Pirita tervistavatel radadel
Päike silitab muheda ebasügiseliku tuule saatel Pirita jõe silla juures patseerivaid kodanikke. Olgu nad jõest kalu õngitsemas, uiskudel rullimas või end selle hooaja viimase neljapäevaku starti asutamas.
Jaan on tassinud koju värske "20. sajandi mõttevoolud" ja seal on mõtteid nagu muda 974 leheküljel. Enne voolab terve sajand kui need kõik läbi mõelda jõuab.
Aga pole paha mõte Walter Benjaminilt: "Destruktiivsel karakteril on ajaloolise inimese teadvus, tema põhihoiak on vääramatu umbusk asjade edenemise suhtes ja valmisolek igal ajal arvesse võtta, et kõik võib viltu minna. Seetõttu on destruktiivne karakter usaldusväärsus ise. Destruktiivne karakter ei näe midagi kestvat. Aga just seepärast näeb ta kõikjal teid. Kus teised põrkavad müüride või mäestike vastu, sealgi näeb ta teed. Et ta kõikjal teid näeb, siis peab ta kõik teelt pühkima, mitte alati vägivallaga, vahetevahel ka ülendatuna. Kuna ta kõikijal teid näeb, seisab ta ise alati ristteel."
Kas ei kõla nagu Zazibea metsas ;)
Stardis ja metsas kohtas mitmeid seda nägu tüüpe, kes näisid just täna enda jaoks orienteerumise avastanud olevat. Tundub, et massidele ikka meeldib kauni ilmaga koduses metsas end tuulutada. Sügisele visalt kohta loovutav suvi soosis seda igati. Ennast mäletan neil radadel viimati enne Tartu maratoni suuskadel libistamas.
Täna väga libedalt ei läinud. Esines komistamisi rajavalikul, mis tingis ajakadusid 38-39 vahel. Punkt 48 piirkonna tipud ja orvandid elasid minu jaoks kaardist sõltumatut elu, nii nagu nad seal kandis alati teinud on. Jõeäärse 49 kivini jõudmine mööda kaldaserva sujus raskustega - üle juurikate turnides vältimaks jõkke kukkumist kui lasin end lummata tumedal jõeveel ujuvatel kollastel lehelaevukestel.
Ent ahtakese maalapikese kohta oli päris huvitav rada ja ringiuhmerdamine.
Finishis loba ajades sai silmanurgast kiigata merelt naasvaid Optimiste ja teisi purjekaid, madal õhtupäike veehorisondil ruskelt silma kiirgamas. Veidike sürrelistlikud toonid võttis meie sügisene loba arenemaks näiteks teemal, et pikk bussisõit vahetult enne pikale meistridistantsile siirudmist võib nurjata kogu panustuse ja tehtud ettevalmistused bussisõidust kangete jalgade tõttu. Või teemal, et kui laps põõsasse pissile viia ja ise eemal seista, võib sattuda s..hunnikusse ja miks toda ei võidud siis põõsasse teha, oleks jalavarjud puhtaks jäänud. Ja mitmed muud hunnitud teemad. Lood elust enesest või väljamõeldud siin ja praegu keerlemas ümber vestjate nagu sügisesed lehed ümber puu.
Jaan on tassinud koju värske "20. sajandi mõttevoolud" ja seal on mõtteid nagu muda 974 leheküljel. Enne voolab terve sajand kui need kõik läbi mõelda jõuab.
Aga pole paha mõte Walter Benjaminilt: "Destruktiivsel karakteril on ajaloolise inimese teadvus, tema põhihoiak on vääramatu umbusk asjade edenemise suhtes ja valmisolek igal ajal arvesse võtta, et kõik võib viltu minna. Seetõttu on destruktiivne karakter usaldusväärsus ise. Destruktiivne karakter ei näe midagi kestvat. Aga just seepärast näeb ta kõikjal teid. Kus teised põrkavad müüride või mäestike vastu, sealgi näeb ta teed. Et ta kõikjal teid näeb, siis peab ta kõik teelt pühkima, mitte alati vägivallaga, vahetevahel ka ülendatuna. Kuna ta kõikijal teid näeb, seisab ta ise alati ristteel."
Kas ei kõla nagu Zazibea metsas ;)
Comments