Uuel aastal Uuesalus. Sise-o Kullo sees. Väli-o Kullo ümber. .Sise-o projekteerijate majas ... ja mitmet muud o-d
Mõtteid ei põrka viimasel ajal eriti. Või kui, siis kildudeks ja nois riismetes pole õieti midagi. Pigem kapi alla pühkimiseks.
Sõnad on kadunud. Võib-olla tehisaru on need oma urgu tassinud. Mäletseb seal neid ja toodab sõnnikut. Mis mõnel juhul võib olla isegi väetiseks, aga üldjuhul lihtsalt haiseb halvasti.
Seega siis rohkem järjepidevuse huvides.
Uudistekanalitest imbuvate nähtuste kõrval, mis ümber ilma aina sünnib, on käia ringi maastikul punaste rõngatsega kaart peos, olemuselt ikka väga normaalne tegevus.
Kaost olla mõistlik oodata nagu vihma - selleks vaikselt valmistudes.
Aasta esimesed hingetõmbed sai sisustatud traditsiooniliselt. Sedakorda oli Vaike kord. Nuputada meile mõned küsimused ja vastused nääriöö öhe.
Eks meid võis ju kiuslik küsimus kummitada - mida õige annab ühes vastses põllukülas üldse küsida.
Aga kaardi serv oli reebuseid täis. Otsi külast ainult vastuseid. Põldude ja metsasiilude vahel jagus mitmetsugust askeldamist gaasitorustiku kaitsevööndis, jaotusvõrgus, Soodevahe-Kangru lõigul, ülikiirel internetiühendusel, ...
Ühed sõbralikud külaelanikud, kes raketiriismeid kokku korjasid, kutsusid tuppa, mida me seal keset ööd niimoodi ikka ringi tuuseldame. Mõnekraadises külmas, mõnesentimeetrises värskes lumes.
Oli ilus. Oli nuputamist.
Minu lemmikküsimuseks osutus "Mitu kilomeetrit on lähima mööblipoeni?" Vastuse andis postile kleebitud silt külanurgast suts eemal ristteel. Sest kuhu sa ikka sealt mujale lähed kui mitte linnulennult lihapalle sööma.
---
Keskjaanuar jätkus sise-o'ga Kullos. Majas mida täna enam ei ole. Kaart.
Maja ise omas teatavat korrapära, mis ei tähendanud küll seda, et suletud trepikojad ja ühesuunalised koridorid poleks aegajalt tekitanud olukorra, kus avastad end korruste vahel samas tsüklis tsirkuleerimas ühtegi asjakohasesse punkti välja jõudmata. Isegi imestan, et sealt enne lammutustööd tulema olen saanud.
---
9. veebruari ennelõuna möödus Karjamaal.
Mis seal täpsemalt juhtus, ei tea. Ja polegi vaja kõike teada.
---
Enne päevakute hooaja tihendatud graafikule siirdumist, sai end veel järgi katsuda Rävala pst 8 "Projekteerijate majas". Kaart.
Mille saatus on samuti lähiajal igavikku kaduda. Mõned kuud valget tolmu ja ruumidesse ladestunud energia võib leida heal juhul kosmosest, mõne tundmatu planeedi tagant.
Jaan tarkpea, ei suutnud kõrges vanuses enam ise välja mõelda, mis see sise-o ikka on. Kuna teisi Vanamehi polnud käepärast, küsis siis Perplexitylt. No mis saab olla veel rohkem abiks tänses ilmas elamisega hakkama saamiseks: "Sise-orienteerumine viitab inimese võimele navigeerida ja otsustada olukordades, kus välised vihjed või juhised puuduvad. See hõlmab eneseanalüüsi, motivaatorite mõistmist ning suutlikkust kohanduda muutuvates olukordades. Sise-orienteerumine on oluline isikliku arengu ja edukuse saavutamisel, sest see võimaldab inimesel tegutseda autonoomselt ja vastutustundlikult."
Võib ju proovida jaanarulikult hanitada tehisaru paludes tal teha laul 15 eesti keele käändest. Ja siis ta teebki, olles väga veendunud kustütleva käände olemasolus.
Niikaua kui tehisaru pole õppinud tegema inimlikke vigu, võib ju veel mingit lootust olla. Niiakaua kui käia orienteerumas, võiks olla veel kriitilist meelt ära tunda, millal meile muda aetakse.
---
Teisi- ja neljapäevakute kalendrisse ilmumist sai tähistatud ikka alustamistega aias. Vaadeldes krookuseid. Kadrioru pargis.
Eks sai silmatud ka tärkavat naati ja muid liblesid.
Mul seal see o moment kipub nagu kuki ja muki kuskile vasakule haihtuma, rohkem sihuke tutkimine, kas midagi viimasel ajal ka muutunud on. No jaa, oranžerii.
---
Päris metsaga alustasime Saustinõmmel. Jaan värskelt kipsist lahti saanud, proovis mida lihtsad mehed teevad (rada MLihtne), jättis rabalõigud siiski vahele.
Ise sirgeldan ikka N45 klassis tehes näo, et üldse ei ole lihtne. Üldse ei ole lihtne, et aasta pärast võiks tegelikult N55 klassi kaardiämbri poole vaadata :D
Vaatamata sellele, et kaarti läbib sirge noolena Rail Balticu trass, saab seniks kuni lätlased veel ei tea, kus pool Tallinn õieti asub, ikka üle ja ümber ökodukti siblida.
---
Rõvedate kevadilmade kiuste - tuul, külm, vihm ja mustad augud - liikusin ühel teisipäeval Hiiu metsa. Seal rabas rassides alati imestad kui vähe on ikkagi vaja linnast välja liikuda, et kükitada kuskil soos ja koledas. Kepsled seal kraavide ja võssi vahel, nagu kontoripäeva poleks kunagi olnudki.
---
Kuigi pannkoogid on neljapäevakutelt kadunud nagu Kullo Musatamäelt, vedasime Jaaniga end ikka sutsu kaugemale metsa veerde, Kuusalu manu.
Imponeerib rajameistri pingutus muuta maastikku objektirohkemaks - kaua sa neid auke ikka sinna pohlavarte vahele kaevad, pealegi peab labidat kaasas vedima. Aga oksahunnikud. See oli midagi uut. Väga perspektiivikad elemendid orienteerumises. Need toetasid nii mitmegi augu keset metsa leidmisel.
---
Eile veel kaugemal ja veel magusamas metsas. Vetepere. Mida ma teadsin varem kohta kui Kautla. No kuskil seal Ardust vasakule.
Jaan jätkas endiselt lihtsalt. Soid ja rabasid vahele jätmata. Kips hakkab ununema. Optimistlikes unistustes on naasemine päris radadadele.
Kas oleks pidanud üllatuma, et seal järvede ja mägede taga, on metsa üpris episoodiliselt. Enamjaolt sai orienteeruda lagendike servade järgi. Kepsled oksatüügaste vahel nagu haavikuemand. Kannikas ei ole harjunud jänes olema.
Ühes paigas paistis selgelt, et see kuuse kõrvale paigutatud essuhunnik ei ole põdra voolitud. Võis ju loota, et mul on sama trass pigem suure söömaga mägra kui et karuga.
Jätkasin ussjat voogamist küngaste ümber. Kuniks etapil 11(43) - 12(44) läks midagi nihu. Kui väga enesekindla liikumissuunaga Heikit poleks eemalt mööda tuhisemas silmanud, tea kaua seal valede puude vahel kügelenud oleks.
Etapile 12(44) - 13(48) ettejäävat kraavide skeemi silmitsesin kaardil jupp aega kahtlustavalt, aga rabelemisele tuuma lisamiseks otustasin kohaneda ja lootsin mõnele välisele vihjele, mis kuidagi kuivalt üle kraavi aitaks. Usku võib ju olla, aga kive elik puunotte peab ka teadma.
Unelemise viimasel risusel seljakul lõpetab ei tea kus luuranud tuul. Vaarikavarre lummus kaob. Nõgesed murduvad. Oksad nuhtlevad hooletut.
---
Ma olen tänullik teile, rajameistrid. Ja kõigile teistele, kes endiselt võtavad vaevaks, et need teised saaks 'navigeerida ja otsustada olukordades, kus välised vihjed või juhised puuduvad'.
---
Kirjavara on jagunud mitmet-setmet, kuid üks omapärasemid lugemisi on olnud Kairi Look, "Tantsi tolm põrandast", LR 2025/1-3
Lapse lood samast ajast nagu Urmas Vadi "Kuu teine pool" , kuskilt sealt nõukogude aja lõpust. Kulged natuke nagu Õnnepalu romaanides, kus midagi õieti ei toimu, aga juhtub tohutult.
Lühikesed laused, loed nagu luuletust ja samal ajal hakkab kerima mingi enda paralleelsündmustik autori omale lisaks.
Tehisaru vast ainult urises uru ukse taga kui see tekst sündis.
---
Trump on nagu hiiliva dementsusega vanainimene, kes veedab oma eluõpu päevad mehhiko seriaale vaadates ja ei saa enam lähikondsetega suheldes aru, et see ei ole seriaal ning süüdistab oma onu, et see on talt kogu kinnisvara endale kahmanud ja tema vend on tapnud oma naise. Nood lähikondsed aga ei oska kartagi, et neile räägitakse mingit elu seriaalist. Või kui tõsiselt saab võtta allkirju paberitel, et ahvid on kogu dušši võtmiseks vajaliku vee ära võtnud. Naabrite mutin on ikka suht adekvaatne vennike selle tüübi kõrval. Aga võib-olla viimasel ei ole tehisaru, millelt küsida, mida peale pommide viskamise naaberiigi majade pihta veel võiks enda lõbustamiseks järgmine nädal ette võtta.
Arusaadav, miks meelelahutustööstusel on vesi ahjus. Šõud pressib ustest ja akendest, urgudest ja avali arvutitest.
---
Ühel küünlakuu keskpäeval jalutasin mööda Mõtuse tänavat. Vastu jalutas rebane. Enne kui kohakuti jõudsime, põikas kõrvalaeda. Piilusime siis teineteist.
---
Töörahva pühad veetsime osaliset Daugavpilsis. Kui "Edasis" poleks kirjutatud, et seal on Rothko muuseum, siis ma ei teaks tast rohkem kui need triipudega pildid.
Rothko kunstikeskuses oli erinevaid väjapanekuid rohkemgi.
Teel Väinalinna saab jalga vahepeal sirutada Pärnu linnas:
Comments