Sõmerpalu-Soe
Et nagu Sõperpalu-Hundi või nagu Sõmerpalu-Lämmi.
Oleneb kust poolt vaadata. Põhja poolt alla mägede poole kiigates oli näha, et ometi oli keegi hooaja lõpus leidnud üles metsa, mille taimekooslusse ei tarvitsegi lugamatuteks tundideks kinni jääda. Tõsi, niipalju sihiriste kui võib üles lugeda tollel kaardil, kohtab vaevalt mõnel rogainigi laudlinal.
Sel päevavanusel sügise hommikul kui Juss kuskil Edinburghi tänavatel kolistas, toppis ülejäänud pesakond end autosse, et siirduda lõunasse Võrumaa metsade vahele natukesele osoonidoosile. Korralikumas o-metsas polnud meist juba ammu keegi orienteerunud, kui paar rogaini välja arvata.
Sõmerpalu motohalli ümber ja natuke ka seal sees sagis kaks päeva sadu kodanikke, kes siirdusid riburadapidi mõnusasse metsa, kus päikese soojendatud kehasid jahutas aeg-ajalt mõni vihmavaling.Teekond starti kestis teisel päeval nii pikalt et Heidi jõudis ära pajatada terve seikluse jagu lugusid aastataguses Riia ümbruse metsades ning ega esimeselgi päeval pääsenud kohrvitäiest sisemõtisklustest. Mets võimaldas kiiretel jooksjatel olla eriti kiire ning pühapäevakutajatel nautida täiega igat sammu, mida sai astuda männiriisikases männikus või hõredas kuusikus või eeskujulikult korrastatud raiesmikul või künklikel sihtidel või sõnajalavälul või vahel ka mõnes tihnikus või väga harva mõne murdunud männi kõrval. Tihedamast metsatukast sai tänu rikkalikult rajatud radadele alati ümberringi joosta. Lihtsalt lausa lustlik laas. Või nagu Jaan nentis, las lätlased ka näevad, milline üks o-mets peab välja nägema.
O-tehnilises mõttes ei sundinud rajameister seekord samuti kulgejaid end pooleks nikastama. Palju oli teevaliku küsimusi ning esimesel päeval ei õnnestunudki midagi ekstreemset korraldada. Kui, siis viienda punkti(43) piirkonnas lugesin välja keskmise kaeviku, millest punkti otsisin ning kuuskede vahel mõned ajaühikud hämmingu peale kulutasin.
Teisel päeval oli isegi rohkem sellist mõõdukat reljeefis susserdamist. Juba teises(57) punktis kaldusin valesse orvandisse ning korra suutsin järje käest päris kaotada - seitsmenda punkti poole kügeledes vajusin liialt vasakule, kauguse taju oli aga hästi paigas, taipasin kiirelt otsa ringi keerata. Tumeda ja heleda metsapiir oli selgelt hoomatav ja selle järgi sain end paika. Mõningast pikemat nuputamist tekitas etapp 8(74) - 9(60) üle karjääri, lõpuks läksin lõuna poolt mööda serva. 10sse (70) siblides sattusin samuti esiotsa naaberpunkti. Seevastu 12le (46) sain otse peale, aga pikalt heietasin, kuidas liikuda. Triibulisest märjast männinoorendikust läbipugemise tulemusel olin okastega üleni kaetud nagu noor sipelgapesa. 13st (80) lahkumine tekitas erinevaid mõtteidusid, kuniks säästsin enda alla jõe äärde laskumisest ja mööda võsasemat ülemist harja sihi risti sihtisin.
Raiden osales esimest korda iseseisvalt M8NR rajal ning suutis hakkama saada nii raja kui kaardiga. Pärast esimest päeva tekkis tal täitsa hasart uuesti proovida. Kohati tundub, et nöör on rahustuseks rohkem närvilistele vanematele, igatahes suutis Raiden pärast kaardi peal näidata, millisest sihi ristist ta üle jooksis ja kuidas ta siis ennast jälle õigeks sai ning kus ta lindi trajektoori eiras, et otse minna.
Oma pealinnast kurnatud kehasid ja lõunamaa metsadest väsinud vaimu läkisme turgutama Värska Sanatooriumisse, sõites mööda sügislummas Võrumaad kui seljataga laskuv päike virutas kiiri vastu eessiravaid tumemusti vihmapilvi. Plinkisime pulmarongi sabas ja oi-oi-oiatasime tee ääres kraavis külili uhiuute mersudega treileri üle. Veekeskuses võdisesime värskavee vannides, ligunesime basseinis varbad kortsu kuni silmad kloorist tasapisi kipitama hakkasid ning jalutuskäik veelgi osoonsemas pargis pärast veeprotseeduure mõjus täiega puuga pähe lajatavalt. Selgusetuks jäi miks keegi ikkagi ühel päeval arvas, et kaevame siia 450 meetrise augu, kust hakkab ülihuvitavat 570 miljoni aastast vett tulema, mida on hea niisama rüübata ja mudaga koos endale peale määrida, aga nii ometi on.
Teisel päeval olid kogu pesakonna stardid õnneks esimese tunni sees nii, et keskpäevaks kõik oma sooritustega ühele poole said ning kojusõidu tee Tartust läbi Ahhaa Keskuse seadsime. Teadus näib tänasel päeval üpris füüsiliselt tajutav nähtus olevat ning kõikvõimalike vidinate ja meelte segikeerajate vahelt pääsenuna võib teadus olla ka jäätist limpsides Newtoni õunapuu vahtimine samanimelises kohvikus.
Kosutav nädalavahetus. Metsast, veest ja teadusest sügiskirjuna uude nädalasse.
Oleneb kust poolt vaadata. Põhja poolt alla mägede poole kiigates oli näha, et ometi oli keegi hooaja lõpus leidnud üles metsa, mille taimekooslusse ei tarvitsegi lugamatuteks tundideks kinni jääda. Tõsi, niipalju sihiriste kui võib üles lugeda tollel kaardil, kohtab vaevalt mõnel rogainigi laudlinal.
Sel päevavanusel sügise hommikul kui Juss kuskil Edinburghi tänavatel kolistas, toppis ülejäänud pesakond end autosse, et siirduda lõunasse Võrumaa metsade vahele natukesele osoonidoosile. Korralikumas o-metsas polnud meist juba ammu keegi orienteerunud, kui paar rogaini välja arvata.
Sõmerpalu motohalli ümber ja natuke ka seal sees sagis kaks päeva sadu kodanikke, kes siirdusid riburadapidi mõnusasse metsa, kus päikese soojendatud kehasid jahutas aeg-ajalt mõni vihmavaling.Teekond starti kestis teisel päeval nii pikalt et Heidi jõudis ära pajatada terve seikluse jagu lugusid aastataguses Riia ümbruse metsades ning ega esimeselgi päeval pääsenud kohrvitäiest sisemõtisklustest. Mets võimaldas kiiretel jooksjatel olla eriti kiire ning pühapäevakutajatel nautida täiega igat sammu, mida sai astuda männiriisikases männikus või hõredas kuusikus või eeskujulikult korrastatud raiesmikul või künklikel sihtidel või sõnajalavälul või vahel ka mõnes tihnikus või väga harva mõne murdunud männi kõrval. Tihedamast metsatukast sai tänu rikkalikult rajatud radadele alati ümberringi joosta. Lihtsalt lausa lustlik laas. Või nagu Jaan nentis, las lätlased ka näevad, milline üks o-mets peab välja nägema.
Oma pealinnast kurnatud kehasid ja lõunamaa metsadest väsinud vaimu läkisme turgutama Värska Sanatooriumisse, sõites mööda sügislummas Võrumaad kui seljataga laskuv päike virutas kiiri vastu eessiravaid tumemusti vihmapilvi. Plinkisime pulmarongi sabas ja oi-oi-oiatasime tee ääres kraavis külili uhiuute mersudega treileri üle. Veekeskuses võdisesime värskavee vannides, ligunesime basseinis varbad kortsu kuni silmad kloorist tasapisi kipitama hakkasid ning jalutuskäik veelgi osoonsemas pargis pärast veeprotseeduure mõjus täiega puuga pähe lajatavalt. Selgusetuks jäi miks keegi ikkagi ühel päeval arvas, et kaevame siia 450 meetrise augu, kust hakkab ülihuvitavat 570 miljoni aastast vett tulema, mida on hea niisama rüübata ja mudaga koos endale peale määrida, aga nii ometi on.
Kosutav nädalavahetus. Metsast, veest ja teadusest sügiskirjuna uude nädalasse.
Comments