Tagasi metsas

Ma ei julgenud see nädal kohe esmaspäeval metsa minna (et mitte öelda - ei jakasnud), aga teisi- ja neljapäevakul käisin ära. Teise maailmajao servas viibimine näikse olevat kõige tugevama järelmõju jätnud suunatajule - Rakus tegin õige mitmeid huvitavaid kolmnurki.

Keila-Joal hakkasin lõpuosas juba tasapisi metsa olemusest ja seal liikumisest aru saama. Rajad huvitavad mõlemad, Keila-Joal kindlasti maastikust tulenev täiendav reljeefi lugemise rõõm ja valu. Ja piibelehed, mis oma intensiivse aroomiga siin ja seal põõsa varjust ninna kargasid.
PS teeremondi ajal ei olnudki Viljandi maantee ületamine ilmvõimatu.

täielik vaikus
sügaval järve põhjas
pilvine mäetipp

Eelmise nädala pühapäeva õhtul lennukiga Tallinnasse jõudes tuvastasin taksos aukudes rappudes, aknast välja seirates, täies ilus Eestimaa kevade - õitsvad kastanid, sirelid, õunapuud, võililled. Püüdsin endale aru anda, et lausõites asaleahekid, tuules lehvivad rippoaõisikud ja palju muud ebamaist õiteilu ma vaevalt niipea kuskil reaalsuses kohtan. Põgus võimalus imetleda oma silmaga Jaapani aedade kunstipärasust, on selleks korraks läbi.

Keegi on öelnud, et Jaapani aed on nagu kirjutatud tekst. Näiliselt looduslik, on ometi igal asetatud kivil, istutatud puul või pügatud põõsal justkui midagi öelda. Iga samm, mis aias asutud, toob vaatevälja uue pildi. Pargi teemajakestest avanevad vaated aiale. Elumaja külaliste ruumist avaneb vaade aiale. Hotelli hommikusöögiruumist vaade aiale. Igal kitsamal siilul maja ukse ümber on taimed ja puud pottidega. Zen-aia näilisel tühjusel on jutustada eriline lugu. Lugu mida seal servas istudes ja mediteerides iseenda seest leiad ja kokku paned.

Bonsai ei ole eri taime liik, vaid iga puu ja põõsa loodusest võid potti istutada, et temast madaltihedat käänulise tüvega iludust kasvatama hakata. Nii võis ühes kuulsas bonsai-aias näha kõiki neid puid, mis looduses silma olid hakanud, miniatuursete väljaannetena.

aeda pühkides
lume unustab ära
see minu luud

Lennujaama teelt edasi sõites oma kontorihoonet nähes käis peast läbi mõte, et näe homme jälle vaja ennast sinna laua taha tarida. Aga järgmisel hetkel püüdsin mõelda jaapanlase moodi - et mistahes tööd ka tegema ei peaks, peaks seda tegema väärikalt. Lõpuni korrektselt, lõpuni parima tulemuse nimel. Või nagu zen-õpetusele kohane, et mistahes tööd tehes on võimalik saavutada selline meeleseisund, kus kaovad piirid tegija, tegevuse ja tehtava vahel.
Kui sa oled aknapesemistõstuki pärast pandud kõnniteelt autoteele inimeste ümbersuunajaks, siis näitad viimsele kui ühele tänaval kõndijale, et ole tähelepanelik, autotee on madalamal kui sõidutee ja sa pead tegema ühe aste allapoole. Ja täpselt sama viisakusega teeb seda teine mees teisel pool autot, et nüüd pead jälle astuma sammu üles poole. Kusjuures kogu ümbersuunatud liikumistrajektoor on niikuinii lipukeste ja nöörikestega tähistatud.
Üldse on seal maal palju kombeks inimesi pidevalt suunata - bussi peale, bussi pealt maha, hotelli ukse pealt vastuvõtu lauda, tänaval ümber ehituspaikade jne. Lihtsalt kummastav oli vaadata, et kui kaks teeb tööd, siis on 5 selleks, et juhtida inimestevoog sujuvalt eemale nende tavapärasest rajalt. Liiga palju inimesi, keda midagi tegema panna. Meil võid kukkuda suvalisse kaaneta kanalisatsiooni või tee auku, hea kui mõni on märganud oksa püsti sisse visata.
Väidetavalt ongi jaapanlased reegleid armastavad. Ja satuvad kergesti segadusse olukorras, mida pole enne olnud. See võib-olla ka põhjus, miks neile meeldib koos reisida ja miks väljapoole Jaapanit seda väga vähesed teevad. Vaid 5% elanikkonnast pidi olema reisurahvas, kes tihkab Jaapanist kaugemale tulla. Sellega on neil ka üks hea nali: kui küsida jaapanlase käest, mida siis reisil ka nägid, vastab ta, et ei tea, pole pilte kätte saanud veel.

tigu sul on aeg
hakka juba ronima
Fuji-mäe tippu

Sossi mäest alla pidurdades läksid mõtted Jaapani mägedele. Need on vulkaanilise tekkega ja küllalt järsud. Elatakse ikka lamedates orgudes, kus kogu vaba tasane maa on täis riisipõllu lapikesi, vahel sekka ka muud köögivilja. Mõni mägi on siiani podisev vulkaan (1/10 kogu maailma aktiivsetest), paljud ajavad välja kuuma väävli- ja muu mineraalide segust vett. See vesi suunatakse hot spring spa'desse ehk onsen'idesse, kus siis basseinides vedelemas käiakse (iga onseni külastamise kord annab 3 eluaastat juurde :). Mõne mäe küljes saab aga mune keeta - iga sellise süsimustaks (väljast) keenud muna söömine annab 7 eluaastat juurde :)

Pühamast püham mägi on Fuji. Häbelik, kes näitab end vaid 40 päeva aastas, veetes muu aja pilves ja sumus. Veel 19. sajandi keskel selle mäe tippu naisi üldse ei lastudki ja tänapäeval avatakse 1 juulil pidulikult 3776 meetrise tipukülastuse hooaeg, mis suletakse 31 august. Praegu lasti vaid kuni 2400m peal asuvasse tugijaama, sest edasi on lumi.

Lootsin oma rännakul kohata Aasiat, aga kohtasin Jaapanit.

Tõusva päikese maa on sihtkohana juba aastaid silme ees seisnud. Idee, astuda oma avasturetkedel järgmine samm, Euroopast välja, Aasia suunas, sai minu puhul ideefiksina just Jaapani näo. Viimase hetke reisija ma oma töö ja kodu kõrvalt ei ole ja ega mulle meeldigi ootamatult kodust tundmatusse paika minema tuhiseda, vaid sihtkohta eelnevalt eemalt kombata. Nii olen läbi uurida võtnud mitmeid Jaapani reisraamatuid ja sissevaateid teiste läänest pärit avastajate poolt. Kui sel talvel reisitoimumise fakt suht kindlaks sai, siis võtsime Jaaniga ette Jaapani keele 0-kursuse õpingud. Kolme kuu jooksul omandasin hiragana, pooled katakana ja paarkümmend hädist kanjit. Lisaks elementaarseid väljendeid, laadis mizu o kudasai ja watashi no namae Tiina des jvm. Nojah, katakanast oli niipalju kasu, et suutsin müügiautomaadi peal kohvi ilma kahtlusteta üles leida ja tuvastada, kas on suhkruga või ilma. Ja maakohtades kanjides edasi antud hinnad suuteline lahtikodeerima. Ning sellele, mida poes, hotellis ette ja taha lausuti, suutsin ka tähenduse anda. Metroo kaart täis hieroglüüfe muutus kiiremini hoomatavaks, kui leidsin joontepurust mõnegi tuttavama, mille külge kogu muu skeem haakida - kui sa tead, milline on täht "a", siis sa tunned ta ju igal pool ära. Ja jätad meelde midagi sellist, et kolmas peatus pärast seda a-tähega peatust :)

Jaapani keele tunnid TEA keeltekoolis olid lahedad, õpetajaks päris jaapanlane, kes peale keeletarkuse jagas meelsasti muid tarkusi kohalikust elust-olust. Pärast esimesi tunde oli tunne, nagu oleks pidanud kasutama ajust seda osa, mis üpris pikalt päris tegevusetu on olnud. Nagu Jaan tabavalt nentis "oli tunda, kuidas lubjatükid ragisevad". Väga huvitavad kolm ja pool kuud enne reisi.

Üldiselt saab Jaapanis ka ilma silpigi keelt oskamata hakkama. Nad on harjunud, et sa mõhkugi suhelda ei oska ning kiviaja inimese kombel käte ja jalgadega püüad ennast selgeks teha. Nad on su soove võimelised kehakeelest lugema ning kõik sujub vaatamata tohutule barjäärile ladusalt. Tokyos siiski valdavad enamik söögi- ja poekoha teenindajad ka vajalikku inglise keelset sõnavara.

kalmaarimüüja
hääl kõlab üle kõige
ka üle käo

Igas söögikohas on väljas pildid, koos hindadega. Aga leidub ka piisavalt inglise keelse menüüga paikasid. Ja ma ei tea, kaua läheks aega, et kõike seda, mida nad söögiks nimetavad, eri kujudes järgi proovida. Traditsiooniline jaapani toit on riis, toores kala, igasugused kastmemöginad, köögiviljad, misosupp ja riis. Ja veelkord riis. Hommikul, õhtul ja lõunal. Ühe korra otsustasime vahelduseks liha süüa ja tuvastasime ühe söögikoha ukse taga piltidelt hulgaliselt liharoogasid. Kõik isuäratavad steak'id köögiviljadega. No toodigi koos tulikuuma panniga särides lauale ja väga hea oli. Aga nagu võluväel ilmus lauale ka riisikausike.

Korra ekperimenteerisime shabu-shabuga. Sest sellegi alapealkirja all menüüs kohtas kana, ja kala ja lihanimesid. Aga see on üks paljudest võimalustest endal kuumal potil ise toit valmistada. Nagu Jaan leidis, ei saa kokka süüdistada, et pead jama sööma. Liha koos seente, sibula ja salatiga tuuakse ette koos potiga, kus vesi kuumaks ajada. Loobid taimed sisse ja siis ükshaaval keedad läbi ka imepehmed ja õrnõhukesed lihatükid (väidetavalt sakega joodetud ja masseeritud veised). Ning valmistükk koos natukese lisandiga kastmest läbi. Mmm, maitsev.

Jaah ja muidugi, kõike seda ikka pulkadega. Olgu see omlett, või nuudel, või lihakotlett. Kusjuures pulkadega toimetamine läks paari päevaga täiesti ladusalt. Sai mõistliku ajaga söönuks ja enamus söögist ei maandnud enne suhujõudmist enam laual, süles või mõnes vales kausis.

Mulle meeldib ühe inglise antropoloogi Alan Macfarlane'i mõttekäik, et läänlasena Jaapanis olles, on nagu peeglisse vaatamine ja sa ei avasta mitte Jaapanit, vaid iseennast kui eurooplast. Hakates tõsiselt kahtlema, kas need sinu tavad ikka ongi mingid väärt tavad üldse. Või mille poolest ida ja lääne inimesed tegelikult erinevad.

meie maailm on
liblikate peatuspaik
kord on nii kord naa

Jaapanlaste suhe usku on samuti üdini omapärane. Tänasel päeval ei usu nad eriti jumala olemasolusse, nad ei ole rangelt seotud ühe usulahuga. Oma igapäeva elus käivad nad ikka läbi shinto-pühamutest, kui millegi uue alustamiseks õnne on vaja (olgu see siis äri, auto, laps jne). Matusetalituse viivad läbi aga budistlike rituaalide kohaselt. Oma ostlemiskultuuri arendmiseks on nad varmad ka jõulusid tähistama, kuigi vaevalt leidub mõni protsent inimesi, kes tunnistvad ennast kristlasteks.
Imre Siil kirjutab 21. mai Eskpressis oma kiirvisiidist Jaapanisse ning tema jutus on minu jaoks mitmet äratundmisrõõmu. Lisaksin vaid, et paberilehekesed, mida templi juures ostetakse võivad olla nii heade kui kehvepoolsete soovidega, pigemini on need ennustused. Ning viletsa ennustuse sa jätad lihtsalt maha - seod vastava puu külge, hea võtad kaasa.

Üldse on võimalik endale templitest küll katusekivide, väravate, laternate ja muude pisividinate abil õnne soetada. Näib, et jaapanlane võtab uskumustest oma igapäeva ellu just niipalju kui palju tal on rahulikuks ja taskaalustatud rännakuks elus vaja ega piina end kohustustega.

Ostlemisest on nad teinud mu meelest omaette teadusharu. Poodide ja tavaari hulk, mida soetada on lõputu. Tokyos on terved linnajaod - Akihabara tehnikavidinate ja anime-tegelaste stuffi tarvis, Ginza eliitkaubamajad, Harajuku ja Shibuya noorte träni poed, rääkimata Asakusas olevast Senso-ji templi ees olevast kilomeetrisest käsitööliste nännilettidest ja veel ja veel ja veel. Laupäeval suletakse Ginza linnaosas osad tänavad autodele, et poodlejad saaksid rahus poodelda. Loomulikult on jaapanlased ka teenindamises tegemas maailma kõrgekvaliteetsemat tööd. Isegi kui sa tobeda turistina teed tühise tiiru poes, tänatakse ja jäetakse viiskalt hüvasti. Kui peaksid vähegi millegi vastu huvi üles näitama, hakkab viisakus üle ääre ajama ja see teeb isegi pisut kohmetuks, sest ise oled harjunud ikka ühe korra tänama, kuigi vahel juhtub meilgi siin, et igavlev poemüüja tõstab pilgu ja teretab kui sa sisse astud.

Lükates kokku 2 Hiiumaad, saab pindala, kus elab Tokyo 12,5 miljonit elanikku. Kuhu on kadunud kõik inimesed, on küsimus, mis tekkis takso aknast välja vaadates Gonsiori ristile jõudes. Shinbuya raudteejaamast pidavat päevas 4 miljonit inimest läbi käima. Juss vaatas meie õhtul kell kümme jaamaesiselt tehtud pilte ja uuris, et kas tegemist on mingi laualupeoga. Igikestev rahvamurd kuskile tõttamas.

solgivett ei saa
üldse maha valada
putukahääled

Taksoga kodupargi vahele jõudes, oli pühapäevast kaunist pärastlõunat nautimas siiski ka mõni inimene. Rahvast pungil mänguväljakut vaadates, pidin tõdema, et Jaapanis kohtasime väikesieid lapsi tänavapildis vähe. Peamiselt kooliekskursioonidena.

Igas tippturisti paigas olid turistideks peamiselt jaapanlased ise. Jaapanit pidavat külastama umbes 5-6 miljonit turisti aastas, sama palju kui Eestit. Samas on see üliturvaline maa, kus kuritegevus on minimaalne. Puhtus on selline, et Kyoto rongijaamas võid sokkis käia. Üksik kommipaber on ilmselt mõne turisti poolt maha pillatud. Ma ei kohanud suurlinnades ega rongiga tagahoovidest mööda kihutades kriipsugi graffitit. Kõik sujub ja kõigele leitakse lahendus. Kuigi vahel tundub, et soov kaardi järgi sihtkohta aidata tuvastada, on kantud rohkem soovist välismaalasega suhelda. Minu meelest jättis neil noortel kaardilugemisoskus soovida :)

Keskmine noor jaapanlane käib riides täiesti arusaamatult - tähtis on detail, aga tervik kokku pole oluline. Seetõttu on nad natuke sama bling-blingid kohati, nagu nende elektroonika poed. Tokyo Harajuku piirkonnas tekib tunne, nagu oleks karnevalile sattunud. Kummaline on see, et kogu sellest elevust täis noortemassist ei hoova grammigi agressiivsust. Nad ajavad mingit oma asja ja sellist tunnet, et kohe saad lõuga, kui kauaks vahtima jääd, üldse ei tekigi.

Jaapanlaste loomusest räägib seegi kõnekas fakt, et kui 1995 Kobe maavärina ajal linn rusudesse vajus, siis maavärina ööjärgsel hommikul rivistusid jaapanlased toidupoe ukse taha ja ootasid kannatlikult, millal ilmub välja poe omanik, et natuke vett osta. Kuigi poe aknad olid kildudeks ja igaüks oleks võinud võtta, mis meeldib. Sellist asja lihtsalt ei ole.
Sama maavärina ajal olid olnud valitsusorganid suhteliselt aeglase tegutsemisega, aga kohalikud yakuza-vennad olid tulnud appi ja rahvale oma tagavaradest tuge pakkunud.

Vaatasin pärast reisi filmi "Lost in Transaltion" ja kuigi see film ei meeldivat jaapanlastele, kuna olevat täis klisheesid, siis mu meelest on seal palju sellist, millega läänlane seal tõesti üllatudes kohtub. Klishee on pigem see, kuidas on kujutatud läänlase reageerimist noile ebaharilikkudele elutavadele. Mina sain filmi najal mitmeid asju vanemale poisile täiendavalt selgitada. Näiteks televisiooni saadetele ohjeldamatu graafikaelementide lisamine või et kellegile mõtte "vaata kaameras rohkem paremale" edasi andmiseks kulubki 3 minutit vastastikuste viisakuste vahetamist, või et restoranis tulebki ise süüa teha, või kommenteerida kohalikku liikluspilti, või Heiani pühamu ja selle pargi võlusid filmis näidatu põhjal selgitada.

Pean tunnistama, et kui ma järgmine kord mõnda säutsuvat jaapanlaste parve Tallinna vanalinnas või kus iganes kohtama peaksin, siis ma vaatan neid teist moodi. Südamlikult.

Õigupoolest saaks terve raamatu oma kahe nädalaga kogutud muljetest ja nende endale lahtiseletamisest.

üks samm väravast
välja ja juba rändur
sügis, videvik

Oma Jaapani avastamise teel olen kirjandusliku materjalina kasutanud:
Rein Raud. Mäetipp järve põhjas: valik haiku-luulet. Tallinn 2006. (siinse kribingu haikud pärinevad kõik sealt)
Olaf-Mihkel Klaassen. Jaapan läbi aegade. 2008
Alan Macfarlane. Japan Through the Looking Glass. 2007
Alex Kerr. Lost Japan. 1996
Boye Lafayette De Mente. Japan made easy. 1999
Helen Gilhooly. World cultures: Japan. 2004
Japan. Dorling Kindersley. 2002
Tokyo. Insight Guide. 2000
Tokyo. Lonley Planet. 2001
Edward A. schwarz, Reiko Ezawa. Everyday Japanese. 1985
Kiyo Saka, Hosako Yoshiki. Speak Japanese. Book 1. 1998 (keeltekooli
õpik)
Tausta on aidanud täiendada ka ilukirjanduslikud Amelie Nothombi "Jumala lapsepõlv" ja "Jahmatus ja värinad", Banana Yoshimoto "Köök" ning Lian Hearn'i "Üle ööbikupõranda" ja "Haigru kähe kutse".

Muhedaid mõtteid Gaijin'ilt, eriti onsenide teemal: http://trip.ee/paevikud?page=1

Väga tõsiteaduslikult ma just lähenenud ei ole, pigem kildhaaval suurt mosaiiki ehitades.
Üks uus kiindumus tekkis ka - origami. Tassisin koju hulgaliselt jaapani motiividega värvilisi pabereid ning valisin kolmemeetri pikkuse origami-raamatuselgade vahelt ühe ka koju. Nüüd poistega voldime igasuguseid paberelukaid, väiksem kasutab oma tehnikat ja raamatuõpetusest alati suurt ei hooli - kapi peale on kogunenud kuhi uusi objekte, millest saaks uue raamatu kokku panna.

Rännakul jäid teele:
Osaka Kansai lennujaam (tehissaar, mis pidi koletusliku kiirusega vajuma)
Fushimi Inari shinto pühamu (ka Geisha memuaaride võttepaik osalt)
Ninjo palee (ööbikupõrandad)
Kinkakuji tempel (Kuldne paviljon)
Ryoanji tempel (zen-aed)
Kyoto Gioni kvartal (kohtumine geisha õpilase maikoga)
Nara
Todaji tempel
Kasuga pühamu
Kofukuji tempel
AOI Matsuri Kyotos
Samblaaed Saihoji templi juures (koos galligraafia harjutamisega)
Heiani pühamu
Kiyomizu tempel
Magome-Tsumago matk Kiso orus
Suwa järv
Matsumuto kindlus
Jaapani alpid
Takayama
Shirakawago mägipiirkond
Toyota autotehas
Izu poolsaar
Hakone - Owakudani org
Fuji
Yokohama
Nikko rahvuspark, Toshogu pühamu ja Kegoni kosk
Tokyo (Keisripalee aed, Kannoni tempel, Nakamise arkaad, sumo võistlus, kalaturg, kabuki teater)
... ja sada muud nähtust linnas ja maal.


Nüüd olen tagasi omas kodus ja omas metsas.

PS Taksojuht oli kuidagi jaapanilik - vaikne ja viisakas, aitas kohvrid peale ja maha, tänas ja soovis head päeva.