Pae karjäär → Paepark
Suvise sprindiseeria lõpus seisis kalendris etapp nimega "Pae karjäär" ja veel öise etapina. Tundus ikka väga pommiauku ronimine.
Ometi, uudishimu ning kodust kiviviske kaugusel seni külastamata paik, nagu selgus, siis kaardi servani oleks jala olnud ukse eest umbes 150 meetrit, sundis poole üheksaks õhtul end ühe Pae tänava ühiselamu tüüpi maja taha ajama.
Kas starti tulnute näol oli tegemist hingelt vaprate või lihtsalt lootusetu o-kiiksuga tüüpidega, ega teagi mis neid sügispimedusse ajanud oli.
K-punkt oli tühermaaliku võpsiku serval, millest kaardi järgi oleks võinud mitmed rajad läbi minna, aga kui ma pajupõõsaste ja koirohu vahel mahajäetud monitorideni jõudsin, siis ma ei olnud enam päris kindel, kuhu minna. Pimeduses o-siblimine ei tundu mugav, ruum jääb ahtaks ja silmapiiri pole ollagi. Natuke rõhuv ja ikka tuleb ennast justkui tõmmust päevaosast läbi murda, et edasi pääseda.
Vahemaad olid ikkagi tillukesed ja üpris ruttu olin lagedal, lillepeenarde ja mänguväljaku rajatiste juures. See esimese kuni kolmanda punkti piirkond oli tegelikult sümpaatne ja omapärane astangu ja treppide süsteem otse veepiiril.
Neljandat punkti minu kaardil justkui poleks olnud. Finishis tuli väja, et oli ikka küll. Mina seda punktirõngast ei näinud. Lasin kohe pika hooga viiendasse, mis oli üks veider kokkaetud mägi. Talvel hea kelgutada?
Hoog oli nii suur, et siirdusin järgmiseks ühe jutiga kuuendasse välja. Pimedas ei saanud eemalt aru, miks inimesed vee peal kõnnivad. Tähise helkur läikis eemalt kõrgendikult vastu ning see näis kuuenda punkti juures oleva saarena. Helehall ala kõrgendiku ees oli aga hoopis suurte siledate paeplaatidega ala, mis vihmast märjana läikis pimedas vastu sarnaselt karjääri veepinnana. Segadus kestis kuni punktini turnisin ning adusin, et kaks eelmist on vahele jäänud. No eks käisin noppisin need ikka ära.
Üheksandast punktist astangu serva alt üles ronides, plinkis teiselt poolt Laagna kraavi vastu Valge majakas justkui julgustades, et ma ikka päris eksinud ei ole ning taamal sirav tulede rodu lasi aimata uudset vaatenurka linnahorisondile.
Kaks viimast punkti asusid taas väga vaba kujundusega pargi osas, kus inimesed kujundavad ise radu isevohava taimestiku vahel.
Nagu Jüri ütles, siis tegemist on praktiliselt Kadrioru pargi jätkuga - Kumu tagant üle Valge silla ja oledki Pae pargis, kus ümber vana karjääri kulgeb lillepeenarde ning rohkem ja vähem joondatud põõsaste vahelt läbi täiesti rullitav/joostav/jalutatav rada. Täielik strolling park ümber pommiaugu. Kusjuures tegelikult tekkis korra täiesti see Jaapani pargile omane efekt, kus kulgedes keset haljendust, domineerivad roheluse tasutal silmapiiril kõrgmajad ja linnamüra kostub kulgejateni tuhmi foonina. Mulle meeldib see ruumi lõikamise efekt, kus kahes kõrvutiasetsevas ruumipunktis kulgeb aeg täiesi erineval kiirusel ning erilist meeleseseisundit tekitab aeglasemas punktis viibides teadmine kohe siinsamas, hoopis kiiremini tormavast ajast, mis läbi selle tuhmi fooni end aimata laseb. See on natuke justkui võimalus peatada aega, lasta tal hingetõmbeks kohvi juua.
Väga urbanistlik park. Ilma liigse taimede joondamiseta, ometi teatavat esteetilist rahu pakkuv. Õigupoolest saab nüüd juba ühe jutiga päris tõhusa raja, varieerudes läbi erinevate pargitüüpide - alustades näiteks Kadri tee otsast Jaapani aiast läbi, üles Kadrioru pargi ülemisele astangule tammesallu, sealt lossi tagant läbi prantsuse reguraalpargi Apollo platsile, rosaariumi juurest alla, ümber Luige tiigi krahmates nurga pealt Pargi kohvikust kaasa kohvi ja mõnusa saiakese, Koidulast tagasi üles, vene muuseiumi juurest Apollo platsi Kumu poolsest servast Peetri maja juurde, trepist üles Valge tänavani, üle silla uue Lasnamäe linnaosa valitsuse hoone juurest Pae parki, kus tiir ümber karjääri, uuesti Valge silla peale, Peetri ringi mööda Jaapani aeda tagasi. Või sajal muul moel alustades kusiganes muust punktist.
Ahjaa, seal Peetri ringi tagumises servas, Kadri allee viimases osas on kuu aega üleval mingi üpris omalaadne installatsioon - rada metsa vahel vms. Aga muidu on pool parki muidugi täiesti üles songitud praegu.
Pae karjäär muutus täna minu jaoks Pae pargiks. Hea kui on inimesi, kes säherdusest muundamisekunstist lasevad osa saada.
Ometi, uudishimu ning kodust kiviviske kaugusel seni külastamata paik, nagu selgus, siis kaardi servani oleks jala olnud ukse eest umbes 150 meetrit, sundis poole üheksaks õhtul end ühe Pae tänava ühiselamu tüüpi maja taha ajama.
Kas starti tulnute näol oli tegemist hingelt vaprate või lihtsalt lootusetu o-kiiksuga tüüpidega, ega teagi mis neid sügispimedusse ajanud oli.
K-punkt oli tühermaaliku võpsiku serval, millest kaardi järgi oleks võinud mitmed rajad läbi minna, aga kui ma pajupõõsaste ja koirohu vahel mahajäetud monitorideni jõudsin, siis ma ei olnud enam päris kindel, kuhu minna. Pimeduses o-siblimine ei tundu mugav, ruum jääb ahtaks ja silmapiiri pole ollagi. Natuke rõhuv ja ikka tuleb ennast justkui tõmmust päevaosast läbi murda, et edasi pääseda.
Vahemaad olid ikkagi tillukesed ja üpris ruttu olin lagedal, lillepeenarde ja mänguväljaku rajatiste juures. See esimese kuni kolmanda punkti piirkond oli tegelikult sümpaatne ja omapärane astangu ja treppide süsteem otse veepiiril.
Hoog oli nii suur, et siirdusin järgmiseks ühe jutiga kuuendasse välja. Pimedas ei saanud eemalt aru, miks inimesed vee peal kõnnivad. Tähise helkur läikis eemalt kõrgendikult vastu ning see näis kuuenda punkti juures oleva saarena. Helehall ala kõrgendiku ees oli aga hoopis suurte siledate paeplaatidega ala, mis vihmast märjana läikis pimedas vastu sarnaselt karjääri veepinnana. Segadus kestis kuni punktini turnisin ning adusin, et kaks eelmist on vahele jäänud. No eks käisin noppisin need ikka ära.
Üheksandast punktist astangu serva alt üles ronides, plinkis teiselt poolt Laagna kraavi vastu Valge majakas justkui julgustades, et ma ikka päris eksinud ei ole ning taamal sirav tulede rodu lasi aimata uudset vaatenurka linnahorisondile.
Kaks viimast punkti asusid taas väga vaba kujundusega pargi osas, kus inimesed kujundavad ise radu isevohava taimestiku vahel.
Nagu Jüri ütles, siis tegemist on praktiliselt Kadrioru pargi jätkuga - Kumu tagant üle Valge silla ja oledki Pae pargis, kus ümber vana karjääri kulgeb lillepeenarde ning rohkem ja vähem joondatud põõsaste vahelt läbi täiesti rullitav/joostav/jalutatav rada. Täielik strolling park ümber pommiaugu. Kusjuures tegelikult tekkis korra täiesti see Jaapani pargile omane efekt, kus kulgedes keset haljendust, domineerivad roheluse tasutal silmapiiril kõrgmajad ja linnamüra kostub kulgejateni tuhmi foonina. Mulle meeldib see ruumi lõikamise efekt, kus kahes kõrvutiasetsevas ruumipunktis kulgeb aeg täiesi erineval kiirusel ning erilist meeleseseisundit tekitab aeglasemas punktis viibides teadmine kohe siinsamas, hoopis kiiremini tormavast ajast, mis läbi selle tuhmi fooni end aimata laseb. See on natuke justkui võimalus peatada aega, lasta tal hingetõmbeks kohvi juua.
Väga urbanistlik park. Ilma liigse taimede joondamiseta, ometi teatavat esteetilist rahu pakkuv. Õigupoolest saab nüüd juba ühe jutiga päris tõhusa raja, varieerudes läbi erinevate pargitüüpide - alustades näiteks Kadri tee otsast Jaapani aiast läbi, üles Kadrioru pargi ülemisele astangule tammesallu, sealt lossi tagant läbi prantsuse reguraalpargi Apollo platsile, rosaariumi juurest alla, ümber Luige tiigi krahmates nurga pealt Pargi kohvikust kaasa kohvi ja mõnusa saiakese, Koidulast tagasi üles, vene muuseiumi juurest Apollo platsi Kumu poolsest servast Peetri maja juurde, trepist üles Valge tänavani, üle silla uue Lasnamäe linnaosa valitsuse hoone juurest Pae parki, kus tiir ümber karjääri, uuesti Valge silla peale, Peetri ringi mööda Jaapani aeda tagasi. Või sajal muul moel alustades kusiganes muust punktist.
Ahjaa, seal Peetri ringi tagumises servas, Kadri allee viimases osas on kuu aega üleval mingi üpris omalaadne installatsioon - rada metsa vahel vms. Aga muidu on pool parki muidugi täiesti üles songitud praegu.
Pae karjäär muutus täna minu jaoks Pae pargiks. Hea kui on inimesi, kes säherdusest muundamisekunstist lasevad osa saada.
Comments