Päevaku ehk kunsti pisiajsad
Igal päevakul on oma stiil, oma kordumatus, oma pisiasjad.
Ikka leiad uusi tükikesi iseendast, avastad ootamatuid mustreid rajameistri mõtteilmast, koged lõputult muutuvaid maastikke.
Stardist kaardi pihku napsanuna esimesi samme tehes, oled hüpanud järjekordsesse peeglitagusesse maailma.
Ikka leidub seni kogemata meeleseisund, mida paigutada just sellele kaarditükile selles ajas ja ruumis.
Ikka põrkad kokku tundmatuga, mis sunnib tegema määratu hulk uusi pisiotsuseid.
Märtsi alguse Kassisabas kohtusin luuletustega, lebasid üpris üksildaselt. Puhusin neile sooja õhku peale - kannatage õige pisut veel, kevad ei ole enam kaugel.
Oli see vast üks uduumbes klobistamine. Tänasin enda üüratut nutikust kaardiservale ka punkti numbrid ja legend märkida. Sama hästi oleks võinud ka täiesti valge kaardiga minna, piisanuks raudtee, liini alla jääva lagendiku ja Pärnu maantee skemaatilistest joonistest, reljeef mõjus väga mõttelisena.
See oli hullupööra teisem kulgemine kui et oleks tänapäevase kaardiga tavalist rada siblinud. Selline pidev otsimise ja leidmise faaside vaheldus. Aga kas enne leida ja siis otsida?
Nädal hiljem Karjamaal tekitas Arsenali taga tühermaal segadust seal paiknenud orvand. See jäi kõigist neist võpsikus istujatest eemale ja ei tahtunud ka minu trajektoorile sattuda.
Tekkis mõtteline konflikt vaatleja ja vaadeldava vahel.
Päev hiljem Kadriorus oli nagu kontrolljooks, kas kõik on siinses linnanurgas ikka endiselt kontrolli all. Krookuseid oli vähemaks jäänud.
Siiski, milline terviklikkus.
Üle kuu aja vaikust o-rindel oli viinud selleni, et vältimatu oli end asetada järjekordsele retroüritusele Harkus. Sedapuhku küll uudsel paberil, aga 50 aastat tagasi kujutatud kaardimaterjalil.
See oli ikka päris naljakas, kuidas esimesele punktile (L) ikka üldse külge ei saanud. Läksivad algul ühelt poolt, vasemalt, aga ei ühtigi, tulid starti tagasi ja hakkasid otsast. Läksivad paremalt poolt, maru kahtlaseks läks jälle kogu maastik võrreldes kaardil kujutatuga. Jõuga läksid punkti - üldse polnud sellist rajakest, mis kaardil, vaid mingi vaevaline kraav, mille võsastunud servas puhtalt sisetunde järgi.
Peamiselt külvasid segadust ikka kraavid ja teed - kui need olid kaardil, siis polnud neid reaalsuses ja vastupidi - leidus kaarve ja teid, mida kaardil kujutatud ei olnud. 50 aastaga jõuab ikka üht-teist ümber teha.
Ülejäänud osa läks palju kindlamalt kuni kuuenda (E) punktini - karjäärikesest edasi oli oluliselt rohkem künkakesi kui need kaks sepikut, mis kaardile veetud oli.
Mulle need pöördumised mineviku juurde, sümpatiseerivad. Need unustatud elemendid uues ajas tekitavad uue stiili. Uue näo, millel on oma uus mõte ja tunne.
Lõpuks normaalse kaardiga Meremõisas. Ei, siiski, pisut harjumatu 1:7500 mõõtkava neljapäevakul tekitas mitmeidki üle ja möödajookse. Aga iseenesest on seal ju ilus. Eriti kui ei pea pähe variseva paejärsaku alt punkte noppima.
Vast on orienteerumiselgi oma psüühiline sfäär, mille ilu tiivustab sooritust, olgu siis füüsiliselt või vaimselt.
Pirgu segikühveldatud pinnasevormide vahel sai mõõduka pusserdamisega ikkagi kõik etteantud punktid kätte.
Närvikõdi pakkus 9(55) - 10(53) etapp, kus tuli läbida muidu võib-olla et isegi selgepõhjaline oja, mis oli sadade o-huviliste poolt siiski rohkem kui sogaseks solberdatud. Poolde kintsu ulatuv veepiir oli kuumale päevale vahelduseks mitte paha jahutus.
Pidevalt õnnestus ennast mingi vale järsaku serva või põhja haakida. Isegi 1:7500 mõõtkava ei kippunud alati selgust andma, mis siis nüüd saab. Kuidagi ikka sai, natuke siit, natuke sealt. Oli see siis nüüd liikumine vanas heas Newtoni maailmas või pigem Einsteini kirjeldatud maailmapildis.
Ebatavalises kombel Järvi järvedel ei sadanudki seekord vihma. Tavaliselt ikka sajab. Aga sääsed olid kohal. Endiselt hunnitu maastik, kuhu joonista rada, kuidas tahad, ikka leidub mõtteainet.
Tõsi, reljeefsemale osale vahelduseks ka natuke lamedust, kus paiknes tsipa raskemini hoomatavaid punkte, näiteks etapp 13(58) - 14(48) lagendiku leidmine sujus rohkem aimamise teel kui et mingi mõistliku o-tehnika võtte abil.
Merimetsa pargijooksule sai mindud puhtalt selle kättesadavuse pärast. Putukaväila markeerimas rästikutihnik. Tugeva vormikeelega teederägastik imemas endasse.
Ja ikka paned seal vahel mõnega tsipa mööda - jäin 10(49) ümber pikemalt valgustatuse saabumise ootel tiirlema.
Tagasi neljapäevakul Pikknõmmes. Jääaja poolt loodud puhas vorm ja õrnad detailid olid täielik o-nauding.
Rajameistri oskuslik mäng objektidega.
Kesksuvine Padise neljapäevak pani natuke proovile 4(44), 5(43), 6(42) säbruses metsas, lasi leemendada läbi kõpskingades Taukari kontserdile suunduvate masside 7(52) - 8(54) ja loopis liini alusel kallakul 10(58).
Leia siit siis see ühtne kese või domineeriv liikumissuund. Kõik toetuvad kõigele. Pidev kahevahelolu.
Viimane külastatud neljapäevak Mägede külas - amööbja pläraka taltsutamine. Vabalt voolavate suusaradade vahelt tuli sukelduda rohelisse massi punktide järele. Mõni kombits ei andnudki ennast kätte - nii õnnelik punkti nähes, et jätsin numbri kontrollimata 8. ja sain pugale 40, 39 asemel.
See ongi see võlu - liikudes pidevas reaalsuses lõpu poole, selgub tegelik reaalsus alles SI-pulgalt väärtuste mahalugemisel. Kihistud paljastuvad ja alles siis selgub, et tolle 8.nda punkti juures viibisin tsipake nihestatud reaalsuses. Võib-olla punktist ära liikudes tekkis kerge virvendus, et maastik ei ole äkki päris selle suunaline, mis võiks, aga kui kerge on valet õigeks mõelda.
Või mis tähtust ongi sel hetkel reaalsusel. Kui tuules lainetab sõnajalg ja nende varjus müdistavad sipelgad.
Tähtis on nende pisiasjade olemasolu, sest neil on meisse mõju.
* * *
Mis mulle meeldis Pärnu Kevadnäitusel?
Igal teosel on oma stiil, oma pisiasjad, oma kordumatus.
Ikka leiad uusi tükikesi iseendast, avastad ootamatuid mustreid kunstniku mõtteilmast, koged lõputult muutuvaid maastikke.
Pildile pilgu kinnitanud, oled hüpanud järjekordsesse peeglitagusesse maailma.
Ikka leidub seni kogemata meeleseisund, mida tekitab just see taies, selles ajas ja ruumis.
Ikka põrkad kokku tundmatuga, mis sunnib tegema määratu hulk uusi pisiavastusi.
Mis paneb kiinduma Londoni Royal Academy of Arts Summer Exhibitionisse või kohalikku Kunstnikeliidu aastanäitusesse?
Endasse imevad visuaalid. Äratundmised, mida mõni pilt järsku esile manab. Mängud detailide, vormide või objektidega. Segadusseajavad kahetised emotsioonid ja suunad. Või puhas ja taltsutamatu energia, mis tungib välja ja vastu.
Teadmine elus olemisest.
Comments