Laupäeval linnas
... teha võib kõike.
Aastaaeg on parasjagu selline, et parki ja Pirita ringraja metsasveerde oli sinitaevaline kevadpäev massiliselt kodanikke vedanud.
Juss tuli pargist jooksmast ja teatas, et sinna ei mahu enam. Minu küsimuse peale, et mida nad teevad seal, sain vastuse "Kõike!" Nojah, eks kevad ju =:o
Zazibea pesakond sättis ennast seejärel laupäevakule (nii, et mind visati ees metsa, edasi Juss autokooli ja siis Jaan ja Raiden ka metsa järgi).
Nende mõne tunni jooksul kohtasin lund rammivaid suusatajaid, tuult nuhutavaid jalgrattureid, piknikupidajaid jõe lõunakaldal, kalamehi jõel, pakse ja peenikesi jooksjaid, noorukesi mootorratureid, must-valgeid ATV-tajaid, ikebana materjali varuvaid naisterahvaid, pisikesi kelgutajaid, suuri lumekindluseehitajaid, lätlasi ja mitmeid muid siiberdajaid. Ja kõigele lisaks mõnesid orienteerujaid - linnarahvas urbaniseerunult aega veetmas.
Ise ma püüdsin täppisorienteeruda. Kui muidu saaks kuidagi umbes orinteeruda ;) Jättes kõrvale mitmed väga nurgalised liikumisteed, siis väga hull ei olnud. Lumes sumbata oli siiski oluliselt töömahukam kui mööda radu siblida.
Kui me Raideniga nädala sees puhkepäevadeks plaane pidasime, siis orienteerumise pakkumise peale kõlasid küsimused: "Kas see on see, kus koeri saab joonistada ja tädi pärast ploome jagab?" "Ei." "Kas see on see kus pulgakommi pärast saab ja limonaadi?" "Ei, see on see, kus te issiga viimati käisite." "Ei, siis ma ei tule." Selgus, et kuna kommi toona ei saanud ja metsas pohli ka ei leidunud, siis oli see 5-aastase jaoks ikka üks vääägade jama orienteerumine. Aga seekord vedas - prääniku ja kommidega autosse naasev põnn teatas, et ta on väga väsinud, aga kommimugina seest ei kostnud see üldse veenvalt.
Autos neid oodates jätkus ümberringi kevadiselt agarate inimeste ränne. Igaüks kohe läks ja tegi, mis ja kus ta tahtis.
Aastaaeg on parasjagu selline, et parki ja Pirita ringraja metsasveerde oli sinitaevaline kevadpäev massiliselt kodanikke vedanud.
Juss tuli pargist jooksmast ja teatas, et sinna ei mahu enam. Minu küsimuse peale, et mida nad teevad seal, sain vastuse "Kõike!" Nojah, eks kevad ju =:o
Zazibea pesakond sättis ennast seejärel laupäevakule (nii, et mind visati ees metsa, edasi Juss autokooli ja siis Jaan ja Raiden ka metsa järgi).
Nende mõne tunni jooksul kohtasin lund rammivaid suusatajaid, tuult nuhutavaid jalgrattureid, piknikupidajaid jõe lõunakaldal, kalamehi jõel, pakse ja peenikesi jooksjaid, noorukesi mootorratureid, must-valgeid ATV-tajaid, ikebana materjali varuvaid naisterahvaid, pisikesi kelgutajaid, suuri lumekindluseehitajaid, lätlasi ja mitmeid muid siiberdajaid. Ja kõigele lisaks mõnesid orienteerujaid - linnarahvas urbaniseerunult aega veetmas.
Ise ma püüdsin täppisorienteeruda. Kui muidu saaks kuidagi umbes orinteeruda ;) Jättes kõrvale mitmed väga nurgalised liikumisteed, siis väga hull ei olnud. Lumes sumbata oli siiski oluliselt töömahukam kui mööda radu siblida.Endiselt püüan ma selles maanurgas kõiksugu looduses leiduvaid pinnakõverusi ka kaardilt leida, unustades, et h=4m. Neli joont on juba päris räme mägi, aga mina pean selliseid kaardil ikka lapikuteks sepikuteks. Tulemuseks on pidev reljeefist väljas olek.
Kui me Raideniga nädala sees puhkepäevadeks plaane pidasime, siis orienteerumise pakkumise peale kõlasid küsimused: "Kas see on see, kus koeri saab joonistada ja tädi pärast ploome jagab?" "Ei." "Kas see on see kus pulgakommi pärast saab ja limonaadi?" "Ei, see on see, kus te issiga viimati käisite." "Ei, siis ma ei tule." Selgus, et kuna kommi toona ei saanud ja metsas pohli ka ei leidunud, siis oli see 5-aastase jaoks ikka üks vääägade jama orienteerumine. Aga seekord vedas - prääniku ja kommidega autosse naasev põnn teatas, et ta on väga väsinud, aga kommimugina seest ei kostnud see üldse veenvalt.
Autos neid oodates jätkus ümberringi kevadiselt agarate inimeste ränne. Igaüks kohe läks ja tegi, mis ja kus ta tahtis.
Comments