Jõelähtme

Zazibea korjas kodus kokku selle osa pesakonnast, kes olid valmis end karmide sügisolude kätte heitma ja võttis suuna itta (sinna kuhu kaamelid lähevad). Aga juba Maardu järve juures lõpetasime oma idasuunalise kulgemise ja pöördusime Maardu küla poole. Ja siis kuskile prügila ja Maardu vahele. Nimetatakse Jõelähtme.

Orienteerumistehnilises mõttes on maastik omapärane, aga tegelikult on see üks segikeeratud energiakihtidega sudru-mudru. Sellel maastikul pole toda positiivset aurat, mis muidu metsas on, puhas jooksurõõm. Aga võib-olla ma peksan siin lihtsalt sügiseselt segast.

Huvitav ikka. Alustuseks on säherdune eriti lihtne punkt 1(54), mida saab mööda teed võtma minna. Siis otse läbi põlenud männiku 2(47), ka just mitte suurt pingutust nõudev.

3(48)-sse näikse ka kõige targem ikka otse minna, aga nüüd saab algust teha ronimistehnikaga - rabistades süvendi servast alla, jala all kilisemas-kolisemas sanitaartehnika detaile, süvendi servast jälle üles, üle tee ja tagasi järgmisse natuke miniatuursemasse süvendisse. Üleval servas vedelev puitplaadi tükk tekitamas mõtet, et tollega oleks vast hõlpsam alla saada kui oma jalgadele lahtise kiviklibu sees pidet otsides.

Jätan abivahendid kasutamata, ronin augu serva peale ülesse tagasi ja suund tipukeste rivi poole - ühe taga peab peidus olema KP 49. Teel sinna olen mingil hetkel olen veendunud, et ületan kindlasti seda ühe puuga tähistatud lagendikku, kuigi lagendiku piirid on kohati väga sujuvad. Korrigeerin selle järgi ikkagi oma suunda ja mingi väega liigun otse õige künkani.

5(31) poole liigun ikka edasi komapassi kasutades, kuigi teed läbi padriku ja muhkude vahel otsides suunda eriti jälgida ei suuda. Vahin end ees olevat mudast lompi ja otsustan, et see on see sama sinine laik kaardil ja selle järgi liigun edasi. Maastiku küll lugeda ei õnnestu eriti, rohkem vaistu ja tunde ajel, et nüüd, seal, on õige lohk. On.

Tere tulemast päkkapikkude maale - see tunne valdab mind jälle, nagu kevadel, vahin kõrgusse ulatuvaid kiviklibu kuhjasid, kaetud sambla ja kasevõsaga ning püüan ikkagi pingeliselt süvendeid ja mägesid loendada. Aga siin tahaks hoopis kirka õlal hoosa päkapikusammuga liikuda. Ei tea, seal lihtsalt elavad väikesed mehikesed ilmselt. Aga selle asemel, et liikuda siis rahulikult all, ronin millegipärast üles ja vaatan alla suurt sinist vett. Vahin vett tõdemusega, et seda on päris palju. Kisun pilgu võbelevalt veelt lahti ja rüselen edasi. Ammu võiks õige orvand nagu käes olla, ei tea, kas olen mööda "kihutanud". Tulen alla orgu tagasi. Ja lihtsalt liigun. Kuni punktini.

Nüüd vahelduseks teejooks. 7(58) leidmine lagedast lohust segadust ei tekita.

Edasi jälle see osa, kus kõige tõhusam on õiget suunda pingeliselt üritada hoida. Reljeefi lugemisest ei tule suurt midagi välja - kõik on üks sarnane lainetav heinamaa. Metsa ja lageda piirid on kohati segadust tekitavad, kohati siiski päris hästi hoomatavad. Põnevuse mõttes pikka rohu sees mõned sügavamad augud või üksikud lahtised paekivid või mingi täiesti suvaline sodi ja seega tuleb lisaks kompassile ja kaardile ka maapinda terasemalt jälgida. Appi, keegi piiksus jala all - nagu laste mänguasi. Hakkan maapinda veelgi pingsamalt jälgima ja loodan, et piiksujaid rohkem ei ole. Suman rohus edasi ja jõuan täpselt KP-ni. Ma olen ise nii rahul, et nii täpselt sain :)

Järgmised 9(37)-10(34)-11(59) jätkuvad sarnasel maastikul, lisaks veel hulgaliselt eksitavaid lohasid. Katsun ikka oma suunda jälgida ja enam-vähem sinna-tänna, leian nood ülesse.

12(57) hull pikk etapp. Teele välja. Siniste vahel läbi. Ja siis õiget loha mööda tarastatud objekti poole. Müstilised konteinerid seal aias, mida niimoodi turvama peab. Liigun mööda aia serva, kuni ühel hetkel tundub paras aeg suund metsatuka peale võtta. Jõuan taas muhkude ja lohkude süsteemini. Väga hästi see süsteem just ei haaku kaardiga ja millegipärast asun esiotsa lohku otsima, kuni KP hoopis kõrgemast kohast otsa vaatab. 13(42) lihtsalt oste kuni õige lohuni.

Ja siis jälle 14(51) igavesti pikk sukeldumine - teisele pool vett. Mega loha läheb asfaltee otsa suunas. Vedin seda mööda ennast hunnitute jubedike varedeni, siis teed mööda, mis on kaetud kõikvõimaliku olmesõnnikuga, kuni näikse õige koht süvendisse laskuda. Teiselt poolt üles ja otse. Lagendike ja reljeefiga on raskusi, aga suund püsib ja see KP ka käes.

Siis saabub selle retke kõige blondim hetk. 15(44) suunas minnes jõuan lagedale teele välja ja absoluutselt ei saa järku aru, kuhu edasi peaks minema. Külastan vähemalt kahte täiendavat KP-d lähikonnas. Kuni järsku ära klikib millise mäe tagant ma kohe selle punkti üles oleks võinud leida. Hämmingus oma ajutisest totaalsest desorientatsioonist liigun umbes eeldatava viimase 16(53) suunas saamata pilku lahti eelmise punkti ümbruse kaardilt ja oma blondi hetke lahti deshifreerides satun juba üldises kulgejate voos jalutades viimasesse punkti.

Finishiponnistus ja lõpp käes. Hääd korraldajad pakuvad seekord vett, mille kohta keegi arvab, et kas too on kohalikest allikatest pärit, et ei pidavat linna vee moodi maitsma. Kuid tänase vehklemise peale, kulub marjaks ära. Hea ju kohe finishis kulistada. Autoni on ju nii pikk maa. Ja kas seal joodavat iga kord leidubki.

Pisipõnn koos issiga istub juba autos ning seni kuni omale kobedamaid rõivatükke selga ajan, arutame kuidas rada ikka oli ja kas ma ikka jooksin ka.

Kaheksa ajal platsilt lahkudes ja Maardu serva jõudes kumab linna kohal kuldkollane-roosa-tumepunane pilvealune päikseloojang. Peegledus on nii võimas, et linna silueti tasutal tekib mulje nagu kogu Tallinn põleks ning muidu ikka veel rohelised puud värvuvad punakaspruuniks nagu Kanada sügis. Väga võimas valgus. Kanalisse keerates asendub aga kirgas värvide mäng linna kohal sünkjate vihmapilvedega ja hallus võtab taas maad.

Lõpp nende neljapävakutegagi siis seks korraks. Hää, et nad olemas on.