Lood ja ajad. Lool ja mujal.

Linnaorienteerumine oli võtnud advendiaja alustamiseks oma maastikukavva Loo aleviku, mida Marek Karm esmakordsena värskelt kaardistanud on. No tõesti, ega ei meenu isegi mõnd rogaini, mis otsapidi sinna kanti pillutanud oleks.

Kuna tollesse alevikku pole asja ka ilma punaseid rõngaid tagaajamata olnud, tundus eriti hõrk koibade liigutamiseks end kohale vedida. Äkitselt õnnestub hajutada munaasula mainet ja annab hiljem meenutada ka teisi seoseid peale 90ndate linnuvabriku grupeeringu toimetamiste Permi grupi kallal või oli see vastupidi.

Pirita jõgi Loo alevikus

Põgusal ajalukku süvenemisel selgub, et peale munala ja kanala, on seal agraarse iseloomuga tegevusi juba 750 enne Kristust harrastatud. 

Umbes 2740 aastat hiljem sai põllu- ja kanapidamisest kõigil küll ja nii otsiti eksklusiivsemaid eneseväljendusviise. Tõsi, paraku mul puudub arusaam, mis seos ühel linnuvarbikul ja maffiagängil päriselt oli. 

Aga las see miljöömöödanik jääb ühesilmalistele. Eesti vanasõna: Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Aga kes unustab, sellel mõemad silmad. Ikkagi, kuidagi vägivaldne ... 

Ent mida siis õieti o-tehniliselt ette tuli AD 2024 1. detsembril? 

Hülgehallis ilmas rahulikku ja porist kulgemisvõimalust, mõnede teevaliku variantidega. Rohkem kiiruse peale kuusesaludes. Seikluslikumat mälu varianti küll ei tihanud ette võtta. Tea kus kanapuuris omadega lõpetanud oleks.

Aga kui lasta siiski natuke oma silmi kriipida, võiks ju vaadata Loolt veidi ka ettepoole. Näiteks oktoobrikuisesse Laagrisse.

Sel ajal kui eelloolased kõblast leiutasid, ei teadnud muistsed laagrilased tomatikasvatamisest veel midagi. Nad ei teadnud isegi laagritest eriti midagi - et võiks kuidagi kambakesi naridel aega veeta. 

27. oktoobril 2024 jooksis sealgi alevikus mõnisada tegelast kenal pühapäevase päeval sinna-tänna, tagasi-edasi. 

Sügisesest siblimist on jagunud ka linna maadele, näiteks Sõle tänava kandis. Eriti kentsakaks oli see, et ma ei taibanud, et tasku jäetud uue telefoni magnetväli on nii tugev, et kompassi puhta puusse paiskab. Nii sai Merimetsa servas päris veidraid suundi võetud. 

Piirkonda on võimalik ka siiski ilma kompassita tajuda, ometi ei saanud mõned punktivahed üldse aru, miks ma sellistes suundades liigun. Läks ikka väga tiira-taara punktist punkti. Kuidagi olen sealt Merimetsa hõrendikust ikka tulema saanud. Päris naljakas oli - tead kus pool on rand, kuhu poole jääb PERG, kuhu hullar, aga kuhu minema peab - üldse ei saa aru.

Veel kollaste lehtede ja punaste põõsaste aegu, sai Pääsküla tänavatel rabada. Sõbrad, hõimud ja teised lemmikud saha taga põllul. Rändurid rännakul. Olevist rääkimata. 

Ikka silkamise vaev kui ainult jaksu oleks. Päriselt oli kõige rohkem kõhklusi 1(31)st 2(55) teevaliku otsustamisel.

Päikeseloojang Ülemiste klaasmajade vahel. Peatuspaik uutes ja vanades parklates. 

Seal kandis on ikka põllumaterjali kõrkjate näol asfaldiribade ümber sätitud. Vahele mõni põõsaski paigutatud. Oli teevalikuid ja kaardikeerutamist. 

Eks seal linnauuenduslikku uudistamist jagub - igal aastal on mõni sara muutunud jälle mõne kohaliku tehnokraadi nime kandvaks ultrahooneks või siis saab nuputada, kuidas ja kuhu see Rail Balticu lõppjaam paiknema hakkab.

Nii oli ka TalTechi linnakuski. 

Ehituslikult midagi kogu aeg toimub. Kaardihõlma oli paiknenud Mustamäe Riigigümnaasium ja nii sai sealsed maja kõrvale paigutatud uudsed geomeetrilised objektid (abikosmoselaevad, kui PERG ise on rohekm selline emalaev) läbi orienteeritud. 

Puht visuaalselt on see TalTech linnak küll tiba eklektilisem kui Ülemiste oma ja iga hoone kipub elama omaette elu - maastikuga majade vahel võiks ju tiba rohkem tegeleda kui parasjagu kolm lillepotti maja ees trepil kolme pingi vahel.

Siili asum oma polaarsuses, kus Musatmäe kortermajad lähevad üle Lilleküla individulkadeks. 

Ikka jooksmist väärt. Ja alatised valikud, kas kooberadada paneelika ees asfaldil või maja tagant mudasevõitu murul pesupuude vahel.

Vismeistri kaardi sisse mahtus nii siiluke Kakumäe randa kui veidi teistmoodi 21. sajandil valminud elamurajooni - igasugu kalapüügivahenditega seotud tänavate, nagu Abara, Sumba, Västra ja Nõeliku, Käba, Ahingu, Piiritsa jm ääres paiknev Aaviku. 

Too on ainulaadne Tallinna linna poolt tellitud projekt noorte perede jaoks - üldiselt linn pole rohkem nii mastaapselt oma kodanikkonna elujärje ning heaolu arendavat ette võtnud. 2003. aastal valmis 67 eluhoonet, mis eemalt võib ju paista nagu konteinerküla, kuid liikudes nüüd nende majade vahel, siis kümnekonna aastaga peale vohanud taimestik ning nurgeliseks veetud sisetänavad koos pisikeste mänguplatsidega mõjusid kompaktselt, et mitte öelda südamlikult ja üldsegi mitte ebakõledalt. Kuigi sealsed majad on üksteise suhtes väga tihedalt, siis on nad paigutatud aiaruumi ühte serva nii, et terrass suurte akendega avaneb vastu teise maja tumma seina jättes igale majakonnale oma tükikese omailma. 

Tuleb ära vaadata Arko Oki värske dokfilm Emil Urbelist  'Ma sündisin garaažis', kes Aaviku sellisel kujul välja mõtles.

Merevaate nautimiseks tuleb liikuda vaevalt kilomeetrikese jagu Kakumäe randa. Idülli jagub. Jagus seda rajalegi ja raja taha. 

Enne kui ma jõuan ajaga tagasi sinna, kus kord suvises augustis pooleli jäi, sai sügiseks vamistatud veel paari pargijooksuga linnaruumi igavikulisemates paikades nagu Kadriorg ja Vanalinn. 

Siiamaani on meeles kuidas sai tiireldud Tornide väljaku ringpeenarde ümber, leidmata 6(43) punkti - mingi totaalne kaardi lahtimõtestamise error tekkis.

Aga üldiselt o-tehniliselt on linnaorienteerumine eelkõige teevalikute küsimus, vahel väikse vahega kõrvuti sarnastel objektidel paiknevatest punktidest õige märkamise dilemma, harvem mõne aialõksu teema, peamiselt ikka füüsilise jooksujaksu valdkond. 

Ise jään endiselt maastiku ja majade vaatlejaks, mida kerge sörgi või kõndimise saatel läbi viia, kus trajektoori pakub rajameister, selmet sekundeid taga ajada.

Ah jaa. Päris lõpetuseks enne kõikidele jõuluradadele, jõulujooksudele siirdumist ja mida siin kõike hangest välja hüppama hakkab nagu päkapikke ja näärivanasid, viimane sise-o, mis lõppes väga ruttu kehalise koost lagunemisega. 

Tulin linnast. Lumesadu. 
Oli juba ära olnud. 
Tööd on palju.
Läbi, läbi tüdinud.

Asusin kaardiga Hiiu peadses Südamekodu majas üles- alla sirgeldama. 

Üldse ei hammustanud läbi, kuidas II korrusel asuvast punktist 3(50) tuleks III korrusele 4(43) minna. Pärast kõikide korruste korduvat külastamist, sealhulgas aula labürindi osa. Nupp ikka üldse ei nokkinud. Ma võisin ju neid korruste plaane läbi hakkida ülevalt alla ja vasakult paremale, aga IV korruse seinapragusid ma lihtsalt ei näinud. Liikusin V korrusele. Rohkem selleks, et midagi teha. 

Aga kuramus, see oli selline pööningulaadne, kus sai liikuda poolküürakil. Ühel hetkel lõi silmist sädameid ja sellesse hambapesu asendisse ma sinna pikemalt jäin. 

Pärast mõningast mõtisklemist selle üle, kuidas mul on selg ja jalad ning kuidas nad normaaljuhul omavahel suhestuvad, sain sealt tulema. 

Jätkasin korrusevalvurina III korruse ühe läbikäiku tõkestava lindi juures. See ikka sihuke ealiselt sobivam amet. Pealegi oli lõbus kaasa elada kõikidele nendele professoritele, kes sinna ikka jälle ja jälle sattusid. 

No jaa, nüüd seal rahulikult kaarti vaadates leidsin seinaprao ka ülesse. Ning see õuest minev 'otsetee' 1.ja 0. korruse vahel oli ka muiudgi paras tõmmekas. Mõnel jooksutas see ka kuuli parajalt koonusesse, et kuda saab õues sedasi ühest korruse kihist teise hõljuda. Või miks see üldse on mingi variant kui tegelikult sellise karastuse järgi vajadust otseselt polnudki. Cool.

                                                 

Aga pole hullu. Tuleb uus lumesadu.