Canterbury City Race 2026 ja muud lood Albioni saarel

Kui selle aasta lehekuu kalendrisse oli ühte nädalasse paigutunud nii Chelsea Flower Show kui Canterbury City Race, siis ei saanud ju olla kahtlust, et sõitu Albioni saarele ei tuleks ette võtta.

Taimede väljanäituse jaoks on neil klassi. Nii selles mõttes, et eelüritust väisab kuningas Charles koos rüütel David Beckhami ja teiste esmaklassi kuuluvate tüüpidega. Või oled nende maniakkide klassist, kes püüab viimasel päeval ära osta selle osa hunnitust pingutusest, mida esitlejad koju tagasi enam pakkida ei taha. 

Seda, et osalejad valitakse välja juba aasta varem sõltumatu paneeli poolt ning suuremate Show Gardenite kogumaksumust loetakse kokku 100 000 naeltes ei maksa rääkidagi. Kogu logistika ja ettevalmistus on omaette tööstusharu. Selleks, et saada kooslusse täiuslilkke taimi, mis moodustaks täiusliku disaini, mängitakse nende kasvatamisel soojuse ja valgusega. Täiesti pläss on ilmuda väljapanekule sama roosisordiga, mida eelmisel aastal juba näitasid.

Tegemist ei ole lõpeks mingi niisama laadaga, kus vinguda 5 eurose pileti üle. 

Aia taha annab võimaluse piiluda videolõik, umbes 20. minutist.

Me Jaaniga üritasime mahutada end kuskile keskklassi sekka RHS liikmetena, et viimastele aiatrendidele pilk peale visata nn Memberite külastuspäeval. Siis on lootust, et sind päris ära ei sõtkuta kui sa parasjagu imestad, kuidas järjekordne umbrohulaadne tegelane, näiteks vereurmarohi, on paigutatud samale peenrale hoopis edevamate isenditega. Või piidled järjekordset jaapani aeda aiandusgurult, kes osaleb 18. korda ja juba 10 viimast korda on endale lubanud, et see on viimane. Aga alustas sellest, et müüs oma korteri Tokyos maha ja tuli Londonisse, et Chelseal osalemisega nö tegelema hakata. 

Asi ei ole ainult taimedes ja nende enneolematulviisil kokkusobitamises. Su aial peab tugev lugu olema. Igal isendil, kivil, konstruktioonil on sügav mõte. Sinu oskus on õige vibe ära tunda.

Aga kui teile on talumatu laulupeo jagu inimesi, kes on neljale ja poolele hektarile mahutatud lillekesi vaatama, siis võib ju piirduda Türi või Sigulda laadaga, kus on umbes viis korda vähem taimehuvilisi.

Tõsi, Chelseas oleks neid ilmselt veel rohkem, aga piletite arv on piiratud ja klikkimisega tuleb varakult pihta hakata.

Tänavune peasponsor oma peenras

Täisulik seenekogu

Lisaks bukettidele ja peenardele piidedakse tõsiselt ka inimlillekesi ning tavapäratu ei ole kuulda kaasvaatlejalt kommentaari laadis "Teil on nii ilus mantel, sellele tuleks anda riietuse kategoorias kuldmedal", kui oled juhtumisi vähe kirjuma ürbi üll võtnud :)

Varahommikul või hilisõhtul võib aga hoopis inimtühjemas miljöös nautida ümberkaudsetel tänavatel lilleseadmise meistriklassi piirkonna poodide ja asutuste ustel Chelsea in Bloom raames, hoopis ilma rahalise panuseta. Tõsi päevasel ajal on seegi päris inimmetsik.

Kõik see oli hea algus normaalstes ilmaoludes siirdumaks Canterburysse kolmepäevasele o-sprindile, mis lõppes sajandi kuumarekordiga Gatwicki lennujaamas esmaspäeval.

Kogu Inglismaa harjutuse jaoks alustasime esimesel õhtul soojendusega O2s - Raye kontserdil.

Palverändurile kohaselt ei läinud ka pärast Chelseat otseteed Canterburysse - enne veel päevake Kew Gardenis Henry Moore'i taiestega. 

Ning ikkagi tuli õige English Channeli vibe'i tabamiseks ära vaadata James McNeill Whistleri udupildid Tate Britainis. Sest Canterburyst on vaid kiviga visata English Channeli ääres olevatele Doveri valgetele kaljudele, mis saarele oma nime - Albion - andnud ongi. 

Suhteliselt ladusa ja informatiivse rongiühenduste eeliseks on tema paindlikkus, mis eriliselt väljendub piletihinnas ning nii võib sõltuvalt liinist, väljumisajast, pileti etteostmise ajast ja kas nad isegi teavad veel millest, ots Londonist Canterburysse maksta 14 - 86 naela. Moodsa aja palverändurid peavad digitrikkide suhtes olema sama valvsad kui keskaegsed maanteröövlite suhtes.

Canterbury on hubane iidne linnake, millega alustasid juba roomlased 43. aastal ning mille nad 410. aastal maha jätsid. Läks paarsada aastat metsikut keskaega enne kui paigast sai saare ristiusu keskpunkt. Teise aastatuhande alguse segased usulised sündmused ning 1170. aastal hukkasaanud peapiiskopp Thomas Becket muutsid Canterbury üheks palverännaku sihtkohaks.

Tagatipuks kirjutas Geoffrey Chaucer 14. sajandil esimese inglise keelse raamatu  "Canterbury lood", mis kirjeldab palverändureid, kes kohale ei jõudnuki ja päris kindel pole, kas Geoffreygi ikka Canterburyst pärit on. 

Kõik see on piisavalt väärikas taust selleks, et reedeõhtuses soojuses jalg o-joonele seada. 

Esmalt päevaku stiilis proloogis vanalinna müüride taha jääva ülikoolilinnaku ümber ja ümberkaudses elumajade labürindis. 

Foto korraldjate lehelt

O-tehniliselt oli veidi harjumatu, et avatud murualad olid tähistatud nii oliivi rohelise kui kollasega. Esimesed siis ilmselt privaatalad, kuhu sünnis astuda ei olnud, teised aga lubatud ülejooksuks. Olemuslikult olid mõlemad ühesugused majade ümbruses olevad muruplatsid. Nii tekkis aega-ajalt teepeenral segadus, kumb siis ikkagi ja lihtsam oli pigem kasutada teed kui et leiutada kaardilt, kus oliiviroheline siis kollaseks üle läheb. 

Samal ajal võis oliiviroheline ja seal keskel kulgev kitsas teerada looduses näha välja sarnane nagu tumeroheline, mida läbisid kitsad rajad. Mõlemal juhul oli tegemist täiesti läbimatu, roniva, kraapiva ja kõrvetava floorastikuga, aga ilmselt siis taas selle vahega, et tumerohelisse sa võid siiski tungida kui sul peaks selline himu olema.

Teisel päeval, põhiürituse ajaks, keris kuumuse juba päris kõvaks. +26 või midagi. Õnneks olime Jaaniga valinud esimesed stradiajad kell 10.00, aga lõõskas juba siis. 

Maiuspalaks oli vanalinn ise, kohati üheinimese laiuste majade vahedega, katedraali tagune keskaegne hoovistik, vana kloostri varemed (o-tehniliselt üpris sarnane Pirita kloostriga), ülikoolilinnak, mis Jaanil kiskus kohati sise-oks, tänavaaluseid tunneleid, puhkealasid, linnamüüri ning pisut uuemat linnakeskkonda. 

Punkti 21 küngas paistmas

Lugemist ja teevaliku variante jätkus, kitsaid vahekäike majade vahel tasus märgata. 

23 punkt asus otse hotelli vastas ja vanalinna munakiviteedel tasus teha teevalikuid lähtuvalt turistide hulgast tänavatel, nagu meie vanalinnaski.  

Sümpaatne kulgemine. Liikusin kuumuses sedavõrd aeglaselt, et olulisi vigu ei teinudki - kaart oli mõnusalt täpne. Korra läks punktijärjekord käest - nii sai 3-5-4-5. Mõningane suunasegadus tekkis 25 punkti järel  tunnelist väljudes - kummast otsast õieti siis väjusingi.

Ikka tekkis sisse mõni kandiline nurk rohkem kui ideaaltrajektoor lubanuks. 

Foto korraldajatelt

Pärastlõunaseks sihiks sai aga Dover. Kujuteldamatu kogus mikroskoopilisi mereloomi olid jätnud meile oma kojad valgete kaljude kujul, et täita unistust kõndida sellel valgel rajal, mis nende kohal lookleb. Ei teagi miks seal selle serva peal nii oluline olla oli. Mõned turistlikud üllitised nimetavad Doveri valgeid kaljusid sama ikooniliseks sümboliks kui Eiffeli torn olla Prantsusmaa jaoks.

Iseensest on Doverist Prantsusmaa rannikule vaid 21 miili ning see pidavat olema üleväina ujujate vettelaskumise meelispaik. Kuna Doveris on ka tiheda liiklusega sadam, siis vee ja taeva piirilt udust ilmusid pidevalt nähtvale DFDSi ja paljude teiste e-kaubandust toetavate partenrite alused nagu purjekad Whistleri maalidel. 

Piltidel paistev nunnu roheline rannikuaas on ligidalt vaadates muidugi mitmekesine põõsa ja taimevõss.

Tegime rannikul tillukese matka South Forelandi majakani ja tagasi. Tuletornis paiknes kohaselt teeruum, et end enne tagasiteed veidike koogikestega turgutada. Kes see ikka ise võileibu kaasa tassib.

Eepiline. Lakooniline. Ja kuidagi melanhoolne.

Igatahes näitas Jaani kell päeva lõpuks 30 läbitud kilomeetrit (sellega oleks ju Prantsusmaal pea väljas juba, tööandja näiteks sõnumineeris mulle mitmeid kordi, et olgu ma tervitatud Prantsusmaale jõudmise puhul - ta ei tea ikka ka mitte midagi). Ning õhtul voodisse keerates jäi vaid ette kujutada kui rullis on jalad kolmanda päeva sprindiks.

Kolmas päev oli aga puhas kaheetapiline sprint linnakeskusest umbes 2 kilomeetrit eemal Kenti Ülikooli linnakus ja sealse piirkonna madalate elumajade ümber. 

Kuumust oli paar kraadi juurde keeratud. Ja jälle tuli täpselt maju ja nende kõverusi ja vahesid lugeda. Sarnase pinnalaotusega majaplokkide vahel võis aga ei pruukinud olla kitsas läbikäik, mida kohe ei märganud. Mõned trikid treppide ja trepialusetega. Mõned defineerimatud kontstruktsioonielemendid.

Starte oli kaks täpselt kahetunnise vahega - nii sai keskpäeval juba täispäiksega kümmelda.

Ent nauditavad rajad needki.

Lontsisime Canterbury keskpaika tagasi, fikseerisime veel mõned iidsed majad ning põgenesime tagasi Londonisse. Nimelt oli järgmine päev Bank Holiday, mis tähendab riigipüha ja õige trall linnas alles võttis hoogu üles.

Esmaspäev oli Londonis juba nii kuum, et isegi seista ei kannatanud, isegi mitte varjulisel poolel. Me ikka käisime, pannes ainduslik-sportlikule puhkusele punkti Chelsea Physic Gardenis. Seekord siis Londoni vanimas, aastast 1673, spetsialiseerumisega meditsiinilistele taimedele. 

City Race Euro Tour on hea võimalus oma o-jalg vahel Nuustakult kaugemale asetada kultuurilis-sprindilikus võtmes.

2027 ajakava ja linnad ka juba paigas. 

Meil jalg kriidisem kui enne. Müütiline allakäik müütilisel Albionil ei ole veel vist ikkagi alanud.