Valge valik ehk sehkendamine aias
...või nagu Jüri Tarmak uuris, kuidas hoovis joosta oli?
Nujah, eks ma rohkem võtsingi asja kui aias sebimist, selmet käituda orienteerujale kohaselt. Kaart justkui läbi tulistatud, kus aukudest saab piiluda kaarditagusesse maailma, mis peaks andma vihjeid tegelikult eksisteeriva maailma kohta.
Keegi ei käse kohe nõeluma hakata, aga kui kaardi saab siis kui aeg juba jookseb, ei malda enam analüüsiga jännata. Nagu kiirkabe. Ei ole mu tugevam külg. Nii sai trajektoor veidi nurgeline. Rohkem nipsu moodi.
Tundus kahtlane läbida kõiki punkte 45 minuti jooksul ja nii jätsin lauluväljaku poolsema ja maltsasema pargi nurga välja ning valisin kodu ümbruse ja kergemini kahlatava poole.
Igale punktile kaardil, millest tükike objekte vastu terendas, püüdsin välja mõelda reaalse asukoha looduses. Selle asemel, et tegeleda rohkem suuna ja sammuga.
46 oli kohe klaar kui rõnga sees trepinurka nägin - Weizenbergi tänava lõpp.
Aga nüüd, mis põrgut on 54. Esimese hooga ei suutnud seda kuidagi astangu ülemisse serva mõelda, sest täiskollane lage ja loogeline reljeef ei tuletanud küll kuidagi kanali serva meelde. Siis sattusin vaatama mõtlikumalt 34 sisu ja hoobilt oli selge, et see on Vene muuseumi territooriumi nurgas olev keldrivare. Läksin sellele järele ning siis loksus ka 54 asukoht paika. Tuleb jälle illegaalse autoparandustöökaja vastast järsakust üles ronida. Vaatamata asjaolule, et illegaalse remonditöökoja vastas olev krunt ehk paekallaku serv on ühe välismaalase poolt omandatud ja suurem kõnts sealt suvel eemaldati ning teostati ka võsaharvendus, leidus naadilehtede varjus endiselt segase sisuga klaaspudeleid, millel astangult alla tulemine oodatust kiiremini läks. Õigupoolest ei olegi remonditöökoja vuntsi juba kevadest saati näha ning kõik poolest saati maasse vajanud valged bussid on samuti kadunud. Et nagu polekski enam töökoda ega midagist. Koduteele pääsenud, pöördusin tennise väljakute poole, sest üpris selge oli, et 53 peab olema kuskil ülemiste ja alumiste väljakute vahel, kuskil kus saavad kokku sissetallatud otserajad. Nii oligi.
45 aga pakkus lõpuks ometi üllatuse. Süvenemata täpsemalt kõikidesse detailidesse, pidasin trepistikuga majanurka suureks tennisehalliks. Majale tiiru peale tehes hoomasin, et kujutatud aiad ja trepinurgad ei anna edasi mitte just päris seda sama kohta, kus mina punkti otsin, aga kuidagi ei suutnud endale ette kerida, et selles kandis võiks olla veel mõni trepistik. Juhe piisavalt koos, loobusin punktist. Hiljem täis kaarti vaadates jäi vaid nentida, et punkt oli hoopis vana klubi maja nurgas. Ning kohe tuli meelde ka sealne trepistik, kus kunagi talvel Jussi tennisetrenni lastevanemate koosolekule minnes libastusin.
Eks 45 juures oleks võinud veidi mõelda ja 31 poleks ka suurem vaev läbi joosta olnud.
Kompassi päevakud kipuvadki kohati mööda aedu ja tagahoove kolama ja nii on ikka ühel ja teisel rõõmu oma kodumaja rõdu alt läbi jooksmisest.
Nujah, eks ma rohkem võtsingi asja kui aias sebimist, selmet käituda orienteerujale kohaselt. Kaart justkui läbi tulistatud, kus aukudest saab piiluda kaarditagusesse maailma, mis peaks andma vihjeid tegelikult eksisteeriva maailma kohta.
Keegi ei käse kohe nõeluma hakata, aga kui kaardi saab siis kui aeg juba jookseb, ei malda enam analüüsiga jännata. Nagu kiirkabe. Ei ole mu tugevam külg. Nii sai trajektoor veidi nurgeline. Rohkem nipsu moodi.
Tundus kahtlane läbida kõiki punkte 45 minuti jooksul ja nii jätsin lauluväljaku poolsema ja maltsasema pargi nurga välja ning valisin kodu ümbruse ja kergemini kahlatava poole.
Igale punktile kaardil, millest tükike objekte vastu terendas, püüdsin välja mõelda reaalse asukoha looduses. Selle asemel, et tegeleda rohkem suuna ja sammuga.
Ja nii ma siis lippasingi 35 poole, mis pidi vastu tulema kohe limneamere astangu all. Ei olnud probleemi. 48 osas ei olnud kahtlust, et tegemist on kraavide võrgustikuga Peetri ringi keskel. Suuna järgi enam-vähem otse kohale. Punkti 36 ringis tuvastasin tükike asfaldit ning valge laik sai olla kas nulukolmik otse lossi ees, kus jõulutuled peal säravad või kastanid Peetri maja suunal. Oli too viimane ja kuigi ma punkti kohe ei märganud, seisin kastani all ja olin kindel, et peab siin olema. Pilk juhtumisi ülespoole ja siin ta ripubki. Huvitav, millest võisid mõelda tänased lossiesised valvurpoisid kodanikest, kes käivad järjepidevalt tegemas rituaalseid ringe ümber nulgude või seisavad mediteerival ilmel kolme kastani all.
Lastemuuseum värskelt avatud.
46 oli kohe klaar kui rõnga sees trepinurka nägin - Weizenbergi tänava lõpp.
Aga nüüd, mis põrgut on 54. Esimese hooga ei suutnud seda kuidagi astangu ülemisse serva mõelda, sest täiskollane lage ja loogeline reljeef ei tuletanud küll kuidagi kanali serva meelde. Siis sattusin vaatama mõtlikumalt 34 sisu ja hoobilt oli selge, et see on Vene muuseumi territooriumi nurgas olev keldrivare. Läksin sellele järele ning siis loksus ka 54 asukoht paika. Tuleb jälle illegaalse autoparandustöökaja vastast järsakust üles ronida. Vaatamata asjaolule, et illegaalse remonditöökoja vastas olev krunt ehk paekallaku serv on ühe välismaalase poolt omandatud ja suurem kõnts sealt suvel eemaldati ning teostati ka võsaharvendus, leidus naadilehtede varjus endiselt segase sisuga klaaspudeleid, millel astangult alla tulemine oodatust kiiremini läks. Õigupoolest ei olegi remonditöökoja vuntsi juba kevadest saati näha ning kõik poolest saati maasse vajanud valged bussid on samuti kadunud. Et nagu polekski enam töökoda ega midagist. Koduteele pääsenud, pöördusin tennise väljakute poole, sest üpris selge oli, et 53 peab olema kuskil ülemiste ja alumiste väljakute vahel, kuskil kus saavad kokku sissetallatud otserajad. Nii oligi.
45 aga pakkus lõpuks ometi üllatuse. Süvenemata täpsemalt kõikidesse detailidesse, pidasin trepistikuga majanurka suureks tennisehalliks. Majale tiiru peale tehes hoomasin, et kujutatud aiad ja trepinurgad ei anna edasi mitte just päris seda sama kohta, kus mina punkti otsin, aga kuidagi ei suutnud endale ette kerida, et selles kandis võiks olla veel mõni trepistik. Juhe piisavalt koos, loobusin punktist. Hiljem täis kaarti vaadates jäi vaid nentida, et punkt oli hoopis vana klubi maja nurgas. Ning kohe tuli meelde ka sealne trepistik, kus kunagi talvel Jussi tennisetrenni lastevanemate koosolekule minnes libastusin.
52 suhtes reetis suur paks kollane, et ilmselt on tegemist endise jäähalli asemel laiuva isetegevusliku sopalompidesse uppuva parklaga.
Veidike segadust tekitas rõnga sees paiknev kolme ussikest meenutav kribu. Selgus, et päris elus ongi kolm betoonussi rohus vedelemas.
Punkt 52 asukoht neli aastat tagasi.Kuna ma ei suutnud hoobilt välja mõelda, mis maja ja aia kombinatsioon on 44 rõnga sees, siis otsustasin ära käia 43 lehtla juures. Tollega polnud hetkegi küsimust ja see oli hea pidepunkt algusest peale paremaks vahemaade tajumiseks. Sinna ja tagasi 44 suuna peale, terve tee nuputades: kas Vene kooli nurk - ei seal ei ole sellist aeda; Lastemuuseum - ei seal läheb aed ümber maja; mis majad veel... Vahepeal tuli vastu restaureeritud asotsiaalide maja, mis sisaldab nüüd vist pargirahva kontorit. Päris sotti polegi saanud, kes ennast sinna asutanud on. See tuli vastu liiga vara ning siis oli selge - Mikkeli muuseumi küljes olev prügila aed. Esmalt otsisin punkti väljaspool aeda. Seal oli säherdune mõõdukas põõsastik, mille ma läbi eksamineerisin ning legendi järgi oleks võinud tähis üldse aia küljes olla. Aia sees oli omakorda aed ümbritsemas prükkareid ja lõpuks märkasingi seal tähist.
33 tundus olevat suuna järgi, otse lossi tagant lilleaiast läbi, aga lasin end eksitada esiotsa pergola nurgas olevast Kadri allee ja teeraja hargenemisest. Seal oli täpselt sarnane tihedam lumemarja põõsavõsa. Punkti aga mitte. Võttis mõni minut taipamist, et allapool, Mere allee moodustab täpselt sarnase kraavidega nurga. Rapsisin sealse lumemarja põõsa korralikult läbi, aga punkti ei leidnud. Pöördusin legendi poole ja =:O - no mis objekt see veel on? Esimest korda näen. Otsustasin põõsastele väljast tuuri peale taha ja ühe suurema puu küljes tähis oligi. 39sse oli sealt lihtne minna.
Vaatasin punkti 31 ja mõtisklesin, et ei viitsi hiinlaste juures käia. Oleks võinud. Arvasin, et lähen vaatan, mida annab veel teha hoopis Peetri ringi teises servas. 32 mõtlesin ringist välja ja see silma ei hakanud. 38 ei olnud loomulikult Kadri alle lõpus olev uuendatud sild vaid kribu rada üleval pool, kuhu ma lihtsalt enam ei tihanud minna. Aeg tundus ka otsa saavat. Ja nii ma oma kalberdamise - vaatan siia põõsa alla ja selle maja nuka taha, siia puu latva ning näe siit tahaks koristada ja siit on vihm teeraja minema uhtunud ning oi küll on täna palju tervisesportlasi ja lapsevankriga kärutajaid - lõpetasin.Eks 45 juures oleks võinud veidi mõelda ja 31 poleks ka suurem vaev läbi joosta olnud.
Kompassi päevakud kipuvadki kohati mööda aedu ja tagahoove kolama ja nii on ikka ühel ja teisel rõõmu oma kodumaja rõdu alt läbi jooksmisest.
Comments