Mets osavatele

Ilvesele satutasin end see aasta seepärast, et eelmise aasta üritus väga meeldis ja eelmine aasta sai kohale mindud seepärast, et samades metsades pidi toona toimuma Rogaini MM. Igale uuele o-üritusele on mul ennast alguses väga raske minema veenda, aga kui see on hästi korraldatud ja põnevate radadega, siis on ülejäänud pesakonnal raske mind järgmistel kordadel minemata jätta veenda.

Kolm päeva lõunas veeta oleks aga ilmselge liialdus olnud ja nii Zazibea ennast kahele esimesele päevale N35 klassi kirja pani. Tegemist on küll klassiga, mis võistlikkus mõttes sobib mulle peamiselt vanuse poolest. Radade mõttes on tegemist parajat ragistamist pakkuvate pähklitega ning lõunamaine kupeljas maastik lisasb ainult vürtsi.

Esimesel päeval viibisin ma metsas peamiselt kolmes olekus - pokude vahel pahkluuni mudas solberdades, nabani mahamurdunud puude vahel hüpeldes või ülepea kallistavas kuusedzhunglist ennast läbi trügides. Nii kriibitud ja kraabitud kui ma seekord olin, pole ma enne olnud. Lisaks säärekaitsetele oleks ka kintsukaitsed ära kulunud. Mind üle kahe aasta truult treeninud tundmatu looma nahast krõbikud olid suure osa oma nahast tolle metsa kätte jätnud ning üks neist sobib edaspidi rohkem Kingpoole jalavarjuks.

Pärast kodus selgus, et mehed olid maal mulle hinges sedavõrd kaasa elada ja samastuda püüdnud, et kraavipervelt puid maha võttes samuti viibinud peamiselt jalgupidi mudases kraavis, kraevahe okkapuru täis ja olid koju naastes okstest sama kriibud kui mina.

Reedene põhjast lõunasse sõit oli lummavalt ilus. Päike kiiskas vasttärganud rohelisel. Kärevere silla ümbruses laiutas ahne Emajõgi. Tartust Võru peale keerates paelusid tee äärde jäänud punakate viirgudega äsjaküntud põllulained, taamal erkrohelist kiirgavate kaseviirgudega. Järvesilmad kiirpaativate partidega. Rahulik lainetus kuni keskuseni välja. Uimane keskusemelu ja päikeses peesitavad setskonnad. Ja siis stardist, sumaki. Õudne mets. Jube taimestik. Hirmus maapind. Koledad raiesmikud. Kohutavad mülkad. Hirmuäratav koht. Teisel päeval jõudsin virrvarris tuiates endale esitada paar korda küsimust - miks ma siin olen? "Siin" tähenduses kui Eestimaa lõunaosa laiemalt. Niivõrd enneolematult mõjusid lõunased metsad pealinna lamedates ja hõredates parkides siblima harjunule. Selleks ei pea üldse special xdream üritust tarvitama, et äärmuslikku ja säärimurdvat ektreemelamust saada. Vaadates protokolli esiotsas olevate kodanike läbimisaegu, siis tundub, et mõned on sündidnud siia ilma võsas sprindikiirusel kalpsamiseks ;)

Esimese päeva esimene punkt(36) päädis poole tunnise otsinguga. Olin ühel hetkel kuskil KSTs (kurat seda teab) paksus padrikus ning natuke võsas sahmides ja mudas mudistades sattusin 34sse. See oli selgelt mingi sinise lombi servas. Huvitav millise? Oletasin lompe oma punktist üleval ja all, aga loodetud veesilmi maastiku kammimisel pildile ei tekkinud. Lageda haru, mille järgi ennast kohale sättida lootsin, ka ei tekkinud mitte kusagilt - ainult üks võserik, õnneks veel lehevaba. Mitte mingi vägi ei suutnud mind läbi mudalöga teerajale tagasi ajada, et uuesti alustada. Piirkonnas oli teisigi heitumuse äärel 36 ja 34 otsijaid. Sain lõpuks ühe poisikesega kaarti võrreldes selgeks, kus me oleme. Temal oli kaardil 34. Ja kui see paigas, olin oma 36s kohal ka. Aga masendav. Vaatasin kaarti ja potentsiaalne võimalus jätkata samas vaimus samalaadses grüünes ja sama sinises, ei sisendanud just kõige suuremat optimismi enne pimedat keskusesse tagasi jõuda. Kurvastusega peab nentima, et nii ulatuslikku punktipiirkonna uuringut ma enam organiseerida ei suutnud. Punktid tulid lops ja lomp ja lops muudkui vastu. Hämmastav. Tempo oli kohati küll roomamisele kohane, aga kõik kaardi ja päris looduse vahel klappis kuni lõpuni välja.

Teisel päeval kahanes liikumiskiirus veelgi, sest mõõtkava 1:15000 on midagi sellist, millest ma kohati reljeefi ka seistes välja lugeda ei suutnud. Ei taibanud oma kompassi lisavarsustuses olevat luupi ka tarvitusele võtta. Tegelikult läks muidu sama ladusalt kui esimesel päeval, kui välja arvata kaks punkti - 4(47) ja 9(59).

Neljas(47) punkt oli mingi kummituse punkt. Esiotsa kõndisin maamärke lugedes omameelest ilusti kuni korraga selles kohas, kus oleks võinud punkt asuda, enam miski ei klappinud. Ei oleks pidanud olema küngast, mille otsa olin jõudnud ega kõrvalolevat lohku. Arutasime seal ühe vanema meesterahvaga, kus too 47 ikka olla võiks ja kuidas me ikka nii viltu oleme tulnud. Tema läks siis ühes suunas, mina teises ja kuna teise päeva mets oli oluliselt kuivem, siis otsustasin seekord alla teele välja minna ja kuskilt uuesti tulema hakata. Üllatus-üllatus - jõudsin täpselt samasse kohta ja sama härra oli ikka veel seal, 47 leidmata. Egas muud, küsitlesime kahte koos jooksvat soome härrat - nemad teadsid kohe, kus me oleme. Veel järgmisse 46sse jõudes sama härraga, arutlesime, et kus me siis ikka olime ja kuidas me ikka nii valesti sattusime.

Pikal etapi - 5(46)st 6(65)sse - lahendamiseks kaalusin erinevaid variante, otsustasin künka serva mööda teeni välja murda, saagu mis saab. See aga ei osutundki nii roheliseks. Peamiselt seetõttu, et lehti pole veel ja ega see rägastik millegagi enam üllatada ei suutnud.

9(59)s olin lihtsalt juba väsinud ja reljeef kippus käest kaduma. Paik oli enam-vähem, aga punkti kohta kohe ära ei tabanud. Vaatasin enda ümber paiknevaid sinililli ja nende nõiduslikku sillerdust puurides mõtlesin, et kus mul siit ikka kiiret on. Viis punkti oli veel jäänud ja ma ei olnud sugugi üksi veel metsas. Üks ja teine jooksis ragistades mööda. Lonkisin natuke edasi-tagasi künka otsas ja püüdsin ajusid pingutada, et mille järgi õige oodatud nina kinni püüda. Ei teagi, kuidagi sattusin punkti.

11(70) tundus kohalejõudmise mõttes taas mõõdukalt kõhe, sest kõik ümbritsevad maastikuosad näisid hägusad ja segased. Liikusin rohkem vaistu ajel ja suutsin alt lombi servast sihi ära tunda. Selle järgi olin paigas ka. Lohisesin viimased kolm punkti ka läbi ja otsa see tihnik lõpuks saigi.

Kui peaks juhtumisi tahtmist tulema tulemusi kiigata, siis teeb mulle rõõmu asjaolu, et teisel päeval on mul õnnestunud N21A rajal kellegagi sekundi pealt sama aeg saavutada. Tal pidi ikka väga nässu minema :) ehk ma ei olegi teisel päeval raja absoluutne viimane. Heidi küll veidi kurvastas, et ma kolmandal päeval ei tule, nüüd ta peab ise viimane olema. Aga pole ta ühti.

Esimese päeva läbijatele jagati seekord pintsleid, mullu sai mõõdulindi. Järgmine kord saab vast palgi kaasa. No nii saavad orienteerujad ka omale lõpeks maja kokku, millal nad muidu ikka ehitada jõuavad kui päevade viisi metsas ringi kalberdavad.

Jaan vaatas kodus mu kriibitud ja täksitud jalgu ja arvas, et mul on metsseagripp.

Ma tõega ei oodanud nii kraapivat metsa. Aga kui asjalood lubavad, siis paariks päevaks katsun järgmine kord jälle ennast muhedasse Ilvese organiseeritud võserikku ajada. Ilveseid seekord ei kohanud, aga jäneseid küll. Või nagu me Peep Eomõisaga juttu puhusime, siis hea mõnusa ilmaga, hästi korraldatud, suvealguse o-üritus. Nüüd jääb veel Pannjärvel end kuu aja pärast päris suvesse välja joosta.