Naissaare Libahundi jälg
... kui kolmemeetriseid laineid ei lajata... just nii sai lõpetatud viimane kribing ja just nii peaaegu et oligi.
Plaan
Kui olin lõpuks aprilli alguses Risto agitusel pihta saanud, et 9. mail on võimalus "võidupäeva" tähistada Naissaarel rogainides, siis oli paras aega tuttava kapteniga Kelvingi külast ääri veeri juttu veeretada, kuidas tal paat üle talve on elanud, ja millal plaanib vette lasta ja nii ja naa ja tea, mis see Kelvingist Naissaarele sõit võiks aega võtta. Kuni ma lõpuks pidin ikka otse küsima, kas ei oleks hea plaan 9. mail ühte sõitu Naissaarele ja tagasi teha. Muidugi oli. Anna ainult põhjus, et merele saada. Kui ... üle 3-meetriseid laineid ei tee. Vägev. Plaan koos ja "Monika" kohad saime endast kasutamata jätta.
Juss, kes oma abituuriumi-ea tõttu orienteerumisradadele aina harvemini satub, oli seekord õhinal kaasa tulemas. Juba pelgalt saare pärast, kus ta enne käinud polnud. Ja rogainida talle meeldib. Seega üks klassikaline JFF taas koos + kapten - kõik vaimustunult oodates kuupäeva, mil kirglikult oma hobidega tegeleda.
Ilm
Nagu ema (kapteni naine) ütles, siis tema ei saa aru, kes meist vanajumala küll nii välja vihastas, et ta meid sellise ilmaga pidi nuhtlema.
Reede pärastlõunal ilma- ja merekaarte vaadates, oli selge, et sellist jama nagu laupäevaks lubab, pole juba ammu olnud - umbestäpselt hommiku 9st kella 15ni tihe vihm ja samal ajal lubas üles kerida tõsise tuule.
Väike merealus Katariina, millega saarele olime plaaninud kaaterdada, soovitavalt üle 6 pallise tuulega ei peaks merel ekslema. Või nagu ma viimati ütlesin, kui just 3-meetriseid laieneid üles ei aja, siis oleme kohal. Kapteni hinnangul oli pärastlõunal 8 palli ja lained kohati sinna piiri peale vägisi kippusid. Mis kõige narrim, just enne ja pärast rogaini, sootuks kaunim ja vaiksem ilm.
Saar
Naissaar on täis laialilaotatud ajalugu, kõrvuti lood eri ajastutest, mida võid päeva jooksul läbida. Sinna on ikka ja jälle huvitav minna ja näha kuidas elu saarel roomab. Rääkimata taaskohtumisest mitmete kummaliste objektidega, mis pentsiku inimmõtte tagajärjel sündinud. Juss leidis Naissaare kohta ühe üpris ammendava reisikirjelduse, mis jutustab ja pildistab väga mitmeid paiku, mida rogainides oma punktides kohata saime. Olen saarel varem kolm korda käinud küll giidiga ja ilma, aga seni polnud sattunud Suurtesse mägedesse ning seal kandis riitadesse laotud kivivirnad tekitasid meis hämmingut - vundameniks hõredavõitu, kalmete jaoks suurevõitu, kaitserajatistena veidi kohatud. Selgus, et ongi eelvirnastatud materjal kaitsekindlustuste püstitamiseks. Nägi igatahes piisavalt müstiline välja.
Rajaplaan
Selle koostamisele enne starti keskendus Jaan ning talle sekundeeris Juss. Ise ei hakanud oma nina vahele toppimagi. Nii kruvisid nad kokku meie võimeid arvestades 39-26-25-50-72-47-73-34-38-46-21-74-48-53-32-54-36-51-75-49-40-36-24. Ning magustoiduks 22-23.
Ma ei hakka kommentaarima. Olen rahul sellega, et vaid 25 jäi mingis meeltesegaduses läbimata. Etteruttavalt öelduna, vähemalt suutsime käes(ja jalgades)olevat ressurssi seekord õigesti hinnata.
Rajaplaani realisatsioon
39st 26sse plaanitud etapi läbimisel eksitusime risusest metsast sedavõrd, et kaldusime sootuks 25 kanti ära ning ei viitsinud lihtsalt 26 ära tuua - nii ta võtmata jäigi. No tollel järgi käimine oleks mahtunud ilusti meie veerandtunnise ajavaru sisse ning oleks meid tõstnud sportliku pingutuse mõttes loodetud esimese poole kohtade sisse. Oleks... nagu ikka, teoretiseerimine on vaid vahend külma peletamiseks, sest see ajab ainult vere keema, ei muud. Aed punkti 47 juures.
72 pakkus ülesandeid, millest pooled arvas Juss juba eelnevalt ära - et peab drezhiiniga kuskile sõitma ning teist poolt, et hoonest tuleb kummitusi välja ajama hakata, ei arvanud, aga kus tala liikuma saamise mõtles Jaan välja.
Punktis 73 jagasime miinilao platvormid kolme vahel ära ja saime kokku 300 miinikesta, mis andis tulemuseks kaks trahviringi ümber platvormi olevatel vallidel. Kui olime lahendanud ka suuna ja vahemaa ülesande suure kivi juures, siis arutasime omavahel, et nüüd lähme tagasi ja teeme kindlaks, kes oma kestad valesti kokku luges. Ja siis see teeb veel paar trahviringi.
Tümasood läbiv siht.
Suured mäed 38 juures pakkusid juba mainitud huvitavat vaatepilti kivivirnade näol ja mäedki olid hunnitud liivaluited paneeritud tossude valmistamiseks. Aga paneering kadus juba järgmiste puhmaste vahel.
74 osutus Jaani leivanumbriks ja enne kui kohtunikud olid jõudnud lõpetada
ülevaate võimalikest trahvidest, oli Jaan lõpetanud karkudel ja teatas ülbelt, et trahvi ei tule. Ja et ülbus oleks ikka piiritu, kukkus seletama, et kargud on liiga madalad ning meenutas lapsepõlvest neid imevidinaid, millele oli tulnud otsa ronida kõrgelt pukilt. Ühesõnaga vana rebast aganatega ei püüa.
Aga ülbus ei saa mitte karistamata jääda, sest juba 48s tuli selgelt maa peale joonistatud punktile järgi sumada külmas merevees. Lained peksmas vastu põlvi. Õeaueõhh... ma sain täieliku reuma juba eemalt vaadates. Jaan merepiiril sulistamas.
Õnneks saabus just peale seda punkti see õnnistav moment, kus paar punkti vahet päikest jagati ning vihmast auravad hõbedased kuused päiksetriibulises metsas nõiduslikku vaatepilti pakkusid.
32 juures tekkis meil kaardile joonistatud ja tegelikult paiknenud tähise asukoha suhtes lahkarvamus. Aga õnneks taipasime rannapatarei nr 6 täies pikkuses läbi kammida.
54 nägi välja, nagu miinid oleks asutanud ennast harjutama veeeluga, aga teisalt jälle nagu miinide surnuaed. Selgus, et päris elus pigem ikka viimane - olevat olnud nende kahjuks tegemise koht. Natuke oli seal tiikide vahel võpsikus ekslemist.
Punkt 38
51 oli huvitavas kohas ja maastikul künkamoodustisi seirates ei osanud aimata, mis otstarve neil oleks võinud olla. Kodus tuli välja, et tegemist on Peeter I planeeritud tähtkindlustusega ning kui kaardilt reljeefi vaadata, siis on kuusnurk täiesti hoomatav.
Jätkasime oma teekonda 75 suunas. Omari küüni juures olevast sildist "Vaikust, etendus" end segada ei lasknud ja patrasime maast ja ilmast edasi. Punktini pääsemiseks tuli juba eelnevalt ületada kordumatuid kordi pikali ogalisi kuusepuid, lisaülesanne andis võimaluse mööda murdunud kuusetüvesid täiendava kaifi saamiseks oksa otste vahel turnimisest.
Lisaülesande atribuut 72 juures.
Kui nüüd veel mandrile pääseks.
Meresõit
Saarele sõit läks ladusalt. Kelvingist kolmveerand tunniga.
Sõit saarelt oli kokkuvõttes päeva ektreemseim elamus. Kokkulepitud ajal Katariinat sadamas ei paistnud, ka merele kiigates ei olnud teda näha kusagilt. Kobisime sadama hoone taha tuulevarju. Peldiku uksepakul end kössi tõmmates oli kõige kuivem ja soojem oodata pääsu saarelt. Merel ei paistnud midagi, mida Katariinaks pidada. Lõpuks ilmus Aegna taustale üks valge kühm, mida suuna järgi võis Katariinaks oletada. Aeg-ajalt käisin sadama hoone varjust piilumas, kas valge kühm on muutunud natuke suuremaks kühmuks. Heh, kühm kadus vahepeal lainete vahele, et siis valge pahvakuna lainet murdes taas lagedale ilmuda. Ja nii see valge laik Aegna taustal muudkui heljus. Vahepal läksime ja istusime peldiku ukse taga soojas, püüdes üksikuid eredaid päikselaike, mis pilve tagant õige harva piilusid, aga kogu olemise siiski pisut helgemaks muutsid. Pilved liikusid sellise kiirusega, et vaevalt oli päikse ette kerkinud suur tume pilvekuhi, kui järgmisel hetkel sellest vaid ribad järgi olid. Ja siis jälle nurga tagant piiluma, kuidas valge laev edeneb. Korraga aga oli muutus kiiruses märgatav - valge kühm oli võtnud selgelt paadi kuju ja silkasime kai peale otsi vastu võtma.
Nüüdne tulek saarele oli sedavõrd hull olnud, et enne tagasiteed jagas kapten meile veelkorra instruktsioone päästeparve ja sos-nupu kohta ning üks mehine rummiklõmakas ei läinud mitte ainult merejumalale, vaid kulus kogu paadiseltskonnale hinge alla. Aegna nurga tagant pääsedes oli valget vahtu igale poole jätkunud. "Stari" kapten oli läbi raadio uurinud: "Kas teed lõbusõitu või on mingi probleem?" Katariina kapten oli vastanud, et ei probleemi pole, lapsed vaja Naissaarelt ära tuua. Mille peale "Stari" kapten oli vastanud arusaajalikult: "Eks sa siis mine, kui pead". Ilmselt oli tedagi kohutanud vaatepilt vahepeal peaaegu lainete alla kaduvast pisikesest Katariinast.
Tagasitee enam nii põrgulik ei olnud, sest laineharjad olid teistpidi ja neist nii hullumeelset läbimurdmist enam polnud. Suurte laevade sõiduteel vahtisid aknast vastu aga tõesti pea kolme-meetrised meremäed, mis vahel paati tagasi kiskusid ja siis jälle oma tahtimist mööda lops järgmisse lainesse viskasid. Aga kaldale me ära ukerdasime - Katariina püsis püstipidi nagu jonnipunn.
Kella kuue ajal istusime lauda ema poolt valmistatud praadi järama. Muu seas uuris ta, et kui hull siis ikka merel oli, ta oli ikka juba täitsa närvi läinud. Et kas nad on varem kunagi ise nii hullu lainega üldse sõitnud. Kapten teadis meenutada hullematki juhtu Nõva all. Merekarujutu jagu lugusid on nüüd jälle mõneks ajaks omast käest võtta. Kuigi jah, lõplik nending laevajuhilt oli, et kui poleks vaja olnud, siis poleks merele läinud.
Au ja kiitus korraldajatele
Üritus saarel väga meeldis. Mu arust just paras ja kohane kooliealistele, kelle tarvis ettevõtmine eelkõige suunatud. Rada ei olnud ülemäära tehniline, aga nii mõnedki veepunktid pakkumas ootamatut ektreemsust ja roaginides sai saarelt uuelaadse läbilõike. Ettevõtlikkus ja mõte seiklejad saarele tassida on täindevalt ekstra kiitust väärt.
TÄNUD!
Plaan
Kui olin lõpuks aprilli alguses Risto agitusel pihta saanud, et 9. mail on võimalus "võidupäeva" tähistada Naissaarel rogainides, siis oli paras aega tuttava kapteniga Kelvingi külast ääri veeri juttu veeretada, kuidas tal paat üle talve on elanud, ja millal plaanib vette lasta ja nii ja naa ja tea, mis see Kelvingist Naissaarele sõit võiks aega võtta. Kuni ma lõpuks pidin ikka otse küsima, kas ei oleks hea plaan 9. mail ühte sõitu Naissaarele ja tagasi teha. Muidugi oli. Anna ainult põhjus, et merele saada. Kui ... üle 3-meetriseid laineid ei tee. Vägev. Plaan koos ja "Monika" kohad saime endast kasutamata jätta.
Juss, kes oma abituuriumi-ea tõttu orienteerumisradadele aina harvemini satub, oli seekord õhinal kaasa tulemas. Juba pelgalt saare pärast, kus ta enne käinud polnud. Ja rogainida talle meeldib. Seega üks klassikaline JFF taas koos + kapten - kõik vaimustunult oodates kuupäeva, mil kirglikult oma hobidega tegeleda.
Ilm
Nagu ema (kapteni naine) ütles, siis tema ei saa aru, kes meist vanajumala küll nii välja vihastas, et ta meid sellise ilmaga pidi nuhtlema.
Reede pärastlõunal ilma- ja merekaarte vaadates, oli selge, et sellist jama nagu laupäevaks lubab, pole juba ammu olnud - umbestäpselt hommiku 9st kella 15ni tihe vihm ja samal ajal lubas üles kerida tõsise tuule.
Väike merealus Katariina, millega saarele olime plaaninud kaaterdada, soovitavalt üle 6 pallise tuulega ei peaks merel ekslema. Või nagu ma viimati ütlesin, kui just 3-meetriseid laieneid üles ei aja, siis oleme kohal. Kapteni hinnangul oli pärastlõunal 8 palli ja lained kohati sinna piiri peale vägisi kippusid. Mis kõige narrim, just enne ja pärast rogaini, sootuks kaunim ja vaiksem ilm.
Saar
Naissaar on täis laialilaotatud ajalugu, kõrvuti lood eri ajastutest, mida võid päeva jooksul läbida. Sinna on ikka ja jälle huvitav minna ja näha kuidas elu saarel roomab. Rääkimata taaskohtumisest mitmete kummaliste objektidega, mis pentsiku inimmõtte tagajärjel sündinud. Juss leidis Naissaare kohta ühe üpris ammendava reisikirjelduse, mis jutustab ja pildistab väga mitmeid paiku, mida rogainides oma punktides kohata saime. Olen saarel varem kolm korda käinud küll giidiga ja ilma, aga seni polnud sattunud Suurtesse mägedesse ning seal kandis riitadesse laotud kivivirnad tekitasid meis hämmingut - vundameniks hõredavõitu, kalmete jaoks suurevõitu, kaitserajatistena veidi kohatud. Selgus, et ongi eelvirnastatud materjal kaitsekindlustuste püstitamiseks. Nägi igatahes piisavalt müstiline välja.Rajaplaan
Selle koostamisele enne starti keskendus Jaan ning talle sekundeeris Juss. Ise ei hakanud oma nina vahele toppimagi. Nii kruvisid nad kokku meie võimeid arvestades 39-26-25-50-72-47-73-34-38-46-21-74-48-53-32-54-36-51-75-49-40-36-24. Ning magustoiduks 22-23.Ma ei hakka kommentaarima. Olen rahul sellega, et vaid 25 jäi mingis meeltesegaduses läbimata. Etteruttavalt öelduna, vähemalt suutsime käes(ja jalgades)olevat ressurssi seekord õigesti hinnata.
Rajaplaani realisatsioon
39st 26sse plaanitud etapi läbimisel eksitusime risusest metsast sedavõrd, et kaldusime sootuks 25 kanti ära ning ei viitsinud lihtsalt 26 ära tuua - nii ta võtmata jäigi. No tollel järgi käimine oleks mahtunud ilusti meie veerandtunnise ajavaru sisse ning oleks meid tõstnud sportliku pingutuse mõttes loodetud esimese poole kohtade sisse. Oleks... nagu ikka, teoretiseerimine on vaid vahend külma peletamiseks, sest see ajab ainult vere keema, ei muud. Aed punkti 47 juures.72 pakkus ülesandeid, millest pooled arvas Juss juba eelnevalt ära - et peab drezhiiniga kuskile sõitma ning teist poolt, et hoonest tuleb kummitusi välja ajama hakata, ei arvanud, aga kus tala liikuma saamise mõtles Jaan välja.
Punktis 73 jagasime miinilao platvormid kolme vahel ära ja saime kokku 300 miinikesta, mis andis tulemuseks kaks trahviringi ümber platvormi olevatel vallidel. Kui olime lahendanud ka suuna ja vahemaa ülesande suure kivi juures, siis arutasime omavahel, et nüüd lähme tagasi ja teeme kindlaks, kes oma kestad valesti kokku luges. Ja siis see teeb veel paar trahviringi.Tümasood läbiv siht.
Suured mäed 38 juures pakkusid juba mainitud huvitavat vaatepilti kivivirnade näol ja mäedki olid hunnitud liivaluited paneeritud tossude valmistamiseks. Aga paneering kadus juba järgmiste puhmaste vahel.
74 osutus Jaani leivanumbriks ja enne kui kohtunikud olid jõudnud lõpetada
ülevaate võimalikest trahvidest, oli Jaan lõpetanud karkudel ja teatas ülbelt, et trahvi ei tule. Ja et ülbus oleks ikka piiritu, kukkus seletama, et kargud on liiga madalad ning meenutas lapsepõlvest neid imevidinaid, millele oli tulnud otsa ronida kõrgelt pukilt. Ühesõnaga vana rebast aganatega ei püüa.
Aga ülbus ei saa mitte karistamata jääda, sest juba 48s tuli selgelt maa peale joonistatud punktile järgi sumada külmas merevees. Lained peksmas vastu põlvi. Õeaueõhh... ma sain täieliku reuma juba eemalt vaadates. Jaan merepiiril sulistamas.
Õnneks saabus just peale seda punkti see õnnistav moment, kus paar punkti vahet päikest jagati ning vihmast auravad hõbedased kuused päiksetriibulises metsas nõiduslikku vaatepilti pakkusid.
32 juures tekkis meil kaardile joonistatud ja tegelikult paiknenud tähise asukoha suhtes lahkarvamus. Aga õnneks taipasime rannapatarei nr 6 täies pikkuses läbi kammida.
54 nägi välja, nagu miinid oleks asutanud ennast harjutama veeeluga, aga teisalt jälle nagu miinide surnuaed. Selgus, et päris elus pigem ikka viimane - olevat olnud nende kahjuks tegemise koht. Natuke oli seal tiikide vahel võpsikus ekslemist.Punkt 38
51 oli huvitavas kohas ja maastikul künkamoodustisi seirates ei osanud aimata, mis otstarve neil oleks võinud olla. Kodus tuli välja, et tegemist on Peeter I planeeritud tähtkindlustusega ning kui kaardilt reljeefi vaadata, siis on kuusnurk täiesti hoomatav.
Jätkasime oma teekonda 75 suunas. Omari küüni juures olevast sildist "Vaikust, etendus" end segada ei lasknud ja patrasime maast ja ilmast edasi. Punktini pääsemiseks tuli juba eelnevalt ületada kordumatuid kordi pikali ogalisi kuusepuid, lisaülesanne andis võimaluse mööda murdunud kuusetüvesid täiendava kaifi saamiseks oksa otste vahel turnimisest.Lisaülesande atribuut 72 juures.
Lõunatipus, majaka kõrval luitel habisesid tuule käes maadligi küürutavad kibuvitsad ja nende vahel augus laperdas punkti 30 tähis. Raja taktikalises mõttes vahest mitte kõige nutikam, aga somnabuulne paik. Juss ütles juba enne, luitede vahele jõudes, et tunne on, nagu liiguks Harilaiul. Seal nuki peal saad seirata Tallinna siluetti ning tuul kapuutsi taga vihisemas peatada hetke. Nii see, et Tallinn on kuskil seal eemal ja tegelikult nii ligidal, kui kogu selle linna olemasolu, tundus siis ja seal nii mõttetu.
Irratsionaalsetest heietustest end lahti rebides, ots ringi ja stardi ja sadama poole tagasi krapsates merekaldalt viimased kolm kahest punkti ühel ja teisel pool baasi.
Supilaua emotsioonid
Kuus tundi on aeg, mille jooksul veel väsida ei jõua. Pikemal rogainil on kuues tund tavaliselt see, kus meie kambal hakkavad tavaliselt tunda andma villid või varbaküüned või selg või põlved või misiganes muu ihuline paik.
Kühveldad endale rammusat seljankat sisse ja arutad rajaplaani ning targutad lisaülesannete edukuse ja ebaedukuse üle. Tunned kuidas koos rammestusega hakkab kerge jahedus kehasse end urgitsema. Kuulad naaberlaua jutte ja korjad oma tiimikaaslaste otsaesiselt okkaid, kõrva tagant lehesodi ja eemaldad muud taimset pea küljest sündsama väljanägemise saavutamiseks.
Kui nüüd veel mandrile pääseks.
Meresõit
Saarele sõit läks ladusalt. Kelvingist kolmveerand tunniga.
Sõit saarelt oli kokkuvõttes päeva ektreemseim elamus. Kokkulepitud ajal Katariinat sadamas ei paistnud, ka merele kiigates ei olnud teda näha kusagilt. Kobisime sadama hoone taha tuulevarju. Peldiku uksepakul end kössi tõmmates oli kõige kuivem ja soojem oodata pääsu saarelt. Merel ei paistnud midagi, mida Katariinaks pidada. Lõpuks ilmus Aegna taustale üks valge kühm, mida suuna järgi võis Katariinaks oletada. Aeg-ajalt käisin sadama hoone varjust piilumas, kas valge kühm on muutunud natuke suuremaks kühmuks. Heh, kühm kadus vahepeal lainete vahele, et siis valge pahvakuna lainet murdes taas lagedale ilmuda. Ja nii see valge laik Aegna taustal muudkui heljus. Vahepal läksime ja istusime peldiku ukse taga soojas, püüdes üksikuid eredaid päikselaike, mis pilve tagant õige harva piilusid, aga kogu olemise siiski pisut helgemaks muutsid. Pilved liikusid sellise kiirusega, et vaevalt oli päikse ette kerkinud suur tume pilvekuhi, kui järgmisel hetkel sellest vaid ribad järgi olid. Ja siis jälle nurga tagant piiluma, kuidas valge laev edeneb. Korraga aga oli muutus kiiruses märgatav - valge kühm oli võtnud selgelt paadi kuju ja silkasime kai peale otsi vastu võtma.
Nüüdne tulek saarele oli sedavõrd hull olnud, et enne tagasiteed jagas kapten meile veelkorra instruktsioone päästeparve ja sos-nupu kohta ning üks mehine rummiklõmakas ei läinud mitte ainult merejumalale, vaid kulus kogu paadiseltskonnale hinge alla. Aegna nurga tagant pääsedes oli valget vahtu igale poole jätkunud. "Stari" kapten oli läbi raadio uurinud: "Kas teed lõbusõitu või on mingi probleem?" Katariina kapten oli vastanud, et ei probleemi pole, lapsed vaja Naissaarelt ära tuua. Mille peale "Stari" kapten oli vastanud arusaajalikult: "Eks sa siis mine, kui pead". Ilmselt oli tedagi kohutanud vaatepilt vahepeal peaaegu lainete alla kaduvast pisikesest Katariinast.
Tagasitee enam nii põrgulik ei olnud, sest laineharjad olid teistpidi ja neist nii hullumeelset läbimurdmist enam polnud. Suurte laevade sõiduteel vahtisid aknast vastu aga tõesti pea kolme-meetrised meremäed, mis vahel paati tagasi kiskusid ja siis jälle oma tahtimist mööda lops järgmisse lainesse viskasid. Aga kaldale me ära ukerdasime - Katariina püsis püstipidi nagu jonnipunn.Kella kuue ajal istusime lauda ema poolt valmistatud praadi järama. Muu seas uuris ta, et kui hull siis ikka merel oli, ta oli ikka juba täitsa närvi läinud. Et kas nad on varem kunagi ise nii hullu lainega üldse sõitnud. Kapten teadis meenutada hullematki juhtu Nõva all. Merekarujutu jagu lugusid on nüüd jälle mõneks ajaks omast käest võtta. Kuigi jah, lõplik nending laevajuhilt oli, et kui poleks vaja olnud, siis poleks merele läinud.
Au ja kiitus korraldajatele
Üritus saarel väga meeldis. Mu arust just paras ja kohane kooliealistele, kelle tarvis ettevõtmine eelkõige suunatud. Rada ei olnud ülemäära tehniline, aga nii mõnedki veepunktid pakkumas ootamatut ektreemsust ja roaginides sai saarelt uuelaadse läbilõike. Ettevõtlikkus ja mõte seiklejad saarele tassida on täindevalt ekstra kiitust väärt.
TÄNUD!
"See on tee, nad rändavad siis ajast aega..."
Esmaspäeval jätkame Jaaniga teekonda onsen'ide maale. Viimased peaks aitama jaapanlasi kõikide ihuhädade vastu, umbes nii nagu saun eestlasi. Natuke kahjugi on just praegu Eestimaalt plehku panna, sest looduses on aasta ilusaim aeg. Aga vahel võib ju natukeseks ära käia, et aru saada kui ilus siin tegelikult on ja miks me üldse siin oleme.
Esmaspäeval jätkame Jaaniga teekonda Eks siis näis, mida edasisel teekonnal veel teadma ja tundma saab.
Comments