Joon-O
Virtuaalne nöörirada koos õigete, valede ja kohustuslike punktidega. Oleks võinud olla veel ju näiteks vabatahtlikud punktid ;) Iseenesest justkui selline pahempidi pööratud orienteerumine. Pead tõlgendama punkte maastikult kaardile, aga mitte kaardilt maastikku.
Nädalavahetuse malbe päike oli asendunud taevast ründavate pilvedega, mis isegi kolm piiska vett alla puistasid.
See tänane oli ikka pisut kentsakas ettevõtmine.
Esiotsa tutvusin Pirita-Kose aedlinnaga ja püüdsin kaardile veditud joone järgi õiges tänavaservas kulgeda, mis nägi ilmselt välja nagu ma juba eelnevalt joon(ud)d oleksin. Nurmiku tee. Niidu tee. Mesika tee. Kolderohu tee. Helmiku tee. Pääsusilma tee. Hekkidest ei olnud lubatud läbi kolada. Aga mitmed punktid võtsid kukalt sügama kui nad paiknesid heki taga, peaaegu et hoovis.
Konstantin Pätsu (või Pätsi, ma nüüd ei teagi) Vabaõhukooli juures rajati parasjagu ringteed ja selle juurest viitas punane joon selgelt aeda sisse. Keegi onkel sulges parasjagu väravat pöördumisega "Et mis teil oleks?" ja ma ei mõistnud ka targemat oletada, et kas siit aiast saab läbi. Aed pidavat tagant poolt jah kõik maas olema. Tõesti, sealses sümboolses aedikus kummaliste hoonete vahel raudredelite küljes oli taas punkt, mille ma ka pulgale jäädvustasin. Alles pärast hakkasin juurdlema, et joone järgi oleks vist pidanud hoopis teisest raudredelist üles-alla ronima. Kaks turnimisatribuuti tähistavat risti olid mõlemad kaardil. Tea kui täpselt punktide paiknemisse suhtuma oleks pidanud.
Eks ma siis susserdasin mööda Pirita jõe kalda-ala edasi ja kammisin läbi kõik etteantud pajupuhmad. Tõsisem poleemika tekkis kohustusliku punktiga 33. Toda ei märganud kohe mitte, aga kui ma ta lõpuks leidsin, siis mulle tundus, et selles orvandis ma raudselt juba olin ja kus pagan see punkt vahepeal jalutamas käis.
No näis tulemustest, kuda see joonimine mul välja kukkus. Võib-olla nii haledalt, et hakka või jooma.
Muidu see meenutas olemuslikult väga toda täppis-o formaati, mis mulle joone jagu rohkem meeldis.
Olin omale kalendrist fikseerinud ka ülehomse Tallinna Sprindi Sauel, aga nii narr ma ka ei ole, et lapse emadepäeva kontserdi mingi kalpsamise vastu vahetaksin. Ja kui kolmemeetriseid laieneid laupäeval ei lajata, siis Libahundil.
Nädalavahetuse malbe päike oli asendunud taevast ründavate pilvedega, mis isegi kolm piiska vett alla puistasid.
See tänane oli ikka pisut kentsakas ettevõtmine.Esiotsa tutvusin Pirita-Kose aedlinnaga ja püüdsin kaardile veditud joone järgi õiges tänavaservas kulgeda, mis nägi ilmselt välja nagu ma juba eelnevalt joon(ud)d oleksin. Nurmiku tee. Niidu tee. Mesika tee. Kolderohu tee. Helmiku tee. Pääsusilma tee. Hekkidest ei olnud lubatud läbi kolada. Aga mitmed punktid võtsid kukalt sügama kui nad paiknesid heki taga, peaaegu et hoovis.
Konstantin Pätsu (või Pätsi, ma nüüd ei teagi) Vabaõhukooli juures rajati parasjagu ringteed ja selle juurest viitas punane joon selgelt aeda sisse. Keegi onkel sulges parasjagu väravat pöördumisega "Et mis teil oleks?" ja ma ei mõistnud ka targemat oletada, et kas siit aiast saab läbi. Aed pidavat tagant poolt jah kõik maas olema. Tõesti, sealses sümboolses aedikus kummaliste hoonete vahel raudredelite küljes oli taas punkt, mille ma ka pulgale jäädvustasin. Alles pärast hakkasin juurdlema, et joone järgi oleks vist pidanud hoopis teisest raudredelist üles-alla ronima. Kaks turnimisatribuuti tähistavat risti olid mõlemad kaardil. Tea kui täpselt punktide paiknemisse suhtuma oleks pidanud.
Eks ma siis susserdasin mööda Pirita jõe kalda-ala edasi ja kammisin läbi kõik etteantud pajupuhmad. Tõsisem poleemika tekkis kohustusliku punktiga 33. Toda ei märganud kohe mitte, aga kui ma ta lõpuks leidsin, siis mulle tundus, et selles orvandis ma raudselt juba olin ja kus pagan see punkt vahepeal jalutamas käis.
No näis tulemustest, kuda see joonimine mul välja kukkus. Võib-olla nii haledalt, et hakka või jooma.
Muidu see meenutas olemuslikult väga toda täppis-o formaati, mis mulle joone jagu rohkem meeldis.
Olin omale kalendrist fikseerinud ka ülehomse Tallinna Sprindi Sauel, aga nii narr ma ka ei ole, et lapse emadepäeva kontserdi mingi kalpsamise vastu vahetaksin. Ja kui kolmemeetriseid laieneid laupäeval ei lajata, siis Libahundil.
Comments