Topeltvalik
... kõlab nagu mingi tobeda kohtumismängu pealkiri.
Päälinna o-inimeste jaoks tähendas see täna aga kõikide kaardil olnud punktidega topelt kohtumist. Valida oli siis aga nii palju, et ise valisid, mis järjekorras punktid ette võtad, aga teisel ringil ei tohi samu punktipaare tekkida lasta :)
Ilm näitas oma rääbakaimat ilmet - kõikjal valitses vesine laga, nii maa peal kui maast eemal. Ülalt saabus jämedaid vesised lumehelbeid ja need muutsid mu kiletamata kaardi armetuteks räbalateks. Kasutasin kompassi alusena hoidmaks koos olulisemaid episoode. Ega kompassi suurt muuks vaja polnud.
Õigupoolest oli tegemist päris huvitava ülesandega, mulle kohe meeldis see tänane valikuvõimaluste rohkus. Tõsi, kohtingute korraldamisega pole ma eales eriti hiilanud ja nii ka seekord. R3 rajal valmistasid tugevat meelehärmi kaks põhjapoolseimat punkti - 31 ja 32. See, et nendega kohtumine mõlemal ringil järjestikku aset ei leiaks, muutis minu viibimise Krüsanteemi teel suhteliselt permanentseks.
Esimest ringi pikalt muidugi ei mõelnud ja nii läksid all pargi osas 38-36-37-41-39, siis ülesse majade vahele 40-35-34, seljakust alla 32-31 ja hiigla tobeda ringiga 33. No, enam-vähem. Teise ringi ajal oli peamine meelde tuletada, kuidas eelmise ringi ajal sai kulgetud ja alustasin oma meelest kavaldades spordiväljaku nurgast 35, garaažide vahelt alla 33. Ja sellega olid punktid mul pea sassi ajanud. Kaalusin mõnda aega, kas 32 või ülesse tagasi 34 ning valisin viimase, sest 34-32 mul juba oli. Kuidas pärast 31-32 lahendada, seda ma veel ei julgenud mõelda. No ülesse siis, majade vahelt 34, kaarega mõisast mööda 40, edasi all pargiosas 41-38-39-37 ning pargis risteldes sai selgeks, et mul juhmil ei jää muud üle kui Krüsanteemi teed mööda 31, siis tagasi mööda Krüsanteemi teed ja pargi nurgast 36 ja jälle Krüsanteemi tee kaudu 32 ja siis pugesin mööda sinist surra-murrat okste vahelt finišisse. Ei tundu just kõige arukam kohtingute seeria. Ning viimaste punktide jaoks olin juba üpris kurnatud. Äkki oleks targem olnud juba enne esimest ringi meeliskleda punktide asetuse üle enne meeletusse avantüüri sukeldumist. Võivad öelda kainema meelelaadiga.
Loodetavasti on tulemuste all siiski näha, kuidas teised lõksu langesid ja missuguste punktide juures aru kaotasid.
Aga peaasi, sära silmi. Küll tuleb see õige kevad ka kunagi. Ja ma ei hakka meenutama seda suursuud, kes siin mõni aeg tagasi teatas, et kui Tartu Maraton on läbi, siis on kevad käes ka. Häh, sel juhul võiks maratoni 1. aprillil pidada ja ikka tekiks küsimus, kas seltsimehed suusatajad saaks suuski sara alla sättida.
Päälinna o-inimeste jaoks tähendas see täna aga kõikide kaardil olnud punktidega topelt kohtumist. Valida oli siis aga nii palju, et ise valisid, mis järjekorras punktid ette võtad, aga teisel ringil ei tohi samu punktipaare tekkida lasta :)
Ilm näitas oma rääbakaimat ilmet - kõikjal valitses vesine laga, nii maa peal kui maast eemal. Ülalt saabus jämedaid vesised lumehelbeid ja need muutsid mu kiletamata kaardi armetuteks räbalateks. Kasutasin kompassi alusena hoidmaks koos olulisemaid episoode. Ega kompassi suurt muuks vaja polnud.
Õigupoolest oli tegemist päris huvitava ülesandega, mulle kohe meeldis see tänane valikuvõimaluste rohkus. Tõsi, kohtingute korraldamisega pole ma eales eriti hiilanud ja nii ka seekord. R3 rajal valmistasid tugevat meelehärmi kaks põhjapoolseimat punkti - 31 ja 32. See, et nendega kohtumine mõlemal ringil järjestikku aset ei leiaks, muutis minu viibimise Krüsanteemi teel suhteliselt permanentseks.
Esimest ringi pikalt muidugi ei mõelnud ja nii läksid all pargi osas 38-36-37-41-39, siis ülesse majade vahele 40-35-34, seljakust alla 32-31 ja hiigla tobeda ringiga 33. No, enam-vähem. Teise ringi ajal oli peamine meelde tuletada, kuidas eelmise ringi ajal sai kulgetud ja alustasin oma meelest kavaldades spordiväljaku nurgast 35, garaažide vahelt alla 33. Ja sellega olid punktid mul pea sassi ajanud. Kaalusin mõnda aega, kas 32 või ülesse tagasi 34 ning valisin viimase, sest 34-32 mul juba oli. Kuidas pärast 31-32 lahendada, seda ma veel ei julgenud mõelda. No ülesse siis, majade vahelt 34, kaarega mõisast mööda 40, edasi all pargiosas 41-38-39-37 ning pargis risteldes sai selgeks, et mul juhmil ei jää muud üle kui Krüsanteemi teed mööda 31, siis tagasi mööda Krüsanteemi teed ja pargi nurgast 36 ja jälle Krüsanteemi tee kaudu 32 ja siis pugesin mööda sinist surra-murrat okste vahelt finišisse. Ei tundu just kõige arukam kohtingute seeria. Ning viimaste punktide jaoks olin juba üpris kurnatud. Äkki oleks targem olnud juba enne esimest ringi meeliskleda punktide asetuse üle enne meeletusse avantüüri sukeldumist. Võivad öelda kainema meelelaadiga.Loodetavasti on tulemuste all siiski näha, kuidas teised lõksu langesid ja missuguste punktide juures aru kaotasid.
Aga peaasi, sära silmi. Küll tuleb see õige kevad ka kunagi. Ja ma ei hakka meenutama seda suursuud, kes siin mõni aeg tagasi teatas, et kui Tartu Maraton on läbi, siis on kevad käes ka. Häh, sel juhul võiks maratoni 1. aprillil pidada ja ikka tekiks küsimus, kas seltsimehed suusatajad saaks suuski sara alla sättida.
Comments