X TAOK Rogain Oandus
Intermedium
Pühapäeva udusel varahommikul, Statoili bensukas, valmistas Zazibea omale unise peaga viimast nõiajooki, et Oandu ümberkaudseid metsi pigem ärkvelolekus külastada. Nii-nii, tervitused teistelegi varajastele einestajatele-metsa siirdujatele. Esimene kontrollpunkt näikse olevat läbitud.
Peterburi teel, udus ida poole lõnksutades võis vaid fantaseerida, milline seekordne mets olema saab. Püüdsin mälusoppidest kaevata paari aastataguseid Suvejooksu elamusi. Üks mis pinnale kerkis - kohati oli tegemist rõveda kuuseorgiaga. Mille peale Jaan nentis, hea et mitte kadriorgiaga.
Ikka veel unise ja udusena Oandu keskuse juures autost väljudes igatsesin selle sooja ilma järgi, mis eelmisel päeval õuedes uitas. Aga hallid pilved taevas ei teadnud, kas hakata sadama või panna plagama. Ometi juba rogaini esimese tunni lõpuks ajas soe edelatuul nad laili. Sügisene mererannik seondub ikka vinge tuulega, seekord sai lasta mahedal lõunakaare tuulel ja merelt sillerdaval päikesel käsivarsi silitada. Haruldaselt ebasügiseline kõigest mõned päevad enne tolle ametlikku saabumist.
Numbrimaagia on jälitamas sel aastal oma järjekindlusega. Kui kevadisel Libahundil olime 313 ja Yllasel 13, Tartu suusamaratonil olin 2544 ja täpselt sama number Sügisjookusl, siis TA OK Rogaini kaardijagamise sabas said korraldajad vaid nentida, et meil on kohe päris oma number - teist aastat number 1. Tolle jaoks pole suurt nõidumist küll vaja ette võtta. Või nagu Jaan arvas, klikkimiskogemust peaks meil keskmisest rogainjast ju suts rohkem olema. Too 1 on küll säherdune number, mis vaid positiivseid emotsioone esile kutsub. Näiteks arvas üks seltskond, et meil pole rohkem vaja pingutadagi, visaku me siia samasse kuuskede vahele pikali, number ühed oleme niikuinii. Või siis jälle, et see on nagu tillurajal osalemine, kus kõik on ühed. Või tõdemus - number üks, teid me terve see aeg otsinud olemegi.
Juss oli sedapuhku kohustuslik-vabatahtlikus korras Strasbourgi saadetud ja nii ei saanud me oma võistkonnale päris patseerimise tempot lubada. Jooksmist ometi vaid hädvajadusel.
Raja kallale
Vaatasin punaseid rõngaid paberil ja tekkis kunksmoorilik tahtmine kõik teised nõiutuna rõngaste vahele ringlema jätta, samal ajal ise kuusi veeretades kiirelt koju jõuda. Aga ega see siin ei olnud reis ümber maakera, kõigest jalutuskäik Vergile ja tagasi. Tühine tuulutamine kõverate mändide vahel. Natuke kargamist üle langenud haraliste kuuskede. Pisut varba jahutamist soosambla vahel vees. Tossu sahistamist mustika varte keskel. Seljakoti keerutamist sõnajalgade kohal.
Seekord pikka mõtlemist ei olnud - ida poolt alt kaar ülesse, ranniku serva mööda tagasi alla, teisel pool Altja oja lõpu eel tinistada puktide ja ajaga. Küsimus oli vaid, millised kahelised ja kolmelised trajektoorilt välja visata. Nii jätsime heal lihtsal maastikul 25 lõppu, kui peaks varusid üle jääma. Aga kindlasti 45-55. 31 tekitas kahtlusi, tundus liiga terav kolmnurk ebamõnusa taimestiku keskel, jätame ära. Nii siis 22-41-51. 32 ei tulnud mõttesegi. 52-21-53-54-42-43-57. Alla tulemiseks mõttetöö, kas ja kuidas lahendada seltskond 33-44-34-56-24, aga panime paika 44-56-34. 33 tundus väga kahtlases kohas. 56 tekitas ka kõhedust, aga siiski 5-line. 34st edasi plaan 26-37-46 ja siis juba tõsisemalt vaadata, kui suutelised me oleme 47-58-35-27 suhtes. Mõõtsime oma 40km välja. Fikseerisime 2, 4, 6 tunni kohad, seirasime natuke veel, saavutasime endaga kokkuleppe, et korstnasse ei ole vaja hüpata ning asusime stardi lindi taha pasunapuhku ootama.
Raja kallal
45 poole sööstev kamp nägi eemalt välja nagu loomade jalgpall sõnajalgade vahel - sõnajalgadest ei jäänud palju järele ja koosliikumise kontrolli kohtunikust antud punktis kardevasti ka mitte. Tee 55sse kulges justkui mööda sihti, aga me ei saanud lõpuni aru, kuidas see siht on, mida mööda me liikusime. Selliseid hõredaid täiesti täiskasvanud sihte jagus lõpuni. 22-41-51 mööda männimetsa vahel kulgevat laia rada, mille servas mustikaid ja magusaid pohli. Ning siis mõnusalt metsarajalt esialgu veel selgelt hoomatavale sihile, mis peagi üpris vesiseks muutus ning 21 poole minnes tuli juba suuri kaari ümber sihile laotunud kuuskede teha. Siht ise muutus aina aimamatuks ning mõttekam oli suuna ja kraavi järgi liikuda. Teel joogipaika oli päike kogu kere üles soendanud ning soendusdress oli mõistlik maha võtta.
Küll tekitas meis küsimust, kuidas suhtuda kaldasrevani märgitud keelualasse. Kõrkjatesse tallatud loha näitas, et keeluala on kõvasti eiratud. Ning mitmed seltskonnad, kellega samas tempos liikusime otsustasid mere serva kasuks. Võib-olla tõesti oleks kaldavees sumamine määrustele kohane lõige olnud. Meie liikusime jupi maad metsa all lõunasse, et ümber krundi teele murda. Lasime end eksitada teistest tee äärde püstitatud putkadest, mis puude vahel kumasid ja tegime natuke liialt suure kaare, jõudsime lausa suure tee risti välja. 43 käes ja siis jälle jalgadele valu. Kaunis Vergi külas sadama poole 57sse. Sadama kõrtsis oleks võinud mõned õlled teha ning anduda päikse paistel vedelemisele nagu mõned triibulistes särkides vennikesed ka tegid. Aga võib-olla olid nad juba liiga palju Trummi kokku keedutud aurude käes viibinud.
Tea, milliseid drooge Jaan oma kotist vahepeal tarvitada jõudis, aga ühel hetkel oli tal kaart kadunud. Ta mäletas ainult, et pani selle viimati kaenla alla. Mis ta edasi tegi ja kuidas kaart valge kajakana minema lendas, ei teadnud me kumbki. Nii ei jäänud muud üle kui korda-mööda ühe eksemplari pealt etappe pähe õppida. Veidi siiski segas, oleme harjunud teineteist jooksvalt kogu aeg kontrollima. Ja need lõigud, kus endal kaarti polnud ning peast detaile enam ei mäletanud, muutusin mõttetuks kaassajooksikuks.
Tee 26ni kuivanud puu juurde aida taha kulges koos turistidega, kellele oli ilmsesti äsja põnevaid legende vanade vergilaste salapiirituse veost pajatatud ning kes mudaseid meid natuke kahtlustavalt takseerisid. Aga peagi pöörasime tsvilisatsioonist ära, esialgu mere serva mööda 37sse. Sinna, kus luiged olid rivistunud. 46sse ei kiskunud muud moodi kui rada mööda. Keegi oli jupi rada kuuskedest lagedaks raiunud, paraku oli jõud poolel teel raugenud ning kuusevõsa läks nii tihedaks, et lohasidki oli raske jälgida.
46st koperdasime edasi 58sse ning siis näis meie mõistuseraas enda ammendavat. Me ei olnud kursis, mida metsal meile veel pakkuda on. Kilomeetriie järgi oli 47-35 jaoks aega küll.
Liikusime mööda loha, kuigi sihi olemasolu suhtes oli kõvasti kahtlusi - seda nagu taas eriti ei olnud. Siis aga jäljed hajusid, kraave vastu ei tulnud. Ümberringi ühtlane ümberläinud puude segadik. Uss ka ei saa läbi. Olid need seal eriarvamusel edev Emmeliine ja tuiakasTrumm või vastupidi, aga selge oli, et neil on viimane aeg leida ühine põgenemistee kodu poole. Võtsime suuna otse läände, aga otse oleks saanud liikuda, kas maa all mutina või puude kohal varesena. Meil ei jäänud muud üle kui koibi aina kõrgemale venitada ja mitte harali okstest end läbi torgata lasta. Saime teele välja ja liikusime üles, et tabada loha, kus massid 35 suunas on liikunud. See ei olnud raske, aga mets ei muutunud just lihtsamaks. Need kuusetüved, kus sajad tagumikud olid ennast juba üle lohistanud, läikisid päris hästi. Pugemine ümber ja üle tüvede jätkus kuni kuskil täiesti ebaloogilises kohas 35 punkti läbimisega lõppeski. Sealt alla, Altja ojast läbi ning tasase sörgiga finishi poole. Varu oli küllaldane, et end viimasel lõigul suhteliselt rahulikult tunda.
Supisabas
Esimesed emotsioonid ja mõtted elasid ennast välja suppi oodates. 47 äpardusest oli natuke kahju. Vabalt oleks võinud kohe 58st 35sse liikuda ja siis kas 25 või 27 või mõlemad kätte saada. Mõtlesime selle 47sse mineku üle päris mitu minutit, aga ju väsimus ei lasknud adekvaatseid otsuseid teha. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas me 47 juures loha suutsime ära kaotada. Ja ikkagi on 79 kogupunkti mu üheksa TA OK rogaini seas seni parim kogutud punktisumma.
Järelemõtlikumalt
Meie jaoks suhteliselt hea koht esimese poole sees on tingitud vast sellest, et säherdusi loom-võistkondi oli nagu tavapärasest vähem. Samas õnnestus meil seekord selja taha jätta Zerblatt ja Kalad. Kellega sa ikka nende keskmiste kohtade peale konkureerid.
Hea pühapäev oli.
Pühapäeva udusel varahommikul, Statoili bensukas, valmistas Zazibea omale unise peaga viimast nõiajooki, et Oandu ümberkaudseid metsi pigem ärkvelolekus külastada. Nii-nii, tervitused teistelegi varajastele einestajatele-metsa siirdujatele. Esimene kontrollpunkt näikse olevat läbitud.
Peterburi teel, udus ida poole lõnksutades võis vaid fantaseerida, milline seekordne mets olema saab. Püüdsin mälusoppidest kaevata paari aastataguseid Suvejooksu elamusi. Üks mis pinnale kerkis - kohati oli tegemist rõveda kuuseorgiaga. Mille peale Jaan nentis, hea et mitte kadriorgiaga.Numbrimaagia on jälitamas sel aastal oma järjekindlusega. Kui kevadisel Libahundil olime 313 ja Yllasel 13, Tartu suusamaratonil olin 2544 ja täpselt sama number Sügisjookusl, siis TA OK Rogaini kaardijagamise sabas said korraldajad vaid nentida, et meil on kohe päris oma number - teist aastat number 1. Tolle jaoks pole suurt nõidumist küll vaja ette võtta. Või nagu Jaan arvas, klikkimiskogemust peaks meil keskmisest rogainjast ju suts rohkem olema. Too 1 on küll säherdune number, mis vaid positiivseid emotsioone esile kutsub. Näiteks arvas üks seltskond, et meil pole rohkem vaja pingutadagi, visaku me siia samasse kuuskede vahele pikali, number ühed oleme niikuinii. Või siis jälle, et see on nagu tillurajal osalemine, kus kõik on ühed. Või tõdemus - number üks, teid me terve see aeg otsinud olemegi.
Juss oli sedapuhku kohustuslik-vabatahtlikus korras Strasbourgi saadetud ja nii ei saanud me oma võistkonnale päris patseerimise tempot lubada. Jooksmist ometi vaid hädvajadusel.
Raja kallale
Vaatasin punaseid rõngaid paberil ja tekkis kunksmoorilik tahtmine kõik teised nõiutuna rõngaste vahele ringlema jätta, samal ajal ise kuusi veeretades kiirelt koju jõuda. Aga ega see siin ei olnud reis ümber maakera, kõigest jalutuskäik Vergile ja tagasi. Tühine tuulutamine kõverate mändide vahel. Natuke kargamist üle langenud haraliste kuuskede. Pisut varba jahutamist soosambla vahel vees. Tossu sahistamist mustika varte keskel. Seljakoti keerutamist sõnajalgade kohal. Seekord pikka mõtlemist ei olnud - ida poolt alt kaar ülesse, ranniku serva mööda tagasi alla, teisel pool Altja oja lõpu eel tinistada puktide ja ajaga. Küsimus oli vaid, millised kahelised ja kolmelised trajektoorilt välja visata. Nii jätsime heal lihtsal maastikul 25 lõppu, kui peaks varusid üle jääma. Aga kindlasti 45-55. 31 tekitas kahtlusi, tundus liiga terav kolmnurk ebamõnusa taimestiku keskel, jätame ära. Nii siis 22-41-51. 32 ei tulnud mõttesegi. 52-21-53-54-42-43-57. Alla tulemiseks mõttetöö, kas ja kuidas lahendada seltskond 33-44-34-56-24, aga panime paika 44-56-34. 33 tundus väga kahtlases kohas. 56 tekitas ka kõhedust, aga siiski 5-line. 34st edasi plaan 26-37-46 ja siis juba tõsisemalt vaadata, kui suutelised me oleme 47-58-35-27 suhtes. Mõõtsime oma 40km välja. Fikseerisime 2, 4, 6 tunni kohad, seirasime natuke veel, saavutasime endaga kokkuleppe, et korstnasse ei ole vaja hüpata ning asusime stardi lindi taha pasunapuhku ootama.
45 poole sööstev kamp nägi eemalt välja nagu loomade jalgpall sõnajalgade vahel - sõnajalgadest ei jäänud palju järele ja koosliikumise kontrolli kohtunikust antud punktis kardevasti ka mitte. Tee 55sse kulges justkui mööda sihti, aga me ei saanud lõpuni aru, kuidas see siht on, mida mööda me liikusime. Selliseid hõredaid täiesti täiskasvanud sihte jagus lõpuni. 22-41-51 mööda männimetsa vahel kulgevat laia rada, mille servas mustikaid ja magusaid pohli. Ning siis mõnusalt metsarajalt esialgu veel selgelt hoomatavale sihile, mis peagi üpris vesiseks muutus ning 21 poole minnes tuli juba suuri kaari ümber sihile laotunud kuuskede teha. Siht ise muutus aina aimamatuks ning mõttekam oli suuna ja kraavi järgi liikuda. Teel joogipaika oli päike kogu kere üles soendanud ning soendusdress oli mõistlik maha võtta. 53 ja 54 punkti juures sai nautida sillerdavat merd, mille kohal loiult liuglemas kajakad. See ju rohkem suvitamise meeleolu, parem pikutaks rannal, varbad vees. Kaardi pealt vaadates tekitas 42 asukoht kõhedust, et mine tea, mis kõrkjate räga, aga tegelikult oli hoopis päris kuiv kulgemine mööda männikuluiteid. 42st edasi oli kõrkjatesse mõõdukas loha tallatud.
Küll tekitas meis küsimust, kuidas suhtuda kaldasrevani märgitud keelualasse. Kõrkjatesse tallatud loha näitas, et keeluala on kõvasti eiratud. Ning mitmed seltskonnad, kellega samas tempos liikusime otsustasid mere serva kasuks. Võib-olla tõesti oleks kaldavees sumamine määrustele kohane lõige olnud. Meie liikusime jupi maad metsa all lõunasse, et ümber krundi teele murda. Lasime end eksitada teistest tee äärde püstitatud putkadest, mis puude vahel kumasid ja tegime natuke liialt suure kaare, jõudsime lausa suure tee risti välja. 43 käes ja siis jälle jalgadele valu. Kaunis Vergi külas sadama poole 57sse. Sadama kõrtsis oleks võinud mõned õlled teha ning anduda päikse paistel vedelemisele nagu mõned triibulistes särkides vennikesed ka tegid. Aga võib-olla olid nad juba liiga palju Trummi kokku keedutud aurude käes viibinud. Tea, milliseid drooge Jaan oma kotist vahepeal tarvitada jõudis, aga ühel hetkel oli tal kaart kadunud. Ta mäletas ainult, et pani selle viimati kaenla alla. Mis ta edasi tegi ja kuidas kaart valge kajakana minema lendas, ei teadnud me kumbki. Nii ei jäänud muud üle kui korda-mööda ühe eksemplari pealt etappe pähe õppida. Veidi siiski segas, oleme harjunud teineteist jooksvalt kogu aeg kontrollima. Ja need lõigud, kus endal kaarti polnud ning peast detaile enam ei mäletanud, muutusin mõttetuks kaassajooksikuks.
Asfaldil tampimine oli tüütu, ja lausa rõõm oli teelt metsa pöörata. 44 ja kardetud 56 mööda loha. Arvatav vesine ei olnud üldse nii vesine. Kui, siis parajalt porine. 56st 34sse minnes sattusime sihi otsa asemel väiksele rajale, mis põhja-lõuna suunas olles, meid segadusse ajas ning esimese hooga alla lõuna poole siirdusime. Taipasime oma viga siiski kiirelt ja keerasime end ümber. 34ni jõudmine nõudis taas tõsiseid akrobaatilisi ettevõtmisi kuuskede ületamisel.
Tee 26ni kuivanud puu juurde aida taha kulges koos turistidega, kellele oli ilmsesti äsja põnevaid legende vanade vergilaste salapiirituse veost pajatatud ning kes mudaseid meid natuke kahtlustavalt takseerisid. Aga peagi pöörasime tsvilisatsioonist ära, esialgu mere serva mööda 37sse. Sinna, kus luiged olid rivistunud. 46sse ei kiskunud muud moodi kui rada mööda. Keegi oli jupi rada kuuskedest lagedaks raiunud, paraku oli jõud poolel teel raugenud ning kuusevõsa läks nii tihedaks, et lohasidki oli raske jälgida.
Liikusime mööda loha, kuigi sihi olemasolu suhtes oli kõvasti kahtlusi - seda nagu taas eriti ei olnud. Siis aga jäljed hajusid, kraave vastu ei tulnud. Ümberringi ühtlane ümberläinud puude segadik. Uss ka ei saa läbi. Olid need seal eriarvamusel edev Emmeliine ja tuiakasTrumm või vastupidi, aga selge oli, et neil on viimane aeg leida ühine põgenemistee kodu poole. Võtsime suuna otse läände, aga otse oleks saanud liikuda, kas maa all mutina või puude kohal varesena. Meil ei jäänud muud üle kui koibi aina kõrgemale venitada ja mitte harali okstest end läbi torgata lasta. Saime teele välja ja liikusime üles, et tabada loha, kus massid 35 suunas on liikunud. See ei olnud raske, aga mets ei muutunud just lihtsamaks. Need kuusetüved, kus sajad tagumikud olid ennast juba üle lohistanud, läikisid päris hästi. Pugemine ümber ja üle tüvede jätkus kuni kuskil täiesti ebaloogilises kohas 35 punkti läbimisega lõppeski. Sealt alla, Altja ojast läbi ning tasase sörgiga finishi poole. Varu oli küllaldane, et end viimasel lõigul suhteliselt rahulikult tunda.
Supisabas
Esimesed emotsioonid ja mõtted elasid ennast välja suppi oodates. 47 äpardusest oli natuke kahju. Vabalt oleks võinud kohe 58st 35sse liikuda ja siis kas 25 või 27 või mõlemad kätte saada. Mõtlesime selle 47sse mineku üle päris mitu minutit, aga ju väsimus ei lasknud adekvaatseid otsuseid teha. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas me 47 juures loha suutsime ära kaotada. Ja ikkagi on 79 kogupunkti mu üheksa TA OK rogaini seas seni parim kogutud punktisumma.
Järelemõtlikumalt
Meie jaoks suhteliselt hea koht esimese poole sees on tingitud vast sellest, et säherdusi loom-võistkondi oli nagu tavapärasest vähem. Samas õnnestus meil seekord selja taha jätta Zerblatt ja Kalad. Kellega sa ikka nende keskmiste kohtade peale konkureerid.Kuigi oli palju tuulemurdu, siis maastik oli ometi füüsiliselt lihtsam kui näiteks Karulas või Arbaveres või kus iganes mujal küngaste vahel. Valdavalt lame ja rabas liikumist vähe, mis tegi selle füüsliselt kergemaks.
~42 kilomeetrit on endiselt suhteline maksimum arv kilomeetreid käimistempo juures, mis laseb ka mõned jämedamad vead teha. Kilomeetri läbimisaegade järgi võib järjestada täpselt oma kräblade suuruse. Täielik ämber 35te minekul - üritades teel sinna pihta saada 47le, mõningane valearvestus ümber keeluala kulgemisel 43sse ning 21sse liikumisel tegime ka väikse saki, 34sse minekul jupi tee edasi-tagasi läbimine. Muul puhul mõjutas pigem maastiku üldine läbitavus, riietumis- ja loodusenautlemise pausid.
Koduteel siras kuldne päike pikki Peterburi teed, otse silma ning Zazibea mõtiskles Kunksmoori mõtetega, et ta peab ikka vanaks nõiaks jääma. Teda on vahel endale seesugusena vaja.
Seesugusena, kes kaheksa tundi järjest metsas rassida viitsib. Ja hea kui sul selleks Trumm on seltsiks võtta.
Comments