aru saime, et peame rattad teelt ära tooma ja jõest ikkagi veel 2x edasi-tagasi läbi sumama.
Meil ei tekkinud kaugeltki nii keskpärast olukorda, nagu kirjeldas mulle oma juhtumisi Risto, kus ta nn rattaralli osas kaarti keerates oli otsustanud ühest rööpa paarist teise veereda ning hoopis külje valusasti maha veeretas. Eesliikunud tiimikaaslane oli selja taha vaadates uurima asunud, mis siis toimub ning samuti vääratanud ja rattaga siruli visanud ning tema taga sõitnud kolmas kaasvõistleja oli kukkujale otsasõidu vältimiseks püüdnud rada vahetada, kuid samuti rööbaste vahele kõhuli visanud. Ehk selleks, et rattarallil külakuhja moodustada, ei pea üldse esimene sõitja libastuma, piisab ka sellest kui seda teeb viimane.
Püüdes liikuda ajalises järjekorras, siis pärast esimest portsu 9,4 rattakilomeetrit jõudsime Jägala jõe äärde, et legendifragmentide järgi tuvastada neli punkti jõe kallastelt - uhades umbes 2,6 kilomeetrit üles voolu ja siis vulinal allavoolu tagasi. Ja kuigi meie vongerjad ponnistused kanuu algmeetritel pävisid kiiremate tähelepanu, kuna me oma vänderdamisega neil kuidagi mööduda ei lasknud ja seda täiesti tahtmatult, siis kilomeetrite edenedes sinusoidne trajektoor Jägala jõel hakkas tasapisi lähenema sirgjoonele. Ülesvoolu minnes tegmine kiire põike läbi ka tagasitee kaheksandast (40) punktist ning tänu sellele saime tolle tagasiteel õigete puutüügaste vahelt ilma lisaringideta kätte. Üldse on kummalisel kombel just kanuu etapid meil paar-kolmkümmend kohta libedamalt läinud kui ratta ja jalgsi lõngerdused.
Ilmselt sellepärast, et Jaan sai läbi soostnud jõekalda esimesse kanuupunkti minnes nabani märjaks, sikutas ta maale naastes kanuud kaldale nii intensiivselt ja süvenemata, kas me isaga ka paadist väljas oleme, et suutis minu kui tüüri paadist lihtsalt välja kallata. Paraku mitte kaldale vaid kalda alla ning minu kiiskamise peale, et miks sa nii tegid, ei kostnud muud, kui et ma olevat vette väga elegantselt plartsatanud.
Noh selle vaatemängu peale ei jäänud muud, kui areenilt kiirelt kaduda ning käbedam väntamine paar punkti vahet andis järgmiseks võimaluse ennast kuivaks valik-orienteeruda tihedas võpsikus. Pärast Läti rogaini sellised metsad küll suurt närve ei kõdita, täiesti muhe kodune padrik. Otsustasime noppida 49-54-56-50-52 ja teiselpool liini 57. Kõik läks väga täpselt, välja arvatud 50-52. Tulime liini serva alla välja, aga keerasime ilmselgelt liiga vara metsa rüppe tagasi ning heitusime mõningastest pinnavormidest, mis päris hästi ei olnud kohaldatavad kaardipildiga, aga sinisekollase lohu serva sattudes, läks mets ja maa paika tagasi ning rüselesime punktid lõpuni. Arvatavasti oli meil siiski sedavõrd lihtsam kui nendel sellidel, keda Jaan oli kuulnud üks teiselt küsimas, mida see sinine kaardil võiks tähendada.
Pärast maarännakut jätkus rattaga uhamine valik-orineteerumise formaadis - 61-59-62, ja siis peale joonorienteerumine, ikka koos rattaga. Seda Kalajärve matkarada ma muidu rattaga läbimiseks ette ei võtaks. Mõned osavad on vast võimelised välitma laudteel kahe laua vahele kinni sõitmist, minu eelistus oli need lõigud ratas käekõrval maha libistada. Noku talu maadel leidis aset midagi jahimeeste seltsi ürituse laadset, kus teadjamad oskasid sarvede järgi tuvastada metskitse, pealuu järgi kopra, käppade järgi ilvese, hammaste järgi põdra ning nahatükkide järgi saarma ja metssea. Jeah, mis jõle loom. Saarmast me selles elukas tuvastada ei suutnud ja selle karistuseks tuli tegeleda saagimistöödega - ilmselt vastastiku abi eesmärgil - küttepuude varumine RMK tarvis, iga valesti tuvastatud looma osa eest - üks nott pliidipuudeks.
Uuesti ratta selga ning huvitavate teevalikutega tagasi Valgehobuse mäe poole. Viimasest metsa (õigemini küll oja) punktist (28) keskusesse tagasitee valik tekitas korraks küsimuse, et äkki on läbi metsa põhja poolt mingil viisil otstarbekam, aga punkti ümbritsenud tümast soost pressis koos ratastega läbi vaid üksikuid ning nii valisime meiegi lõunast kaarega tee, mis alguses oli ju igati sümpaatne külavahetee, kuniks Liivojale aina lähemale jõudes üha meeleheitlikumaks mudas sumpamiseks muutus. Tunne oli nagu oleks hiid metssigade tihedasse asurkonda sattunud. Mudast segipööratud oja põhja kohta võis järeldusi teha eesminejate veest väljaulatuvate kehaosade järgi. Mõnel puhul õnnestus mõnel põlve pealt enam-vähem nabani sisse vajuda. Püdeljalt metsarajalt lõpuks heledale aasale jõudes ei võtnud enam ei pea ega jalad, kus võiks leida viimase lisaülesande. Kuidagi suutsime selle masside liikumise järgi tuvastada suusasilla alt.
Ülesanne ise lihtne - 2x3 petanqi kuuliviset ämbrisse ja ennastsäästvam oli kuuest neli ämbrisse loopida. Meil õnnestus kolm ja pool. Pool maandus ämbri serva mõlki lüües kahjuks ääre pealt ämbrist välja veeredes. Nii tuli pudruste jalgadega läbida karistusringina tõus Valgehobusemäkke ning alla jõudes meenutada lapsepõlve, kuidas igast suvalisest endast kõrgemast plangust õieti üle ronida oligi.
Kokkuvõttes jäi ainult imestada, kui hämmastavalt vilets jalgrattur ma olen - Jaan ja isa said mu seljataga teenimatult venida, samal ajal kui ma tuld välja lööva põlvega vändata rebisin. Ma ei tea, ilmselt on mul mingi viga man, aga rattasõidust hakkab põlve välisküljel olev nukk rämedalt valutama - mida rohkem tõusu, seda rämedamalt. Selline tunne on, nagu pedaalile pressides üritaks sääreluu põlve juurest välja tulla. Ilmselt selle pärast ma olengi viimasel kahel aastal kolm korda ratta selga sattunud. Kahel varasemal (Sakus ja Tallinnas) xdreamil oli lihtsalt siledam maa.
Kui jätta kõrvale viimane kahetunnine lisaülesanne enne koju pääsemist, et anda omanikele tagasi nende rattad siiski konditsioonis (poritud), milles nad meile loovutati, siis ei pidanud pettuma selle kandi maastiku ilus, võlus ja vaevas. Ilm soosis nii vees suplemist ja soos sulistamist kui survepesu järjekorras aja veetmist. Tagumise otsa rivis kohtab pigem kaasvõistlejate lõõpivat aasimist kui et sõnade ja ilmetega kolkimist. Enda füüsiliseks raputamiseks ruumi ja aega jagus, ainult tsipake kaheldav siiski on, kas too on ikka see viis, millel tahaksin lasta päeval olla ja õhtul oodata.
* * *
Pühapäeval sõitsime maale ja muu loba vahel pajatab Raiden: "Aeg jäi seisma. Aeg peatus ja läks kohvi jooma." Mina: "Kuhu ta kohvi jooma läks?" Raiden: "Kuskile Lauluväljaku kanti. Kui sa lähed tast liiga palju tagasi, siis sul on kole pikk maa tagasi tulla. Kui sa lähed tast kogemata liiga palju edasi, siis sa võid juba surnud olla. Parem on oodata koos ajaga kui ta seisab."
Põhimõtteliselt võib seda metsa nautimise ekstreemvormiks ju pidada.
Talvises lumesegaduses olime oma tiimi pannud kirja lisaks kevadisele Tallinna etapile ka Valgehobusemäele, umbes sellise mõttekäiguga, et see on suhteliselt ligidal minna ja küllap seal külluslike metsade vahel rattaga sõita saab. Ja osutuski domineerivalt rattaseks etapiks. Rattaradu oli veetud ja joonistatud halastamatult mitmete selle paikkonna kaunite loodusobjektide juurde, vaid Kakerdaja rabas jäi hulpimata. Punkte sai noppida küll ühes ja teises (KP 1(34) ja KP 28 (74)) otsas Liivojas, Tarvasjõest (KP 2/27 (35)), Väikse- ja Suure Kalajärve äärest (KP 22(63)), üpris ligi Linajärvele (26(73)), Taganurga mägedest (jalgsi valik-o) ja Uuemetsa raba servadest (59, 61), Nokust rääkimata (24(65), 25(66)).
Juba teel esimesse punkti tundsime rõõmu oma varajasest stardipositsioonist, sest võis vaid ette kujutada, milliseks vesine ja mullane rada muutub pärast seda sadade ratturite poolt läbimist. Toda ei olnud tagasiteel vaja enam fantaseerida, sai omal nahal tunda ja haista, kuidas tümaks tammutud muda üle tossuserva vajub ja umbse vaakumi ümber jala moodustab. Ning et poris tammumine ja ratta sikutamine liiga üksluiseks ei muutuks, tuli end vahelduseks uputada mõnda põlvekõrgusse äärteta kraavi või rattaga koos end nabakõrgustest kuusetüvedest üle lendama sundida.
Tõsi, mitte kogu läbitav trass ei olnud nii jõudu neelav. Näiteks ratta libistamine Kalajärvede ümber ja vahel kulgeval laudteel ei olnud kaugeltki nii pingutav ning nii rattaralli legendi järgi kui ratta valik-orienteerumine kulges valdavalt sootuks kultuursematel ning üpris laugjatel kruusateedel ja metsaradadel nii, et pidin vaid paar korda ratta seljast maha tulema, et mitte lollakalt ühe koha peal ennast mäenukist üles vändata, vaid rahulikult ratast tasakaalu hoidmiseks käekõrval üles lükata. Kümned murdunud puude tüved väiksematel radadel ei ole isegi mitte mainimisväärt.
Kõikide nende rattaharjutuste vahele mahtus ka paar muud liikumisviisi ning isegi üks ajulihaste tööd soosiv lisaülesanne. Kõikide nende rattapunktide juures sai tehtud üks massipsühhoosi ajel tehtud rumalus, kui teise punkti Tarvasjõele minnes ratta teede risti maha jätsime ning jõest läbi sumades aru saime, et peame rattad teelt ära tooma ja jõest ikkagi veel 2x edasi-tagasi läbi sumama.
Meil ei tekkinud kaugeltki nii keskpärast olukorda, nagu kirjeldas mulle oma juhtumisi Risto, kus ta nn rattaralli osas kaarti keerates oli otsustanud ühest rööpa paarist teise veereda ning hoopis külje valusasti maha veeretas. Eesliikunud tiimikaaslane oli selja taha vaadates uurima asunud, mis siis toimub ning samuti vääratanud ja rattaga siruli visanud ning tema taga sõitnud kolmas kaasvõistleja oli kukkujale otsasõidu vältimiseks püüdnud rada vahetada, kuid samuti rööbaste vahele kõhuli visanud. Ehk selleks, et rattarallil külakuhja moodustada, ei pea üldse esimene sõitja libastuma, piisab ka sellest kui seda teeb viimane.
Ilmselt sellepärast, et Jaan sai läbi soostnud jõekalda esimesse kanuupunkti minnes nabani märjaks, sikutas ta maale naastes kanuud kaldale nii intensiivselt ja süvenemata, kas me isaga ka paadist väljas oleme, et suutis minu kui tüüri paadist lihtsalt välja kallata. Paraku mitte kaldale vaid kalda alla ning minu kiiskamise peale, et miks sa nii tegid, ei kostnud muud, kui et ma olevat vette väga elegantselt plartsatanud.
Noh selle vaatemängu peale ei jäänud muud, kui areenilt kiirelt kaduda ning käbedam väntamine paar punkti vahet andis järgmiseks võimaluse ennast kuivaks valik-orienteeruda tihedas võpsikus. Pärast Läti rogaini sellised metsad küll suurt närve ei kõdita, täiesti muhe kodune padrik. Otsustasime noppida 49-54-56-50-52 ja teiselpool liini 57. Kõik läks väga täpselt, välja arvatud 50-52. Tulime liini serva alla välja, aga keerasime ilmselgelt liiga vara metsa rüppe tagasi ning heitusime mõningastest pinnavormidest, mis päris hästi ei olnud kohaldatavad kaardipildiga, aga sinisekollase lohu serva sattudes, läks mets ja maa paika tagasi ning rüselesime punktid lõpuni. Arvatavasti oli meil siiski sedavõrd lihtsam kui nendel sellidel, keda Jaan oli kuulnud üks teiselt küsimas, mida see sinine kaardil võiks tähendada.
Uuesti ratta selga ning huvitavate teevalikutega tagasi Valgehobuse mäe poole. Viimasest metsa (õigemini küll oja) punktist (28) keskusesse tagasitee valik tekitas korraks küsimuse, et äkki on läbi metsa põhja poolt mingil viisil otstarbekam, aga punkti ümbritsenud tümast soost pressis koos ratastega läbi vaid üksikuid ning nii valisime meiegi lõunast kaarega tee, mis alguses oli ju igati sümpaatne külavahetee, kuniks Liivojale aina lähemale jõudes üha meeleheitlikumaks mudas sumpamiseks muutus. Tunne oli nagu oleks hiid metssigade tihedasse asurkonda sattunud. Mudast segipööratud oja põhja kohta võis järeldusi teha eesminejate veest väljaulatuvate kehaosade järgi. Mõnel puhul õnnestus mõnel põlve pealt enam-vähem nabani sisse vajuda. Püdeljalt metsarajalt lõpuks heledale aasale jõudes ei võtnud enam ei pea ega jalad, kus võiks leida viimase lisaülesande. Kuidagi suutsime selle masside liikumise järgi tuvastada suusasilla alt.
Ülesanne ise lihtne - 2x3 petanqi kuuliviset ämbrisse ja ennastsäästvam oli kuuest neli ämbrisse loopida. Meil õnnestus kolm ja pool. Pool maandus ämbri serva mõlki lüües kahjuks ääre pealt ämbrist välja veeredes. Nii tuli pudruste jalgadega läbida karistusringina tõus Valgehobusemäkke ning alla jõudes meenutada lapsepõlve, kuidas igast suvalisest endast kõrgemast plangust õieti üle ronida oligi.
Kokkuvõttes jäi ainult imestada, kui hämmastavalt vilets jalgrattur ma olen - Jaan ja isa said mu seljataga teenimatult venida, samal ajal kui ma tuld välja lööva põlvega vändata rebisin. Ma ei tea, ilmselt on mul mingi viga man, aga rattasõidust hakkab põlve välisküljel olev nukk rämedalt valutama - mida rohkem tõusu, seda rämedamalt. Selline tunne on, nagu pedaalile pressides üritaks sääreluu põlve juurest välja tulla. Ilmselt selle pärast ma olengi viimasel kahel aastal kolm korda ratta selga sattunud. Kahel varasemal (Sakus ja Tallinnas) xdreamil oli lihtsalt siledam maa.
Kui jätta kõrvale viimane kahetunnine lisaülesanne enne koju pääsemist, et anda omanikele tagasi nende rattad siiski konditsioonis (poritud), milles nad meile loovutati, siis ei pidanud pettuma selle kandi maastiku ilus, võlus ja vaevas. Ilm soosis nii vees suplemist ja soos sulistamist kui survepesu järjekorras aja veetmist. Tagumise otsa rivis kohtab pigem kaasvõistlejate lõõpivat aasimist kui et sõnade ja ilmetega kolkimist. Enda füüsiliseks raputamiseks ruumi ja aega jagus, ainult tsipake kaheldav siiski on, kas too on ikka see viis, millel tahaksin lasta päeval olla ja õhtul oodata.
* * *
Pühapäeval sõitsime maale ja muu loba vahel pajatab Raiden: "Aeg jäi seisma. Aeg peatus ja läks kohvi jooma." Mina: "Kuhu ta kohvi jooma läks?" Raiden: "Kuskile Lauluväljaku kanti. Kui sa lähed tast liiga palju tagasi, siis sul on kole pikk maa tagasi tulla. Kui sa lähed tast kogemata liiga palju edasi, siis sa võid juba surnud olla. Parem on oodata koos ajaga kui ta seisab."
Comments