Kolmiksprint
Käisin laupäeval Andineemes SRD kolmiksprindil. Hämmastaval kombel ei olnudki sealkandis talv noori mände hulgakesi maha murdnud, vaid sai üle mitme aja valdavalt hõredas männikualuses ilma turnimata silgata.
Kohaletulnud naisisikute vähesuse tõttu tuli läbida kõik kolm sprindiosa, kuigi viimasesse pidavat saama ainult kolm paremat.
Esimesed kaks kilomeetrit sprinti kulgesid tavalise suundorinteerumisena Jõekääru Perepuhkuse ümber. Esimesse punkti minnes taipasin üle kontrollida kaardi mõõtkava, mis aitas vältida punktidest ülejooksu - 1:5000. Vigu teha ei õnnestunudki - niisuguse suurendusega reljeefi saab päris tõhusalt välja lugeda. Ääretult ehutav oli pääs viimasesse punkti - kui olin mõned meetrid lõuani nõgestes kahlanud ja asi väga torkivaks läks, siis oleksin peaaegu, et otsa ringi pööranud ja tagasi sumanud, aga tagasitee tundus selleks hetkeks juba nii õudne, et katsusin vaid veel kiiremini läbi risu punktini tungelda. Sügisnärtsinud nõgesed, aga torkisid nagu saadanased.
Teine kaks kilomeetrit sprinti tõotas tulla humoorikam - sest pakuti reljeefikaarti suhteliselt ujuva reljeefiga osas teisel pool teed puhkekeskusest. Esimesse punkti jõudsin rohkem klassikalise PT-ga, kuid teise punkti minnes vedas see rängalt alt ja mitte mõmmigi ei saanud aru, millist küngaste vööndit julgeks pidada kaardile veetud 2,5 meetrikõrguseks siiluks. Kuskil see punkt pidi ju lõpuks olema ning pärast tihedamat siiberdamist paistiski taas üks lootustandev küngas. Hiljem startinud Merike ja Maris said mu seal kätte ja nii oli ülejäänud osaga veidi lihtsam, tuli nende selgadega vaid silmsidet hoida, et trajektoor õige püsiks ning hõre mets lasi seda ka pikalt teha. Pärast viiendat punkti kadusid nad silmist, aga lõpu osa ei olnud enam nii kaelamurdev.
Õige võistlus algas ju alles nüüd, kolmandas valikpunktidega osas, kus tuli kaardile kantud 18st punktist 9 võimalikult kiiresti pulgale noppida. Noh, jah - enne kui midagi tarka suutsin välja mõelda ja liikuma hakkasin, väänasin jälle ühes augus parema jala välja. Masendav. Tolles raiesmiku servas oksarisus võib sellest ju isegi aru saada, aga see, kuidas ma üks päev raamatupoes, täiesti siledal põrandal, täiesti sirgete tossudega, täiesti rahulikus kõnnakus jalast välja astusin, läheb juba anomaaliate klassi. Narr oleks raamatupoe riiulite vahele vedelema jääda olnud, samal ajal kui metsas mätta vahale istumist ei pane keegi tähele. Toona poes oleks võinud ümber minu joonistada sädemepilve, mida tavaliselt Tomi ja Jerry multikas panniga pähe saanud kassi muhu ümber veetakse. Eile metsas nii valus polnudki, toibusin üles ja jalutasin oma 9 punkti lõpuni. Täiesti kogemata kukkusid 4 viimast punkti umbes täpselt samale trassile kui esimese sprindi viimased neli punkti. Võib-olla sai natuke napakas haak 31sse tehtud ja oleks võinud pigem 34 võtta.
Mets oli Andineemes hea mõnus nauditav läbida ja õhtuks olin nendest sprindilikest lõikudest päris rammestunud. Väga suur vihmasahmakas tuli alla alles ära minnes. Tükike poolsügist taskus.
* * *
Jätkasin sügistormlemist tuhandetega Vabaduse plaltsilt Vabaduse platsile. Vaevalt et see ainult Tallinki poolvaba pääse Stockholmi on, mis suurel hulgal kodanikke suurt osa teisi linnakodanike hullutamas on, kes jälle otse sadamasse ja maalt koju ei pääse. Või just see kius ongi. Õigupoolest oli päris camp kulgeda pikalt mööda trammiteed ja kuulata sadade teiste sibajate tossutaldade pladinat kuniks see kuskil Russalka juures mingi kiskoori lärmi kadus.
Käisin seal juba kolmandat aastat 10km aega alla tunni taga ajamas. Aga ikka mõned minutid üle. Seekord küll vaid poolteist. Pean samas tempos aega parandades veel mõned aastad jätkama. Koormav, aga motiveeriv.
* * *
Sügisrahutust saab ka raamatutesse mässida. Nii olen lõpuni läbinud Lauri Sommeri "Kolm yksiklast". "... kyberneetikud ja metalingvistid, armastajad, leiutajad ja nõiad - eks neid kanna ju edasi seesama, ainult erinevalt rakendatud uid: maailm on muudetav". Tea, kas on - vahel ei leiduks nii palju yksiklasi, kui oleks. Melanhoolne lugemispala. Muutis enesegi sissepoole pööratuks.
Teine päev kahmasin raamatupoe uudiste letilt Valdur Mikita "Teoreemi" ja pääsesin üksindusest välja. Seniks kuni jänesekapsa teoreem tõestatud sai, oli kõiksuses uitav rahvahulk meeldetuletanud kui mitteüksi me oleme. Nõia teoreemi tõestamatusele kaasaelamine lükkas kohati täiesti segaste südmuste keerisesse, mis saavad aset leida ilmselgelt ainult sellest tulenevalt, et maailmas elab rohkem kui üks inimene. Tänu Valdurile võiks ju loota, et ma ei ole "Inimene, kes on lugudest ilma jäetud, kõneledes eluaeg aina ilmast, autoõnnetustest ja spordivõistlustest ning sellest, et tervis on pisut sandivõitu."
Käisin järel lugudel, mida vestab Allan Vainola "Inventuuris" ja kuus uhhuduurlast "Ratastel Teheranist Addis Abebasse". Kui Allan rohkem tolkneb siin ja seal ning üpris kuivalt terasid puistab, siis vennikesed ratastel ajavad kohati nii ohjeldamatut loba, et mõnes lõigus ei pääse naerust kõõksudes kreeka-e poosist. Vahel jääb imestada ainult mis veider iha sunnib tüüpe päevi ja öid räpaurgastes veetma. Aga vähemalt nad ei ole lugudest ilma jäetud. Võib-olla see ongi see, mille kohta Valdur Mikita sõnab: "Kuid ainult lugude jutustamine leevendab nukrust, mis katab maakera nagu atmosfäär. Üksnes lugude jutustamine meelitab kurbusest välja miski (ja seda võibki õigupoolest leida ainult kurbusest), - mida võiks lõppkokkuvõttes nimetada maakera nukrusjõuks. Nukrusest sünnib asju, mis panevad vastu." Vahel tuleb lihtsalt teha kolm sammu, et lood vastu tulema hakkaksid.
Ja et lood meesmõtetest liiga kaldu ei läheks, sest nii võib lihtsalt robinal kiigelt ühte serva hunnikusse veereda, võtsin Katarzyna Grochola "Armastuse avalduse". Ooh-jah. Meesmassi hunnikusse ilmusid õhuaugud. Kõik rasked, kärina ja jämeda häälega öeldud sõnad muutusid murtud piidega kammideks. Sokihais hajus laiali ja asemele hõljus kerge, tabamatu õiearoom.
Nii need lood lahustavad teineteist, mõni veidi sõredam, laseb enda mõttel ka läbi joosta, mõni tihedam, laseb sügise sootuks unustada.
Kohaletulnud naisisikute vähesuse tõttu tuli läbida kõik kolm sprindiosa, kuigi viimasesse pidavat saama ainult kolm paremat.
Mets oli Andineemes hea mõnus nauditav läbida ja õhtuks olin nendest sprindilikest lõikudest päris rammestunud. Väga suur vihmasahmakas tuli alla alles ära minnes. Tükike poolsügist taskus.
* * *
Jätkasin sügistormlemist tuhandetega Vabaduse plaltsilt Vabaduse platsile. Vaevalt et see ainult Tallinki poolvaba pääse Stockholmi on, mis suurel hulgal kodanikke suurt osa teisi linnakodanike hullutamas on, kes jälle otse sadamasse ja maalt koju ei pääse. Või just see kius ongi. Õigupoolest oli päris camp kulgeda pikalt mööda trammiteed ja kuulata sadade teiste sibajate tossutaldade pladinat kuniks see kuskil Russalka juures mingi kiskoori lärmi kadus.
Käisin seal juba kolmandat aastat 10km aega alla tunni taga ajamas. Aga ikka mõned minutid üle. Seekord küll vaid poolteist. Pean samas tempos aega parandades veel mõned aastad jätkama. Koormav, aga motiveeriv.
* * *
Sügisrahutust saab ka raamatutesse mässida. Nii olen lõpuni läbinud Lauri Sommeri "Kolm yksiklast". "... kyberneetikud ja metalingvistid, armastajad, leiutajad ja nõiad - eks neid kanna ju edasi seesama, ainult erinevalt rakendatud uid: maailm on muudetav". Tea, kas on - vahel ei leiduks nii palju yksiklasi, kui oleks. Melanhoolne lugemispala. Muutis enesegi sissepoole pööratuks.
Teine päev kahmasin raamatupoe uudiste letilt Valdur Mikita "Teoreemi" ja pääsesin üksindusest välja. Seniks kuni jänesekapsa teoreem tõestatud sai, oli kõiksuses uitav rahvahulk meeldetuletanud kui mitteüksi me oleme. Nõia teoreemi tõestamatusele kaasaelamine lükkas kohati täiesti segaste südmuste keerisesse, mis saavad aset leida ilmselgelt ainult sellest tulenevalt, et maailmas elab rohkem kui üks inimene. Tänu Valdurile võiks ju loota, et ma ei ole "Inimene, kes on lugudest ilma jäetud, kõneledes eluaeg aina ilmast, autoõnnetustest ja spordivõistlustest ning sellest, et tervis on pisut sandivõitu."
Käisin järel lugudel, mida vestab Allan Vainola "Inventuuris" ja kuus uhhuduurlast "Ratastel Teheranist Addis Abebasse". Kui Allan rohkem tolkneb siin ja seal ning üpris kuivalt terasid puistab, siis vennikesed ratastel ajavad kohati nii ohjeldamatut loba, et mõnes lõigus ei pääse naerust kõõksudes kreeka-e poosist. Vahel jääb imestada ainult mis veider iha sunnib tüüpe päevi ja öid räpaurgastes veetma. Aga vähemalt nad ei ole lugudest ilma jäetud. Võib-olla see ongi see, mille kohta Valdur Mikita sõnab: "Kuid ainult lugude jutustamine leevendab nukrust, mis katab maakera nagu atmosfäär. Üksnes lugude jutustamine meelitab kurbusest välja miski (ja seda võibki õigupoolest leida ainult kurbusest), - mida võiks lõppkokkuvõttes nimetada maakera nukrusjõuks. Nukrusest sünnib asju, mis panevad vastu." Vahel tuleb lihtsalt teha kolm sammu, et lood vastu tulema hakkaksid.
Ja et lood meesmõtetest liiga kaldu ei läheks, sest nii võib lihtsalt robinal kiigelt ühte serva hunnikusse veereda, võtsin Katarzyna Grochola "Armastuse avalduse". Ooh-jah. Meesmassi hunnikusse ilmusid õhuaugud. Kõik rasked, kärina ja jämeda häälega öeldud sõnad muutusid murtud piidega kammideks. Sokihais hajus laiali ja asemele hõljus kerge, tabamatu õiearoom.
Nii need lood lahustavad teineteist, mõni veidi sõredam, laseb enda mõttel ka läbi joosta, mõni tihedam, laseb sügise sootuks unustada.
Comments
Kas peale Sommeri lugemist kuulasid Drake'i ka? Näit "Day is Done" jm. Ilma vist ei saakski.
Kolm täiesti erinevat lugu, kirjutatud kolmes täiesti erinevas stiilis, kolmes eri ajas ja ruumis tegutsenud tüübist, rääkides ometi ühte ja sama lugu. Masing on mulle kogu aeg tundunud pigem maavälise olendina. Drake'i loomingus on samuti miskit ebamaist.
Raamatu tagakaanel esitatud küsimusele "Kas inimese elu määravad aeg ja tavad või miski muu?" on tahtmine vastata, et aeg ja tavad on kest, mis määravad välise kuidas see inimloomus, kes ilma tekkis, oma erilisust on parasjagu sunnitud taluma. Mõned tormavad igaviku poole kiirteed mööda karjas, mõned käänulisi kõverteid pidi teinekord ka rajalt sootuks välja astudes.
Muideks nukruse tsitaadist jätsin välja viimase lause "Asju, mille peale võib loota nii headel kui halbadel aegadel, millel on isikupära, millel on tõmmet nagu inetul tütarlapsel, kellega tahaks hullupööra magada." Jäägu Valdurile tema ulmad tütarlastest, ma pole veel välja mõelnud, millega seda osa nukrusejõust asendada ;)