22. teisipäevak...

... sel hooajal. Järvel.

Eks igaüks läheb imelikuks oma moodi. Ja võib-olla ainult see sundis mind täna Järve metsa koibi liigutama minema vaatama täiesti jäledale ilmale. Suurt ja halli sügist terve ilm täis. Aknal liuglemas veetilgad. Minna nüüd korraga selle kätte?

Njah, ega olud muidugi suurt ei soosinud küll - juba enne esimesse punkti (40) jõudmist oli alumine osa kerest täiesti märg. No ei ole suutnud omale muretseda säherdust ekstremistide varustusse kuuluvat - tuult imavat - vett sülgavat - higi närivat täisvarustust. Ainult ülemine ots. SI-aegade põhjal olen sinna liikunud üle 11 minuti, mis tundub veidi kahtlane - nii vihmakangestusest kohmetu nagu ka polnud.

Aga arvestades, et ma järgmise 3x pikema etapi olen läbinud ~1,5 minutiga, siis ilmselt sellise ilmaga pole ükski ajakõverus võimatu. Enne kui ma punkti (33) tegelikkuses kätte sain, olin saavutanud tavapärase lühinägeliku kahemõõtmelisuse (silme ees virvendamas üksainumas rohekollakas segapudru) - prillid udused ja vihmapiisad moonutamas sedagi udu, kaardi kilel vihmatilgad omakorda hajutamas kogu seda meeletut kribu, mis sinna kõik ära joonistatud ei ole; väljakasvanud tilkuvad juuksesalgud täiendavalt pidevalt silmis. Ühesõnaga üks mõõdukas "maa külmunud - kärss kärnas" tüüp.

Kokkuvõttes ma ei näinud enam mitte muhvigi - ei kaardil ega maastikul. Ja läksin üle kolme põhiobjeki järgi orinteerumisele - raudtee, kõrgepingeliin ja Pärnu maantee. Ning ainuke, mida püüdsin välja lugeda, oli kompassi suund, kusjuures kauguste määramisel oli rohkem abi "kajaloodist" (müra kaugus Pärnu maanteelt, möödakihutavatelt rongidelt ja kõrgepinge liini surinast) kui asjalikust reljeefi ja teedepadriku jälgimisest.

Niimoodi suutsin siiski ilma suuremate jamadeta punktid kuni 11-ni (44-36-39-55-51-52-53-54-49) kätte leida. Kuigi mõned korrad ka umbes 3 meetrit punktist eemal sellest totaalselt mööda vaadata ning ainult üksikute kaadrisse ilmuvate värviliste kogude liikumise järgi sai ennast õigesse suunda keeratud ja "Ohhoo, näe ongi siin!"

Lõpus 12(34) otsides otse teerajal elumajade servas aga kadus järg kuidagi käest. Kahjuks ei ole tigedad lõrisevad koerad kaardil tähistamist vääriv objekt ja arvestades aiaauklikkust mille serva ma jõudnud olin, oli ainuke lootus, et need klähvitsad on kuskil siiski ka ketiga kinni või mõnes teises aias. Haugatused tulid aina ligemale, tihedas võsas polnud sootuks midagi enam näha ja rohkem käsikaudu kombates sain lõpuks õigesse aianurka rajale tagasi, kus ka KP vastu vahtimas.

Nabani vettinud riideesemed muutsid jalad juba päris kangeks, aga no tuli see viimane ponnistus 13(31) ka kuidagi ikka ära.

Nii kui SI-pulk maha laetud sai, põgenesin autosse, asusin endast eemaldama jäledaid liibuvaid, veidi mudaseid rõivatükke. Samal ajal mõtiskledes oma eluraasukese üle.

Tõesti-tõesti, sellistel vihmapladistavatel metsaretkedel jõuan vahel ikka mõtteni, et äkki peaks oma miinus kolm ja pool silmad mõne osava laserdaja kätte usaldama.

Või milles õieti seisab sellise ürituse väärtus - 45 minutit lausvihmas uduseid punkte taga ajamas. Aga ilmselt selles, et teisipäev on hea trennipäev.

Ja egas hooaeg veel päris läbi pole. Esmaspäevakud mu ajaplaani mahtuma ei klapi, aga seeeest on veel paar rogaini jäänud. Ja kui mul talve poole peaks päris igav hakkama (loe: lolliks minema), siis ma võib-olla viitsin koostada selliseid o-eluedetabeleid, et 5 kõige selgema ilmaga päevakut ja 5 kõige pikemat päevakut ja 5 kõige paremini korraldatud päevakut ja 5 kõige fannima rajaga päevakut jne.