I Soome rogain, Jämijärvil
Reede pärastlõunal ilmaennustust klikkides andis foreca lootust, et laupäeval sajab ainult hommikul ja kella kolme ajal hakkab päike pilve vahelt piiluma. Nii ka kokkuvõtes oli. Kell 10 laupäeva hommikul Jämisse jõudes, parkides autot vastavalt juhendi korraldusele at the hill, kohmitsesid tuule ja vihma käes teistest autodest välja ronida mitmed murdamaasuusatajad :-o. Kas tõesti nii põhja oleme jõudnud. Lund nagu ei ole näha. Ei, siiski väga popp oli hoopis sealne suusatunnel. Noh, ega Maraton pole ju enam kaugel :)
Esialgu oli ilm ikka hull - tuul vuhises ja laperdas kõike, mida andis laperdada ning hallid madalad pilved puistasid üle kihutades vihma kaela. Kui olime infotelgis oma kontaktandmed fikseerinud ja tutvunud EMIT-süsteemiga, siis siirdusime kaardipaki ja lisamaterjalidega suusatunneli kohvikusse, ilma eest varju, rada planeerima ja tassikest teed enne teeleminekut võtma. Kohvikuaknast sai kiigata suustrassile siirdujaid.
Kohe infotelgi ja stardi-finishi ala kõrval oli ligi kümmekond telki. Väga vaprad tegelased. Kujutasin ette seda niiskust ja rõskust, mis sellise sügisilmaga telgis naha vahele poeb ja külmavärinad tulid peale. Meiesuguste emotsioonijate seltskond oli juba regimise ajal suvel kuumas augustis otsustanud, et arvestades septembrikuiste pingeliste töö- ja kooliprojektidega ning tavapäraste ilmuvate viirustega, ööbime kuskil Helsingi-Tampere trassil hotellis. Täiesti meelevaldselt sai valitud 50km Helisngist Hyvinkääl asuv Rantasipi Sveitsi hotell. Hea keskklassikaline Soome hotellikett. Iseenesest ka mõnusas kohas. Ümberringi ohjeldamatult männimetsa, matkaradu, ujumisbasseine ja muud kehalist harimist võimaldav paik.
Kaardist. Nagu lubatud jagati kätte kaks A3-e. Kaart aastast 1999, skaala 1:40 000. Maa-ala lõi esiotsa pahviks. Kuid võimalik trajektoor kujunes üpris ruttu välja - ümber keskuse paiknev kõrgem männimetsasem ala. Sekka mõned punktid soisemas sinises. Esitotsa tekitas see risti-rästi sinine segadust - mis soo see õieti olla võiks, kuni sai selgeks, et soomlased ongi hullunult maaparandusega tegelemas. Lagedat põldu tähistav kollane värv oli aga sihuke kergelt rohekas ja torkas väga selgelt silma :) Erinev meie kaartidest oli veel see, et valge metsa taustal oli tähistatud, kas tegemst on lehtpuu-, okas- või segametsaga.
Kui ma alles viimast teisipipäevaku kribinat kribides kurtsin, et lõrisevad kurjad koerad võiks olla kaardil ülestähendamist väärt objektid, siis Soomes täpselt seda nad ometi olidki. Ainuke punaseks viirutatud ala oli - the restricted area marked in the map is an area which some 100 dogs move freely (the exact number is unknown).
Kaart eelmisest sajandist ei hõlmanud kaugeltki mitte kõiki teeradu, mis tänapäevaks juhtunud oli ja hoiatuste kohaselt võis neid olla seal palju, sest kaart kattis ka suures osas military training area't. Nii oli ähvardus, et large military vehciles võivad liikuda territooriumil ja nendel on kombeks pidevalt metsaalust radade võrku täiendada, täiesti asjakohane. Hirmsaid vekiile ei kohanud, aga nende poolt tekitatud tähisamata radu küll üpris palju ning ajuti tekitasid need rajad parajat segadust.
Kui viimane lonks teed ning sõjaplaan koos, siirdusime autosse tõsiselt oma riietust veelkorra läbi kaaluma, sest ilm oli ikka vastik. Otsustasime veel vihmakiled endile üll tõmmata. Ilmselt siiski veits mõttetu liigutus. Aga noh need saab alati tasku toppida.
Stardis loeti peale viimased sõnad - lennukite stardi- ja maandumisrajal ei tohi kosserdada. :-o Nagu selgus, siis kahel pool keskust oli midagi meie Kuusiku sarnast ja nagu õhtul täpsustus, siis osalt ka üpris samal eesmärgil - nimelt on Jämis langevarjuritele soodsad tingimused ja päikseloojangus neid langemas näha võiski.
Esialgu me aga püüdsime siis üle lennuvälja (heinamaa) esimese punkti poole mitte tormata, vaid ikka siivsalt ringi. Hull ka kui mõni lennuk hullude rogainijate pärast maanduda ei saa. Esimene KP sai valitud keskusest põhja, üpris väärtuslik 75. Mööda teed ei olnud viga, aga niipea kui metsa alla keerasime, said jalad sambla vahel põlvini märjaks ning koheselt sai ka selgeks, et kraavide sigri-migri nõuab pidevalt sellist mõõdukat hüpet - üpris väsitav. Ja teiseks sai esimese punkti juurest ruttu selgeks, et kivikaljude peal olev sammal on vett täis nagu saunashvamm ning Jaan demonstreeris selle shvammi libedust toetudes korraks kogu keharaskusega küünarnukil teravale kivinukile. Nüüd on käel auk sees. See vähendas tugevalt meie indu mööda neid siniseviirulisi või halle kaljualasid kulgeda. Aga ega me neid oma trassile eriti plaaninud polnudki.
Jätkasime 32-ga lennuvälja taga. Teel sinna, tuli meile vastu tume kogu, sõjaväeriides, mask peas ja püss õlal. Väga sünge vend oli. Esitasime endale küsimusi laadis, mida ta siin teha võiks ja on neid siin palju.
Edasi liikusime 74 poole, millesse siirdumisel tekkis palju segadust mainitud lisateeradadest ja kuna need kõik olid valdavalt kaks rööbasjälge maapinnal, siis päris hästi kinni ei võtnud, millised on kaardil ja millised ei ole. Tuli teraselt reljeefis kinni olla, siis ei olnud rajad nii eksitavad.
Pärast seda punkti tabas aga meid kriis, sest Juhan polnud äsja põetud haigusest veel pisavalt kosunud ning väitis et süda kipub iga tõsisema liigutuse peale puperdama ja pea käib ringi. Kaalusime keskusesse tagasi naasemist, aga otsustasime, et jätkame oluliselt aglasemas tempos ning korrigeerisme ka oma plaanitud rada - viskasime algul plaanitud 92 ja 83 marsruudist välja ning tegime kaare kuivemas ja kõrgemas männikus. Metsaalune oli kaetud madala taimestikuga - pohlad ja samblikud, jalal hea kõva astuda - segavaid kive ja kaljunukke ei olnud. Punktide leidmisega suuri raskusi ei olnud - kui asukoht oli paigas, siis paistis KP tähis eemalt kätte. Ja nii mööda teid lonkides läbisime 31 ja 41. Viimasesse siirdudes tulid meile vastu kaks koera jalutavat kohalikku vuntsi eelmise sajandi Opeliga, kõrvalistujal koer rihmaga väljas ja koer sibamas auto kõrval. Tiirutasid seal niimoodi metsa vahel edasi tagasi.
Üldse oli inimasutus põhjamaiselt hõre. Nii 8 kui 24 tunnisele said aja kirja mõlemas 25 võistkonda, mis tähendas, et esimesse punkti sattusime koos ühe võistkonnaga, teises KP-s nägime eemalt ühte teist võistkonda ja järgmist võistkonda kohtasime 6 tunni pärast. Lohadest, mis KP-ni lohistaksid, vaid unista. Seega terve 8 tundi meie ja mets. Alles kitsukeses kolme lauaga söögitelgis tekkis tundmus, et metsas on teisi rogainijaid ka ikka olnud.
Pärast vuntsidega kohtumist tekkis väike suuna probleem 93-le liikumisel. Kuid seekord oli Juhan see, kes kompassi eriti ei vaadanud, aga oli üpris veendunud, et me oleme kiskunud end liiga põhja ja tal oli õigus :)
Edasi ikka männimetsas, pilved hõrenemas ning kohati juba päike leidmas pilvede vahelt auke, kus lasta kiirtel läbi paista. Seal kandis oli ka selgelt näha, et militaarne harjutustegevus on tugevalt teisigi jälgi jätnud, sest künka servas olid kaistekraavid ja ümberringi võis näha erinevaid märklaudu puude küljes. 
52 ise oli punkt, mille ümber oli pohli nagu pohli. Magusad. Liikusime kolm sammu põhja ja toppisime pohli põske, jälle kolm sammu põhja ja peotäis pohli põske. Väga nämmad.
62 eel kimas meist siis lõpuks üks võistkond mööda, aga kui meie rahulikul ja soliidsel sammul KP-ni jõudsime, naases too võistkond vastassuunast midagi soome keeles vabandades :)
Nüüd kõndisme mööda lõputuna näivat teerada veepunkti poole. Tee kulges kahe metsatüübi piiril - ühel pool kõrge männimets, mille vastu päike aina rohkem sirama hakkas, teisel pool madal soine, põlvini sookailude ja -kaskedega kraavistatud ala. Enne veepunkti käisime ära 65-s ja see punkt seal kraavide vahel kaljusema künka peal oli hoopis midagi muud läbida kui kõik eelnevad. Pea iga kraavi ületus tahtis hoo võtmist ja taimestik oli sootuks vetruvam ja hoogu pidurdavam. 
24 ise oli tõeline veepunkt - EMIT alus oli otse kooguga kaevu rakkele kinnitatud ja vesi ise kooguga kaevust ämbriga ammutatav :) Tolles paigas oli mitu metsaonni nagu meie RMK keskustes ning nood metsaonnid, mida tervel maastikul ohtralt leidus, oli lubatud keskuses oma kaardile kanda, et neid näiteks pikemal rajal telgi asemel puhkuseks kasutada.
Kindlasti ei saanud me võtmata jätta 84 ja kuna meil veel aega jagus, siis kalpsasime läbi ka 53-st. Juhan oli küll suhteliselt läbi ja pidurdas endiselt meie hoogu, aga alles jäänud tund ja veerand lubas meil ette võtta tema veenmise, et kui me lähme veel läbi 66-st ja 35-st, siis see on ainult mõned sajad meetrid rohkem kui nüüd otse keskusesse tagasi minna.
66 tuli ilusti ja 35 puhul valisme strateegiaks otse põhja. Kõik sujus, aga enne kui oleks pidanud tulema vastu mitmed ristuvad teerajad, olime vastu järsakut ja mingi raja moodi asi nagu läks otse üles. Nuputasime järsaku all, millise otsa peale me õieti jõudsime, sest jämedamaid musti jooni looduses kindlasti ette ei tulnud. Otsustasime üles rühkida. Juhani jaoks oli see paras katsumus, aga teadmine, et vaid vaevalt kilomeeter sinna-tänna on jäänud vedis ta suhteliselt ruttu üles. Tavaliselt olen mina selles kambas pidur, kes ülejäänutel ähkides sabas püsida püüab, aga seekord viskas 3x nädalas treenitav kasvav organism vimkasid. Ja Jumala eest, ei hakka ju oma poega tühipalja rogainiga ära tapma. Nonii, aga mittemiski ei reetnud seal järsaku serva peal seda, kus võiks asuda 35. Vaatetornisid oli seal kokku vähemalt 2, aga kaardi peal polnud nagu kumbagi. Kuna meil puudus ka ettekujutus kuhu ja palju me kalduda võisime, siis hakkasime keskuse poole tulema. 
Ei tahtnud Juhani pärast jooksu peale lõppu jätta. Aga pisike kollane lage liivane plats järsaku serval tuli liiga ruttu kätte ja siis oli ka selge, kus oleme. Vaade, mis sealt servalt avanes oli ülemõistuse ebareaalne - silmapiiri taha ulatuvad metsad, päike loojumas täpselt metsaviiru kohal värvides kollasekirju metsa maagiliselt kuldseks ning loojaku taustal langevad langevarjurid. Ahmisime seda vaadet ja unustasime oma 35 sootuks. Ja nagu pärast tulemustest selgus, ega see poleks me kohta ka päästnud :)
Laskusime meiegi siis künkaharjalt alla keskuse juurde, tegime viimase mulgustuse ja saime oma 710 punkti kätte. 25 hulgas 19-ndad. 8-tunnisel oli veel üks Eesti võistkond ja nii tulid Marek Karm ja Ats Sõnajalg teiseks. 24-tunnisel aga parimad eestlased 25-st 4-ndad. Aga täpsemalt saab kaeda http://www.rogaining.fi/
Finishis vahetasime oma märja alumise otsa kuivema vastu ja asusime kehakinnitust manustama. Seda jagus ohtralt ja valikut oli. Söögisättijaks selline tore trullakam soome vana, kes juhatas, kus nurgas miski ikka asub - kahvlid ühes ja joogitopsid teises. Vahepeal tassis kuskilt laua alt salateid välja ja kallas makaronirooga potti. Asusalt öelda kui meid oleks seal juba 2x rohkem söömas olnud, oleks see olnud üks paras browni liikumine, aga õnneks meid ei olnud.
Ootasime veel 8-tunni tulemused ära ja vahtisime natuke niisama ringi, aga väsimus ja rõskus kippus krae vahele pugema ning pagesime oma sooja Hyvinkää hotelli minema. Päris raske oli ette kujutada, mida sellel hetkel tundsid need ekstremistid, kelle finish alles 15 tunni pärast. Sest nagu hommik Hyvinkääl näitas, siis kell 9 oli seda kanti vallutanud ülipaks 7-kraadine udu. Ja kui meie seltskond pühapäeval kella kahe paiku Tallinnas laevalt maha astus, siis siin oli ikka lausa suviselt soe Soome sügisilmaga võrreldes.
Aga järgmine aasta juba sootuks valgemal ja soojemal ajal - 16.-17. august. Ja kui tahta tunda enda nahal just seda osa tõelisest rogainist, kus saab iseenda ja oma hääde tiimi kaaslastega rännata suures paksus lõputus laanes tundide viisi teisi rändureid kohtamata, siis näikse Soome rogain selleks just sobivat. 8-tunni korralduse poolelt pole ka mitte midagi ette heita. Me pole keegi saanud käidud näiteks Läti või mõnel muul kaugemal rogainil, aga Soomet soovitan soojalt. Sama soojalt, kui TAOK rogaini.
Comments