Kangru

Päris huvitav rada oli. Ainult et kõht valutas.

Punkti number 40 suhtes on mul siiski mõningased kahtlused, et selle koha peal asus 39 ja 4o ise mingis järgmises kaevikute vahes. Aga no mine sa nendest kaevikutest aru saa, ega ma neid seal kõiki üle ei lugenud.
Hea, et linnalähedusse on tekkinud juurde jupike kaarti ja päris vahelduv. Eks ta lamedavõitu ole, aga ju peab pealinlane pinnakõveruste osas kaevikuaukudega leppima kui ta just paesel klindiserval Lasnamäel, Mustamäel või Õismäe taga ei taha turnida.

Valgena kajastatud mets oli kohati siiski ütlemata tihe ja nii ma ei suutnudki 34-51 vahet läbides mõistlikul trajektooril püsida. Targem oleks olnud vist kohe sihti mööda silgata olnud. Teise(57) minnes tegin ise lõngerduse sisse - ei teadvustanud, et pean ühte rada enne ikkagi ületama, pidasin toda juba selleks, mille ääres kivi pidi olema. Kõik muu jäi juba rohkem jooksukiiruse taha. Et iseenesest nagu lihtne rada, aga tüütuks ei läinud.


Sügis teeb aina tõsisemat katset sisse ronida, kuigi kohati on õhtud hämmastavalt soojad olnud. Sumbunud suvi oleks nagu diivanile lösutama jäänud ja ainult tõsisem tuuseldamine tormisema tuule näol sunnib teda ennast koomale tõmbama ja sügisele ruumi tegema. Ma kardan, et varsti ta tüdib sellest raputamisest paraku lõplikult ära.