Kolmeteist ...mata öös
- kuda moodi üldse peaks lähenema tollele mainitud põhjapoolsele parklale
- äkki on mõni kohalik omal öösel mulla pealt ära ajanud
- ülejäänud kodused kahtlevad mu terves mõistuses - et nagu Libahunt (see Tiina ju) või see Tihemetsast
Stardipaika teadis aga Triina väga hästi. Metsakalmistul puhati rahus. Ülejäänud kodused, intelligentsete inimestena, väljendasid oma arvamust vaid miimikaga. Tõsi selle kahtepidi lahtimõtestamiseks ei olnud võimalust.
Ja kuigi lund jagus kohati põlvini (lõunas jagub seda ilmselt nabani viimaseid lumekaardi andmeid vaadates), ei ole tast suustamise jaoks enam suuremat asja - lainetus teeradadel soosib siiski rohkem jooksmist.
Parim, mis ma täna korda suutsin saata, oli oma võimeid mitte üle hinnata ja valida öisteks harjutusteks väljapakutuist lühem rada (~2km).
Kaardi sain stardist pärast lähte fikseerimist ja kohanemine lumises pimedas ruumis nõudis tiba aega. Juba esimene punkt rabas mind täiega. Umbes 18 minuti jooksul tundus mulle, et pimedasse metsa mul küll rohkem asja ei ole.
Aga jälgige kaarti! Võtsin kolmnurgast punase joone järgi suuna ja asusin teele. Poolel maal silman numbrit kaardil ja et liigun hoopis viimasesse punkti - orienteerisin ennast ümber nr 1 punkti suunas liikuma. Sain tähise kätte. Vaatan numbrit - 43. Mh? Legendi järgi peaks 31 olema? Nojah, kaldusin ära võibolla. Tuuseldan risti-rästi, liigun peaaegu starti tagasi, alustan otsast peale, jõuan uuesti tähise juurde, vaatan punkti numbrit - 43. Kuda see kohanemine täna siis nii hull on? Noh mõõtkava on jah 1:5000l ja lumi katab ühtlaselt väiksemad rajad ja pimedus ja uneeelne aeg, aga siiski. Kratsin kukalt ja pean aru, mida teha. Märkan siis järksu, et kaardil on midagi ebaloogilist ja hooman lõpuks, et numbrid 1 ja 13 on ilmselt vahetuses. Muu hulgas jõuan ka raalida, et kuda see punktilugemise proge neil võiks töötada. Otsutan siis, et võtan selle 43 ära ja lähen katsun ikka 31 ka leida. No too on seal, kus ta on.
Edasi läks mõnusalt. Kuni järgmise kähmakani punkti 11 juures. Siinkohal saan küll ainult ennast siunata. Läksin esimese ristuva teeraja peale õnge ja olin raja võrra liiga läänes. Sebisin jupp aega seal teeristis kirudes, et siin pole ju ühtegi lohku, kus see punkt üldse olla saaks. Ühele ja teisele poole, enne kui viga hoomasin.
Pimeduses on tegelikult päris lahe kulgeda. Pealamp tekitab nagu omamoodi mulli su ümber, milles kulged. Ja aegajalt põrkud kellegi teise mulliga kui valgusvihud ristuvad. Kõik, mis jääb mullist väljapoole, seda silm ei seleta, seda pole olemas.
Comments