Sügise närimine

Sügis on võtnud närilise kuju, kes ragistab mu pea kohal lae vahel tardunud PUR-vahtu.

Selleks et oma ajutisusest paremini aru saada, on paslik ennast vahest liigutada. 

Kui midagi liigub, on teada, et aeg on edasi läinud.*  Ja kui aeg edasi läheb, siis oleks justkui selgem, et pole juba enne oma matuseid ära surnud. *  

Et kõik veel liigutab ja elab. Aeg ja ma ise. Et see PUR-vahu õgimise krõbin on osake elust päris maailmas.

Näritud sügise poolt

Liigutada võib ennast tasa ja targu. Teha silmad lahti PÖFFi järjekordses hiigelkavas sobramiseks, võtta käed kõrvadelt mõnede kontsertide kuulamiseks, nuhutada ninaga Tammsaare muuseumi õhku Inglise kirjandusest loenguid kuulates, silitada EKA trepi käsipuud Kunstikogumise ABC-d kuulama tõtates või maitsta mõne näituse hõngu.

Liigutada võib ennast päris piiri peale, musta manrdri öö lõppu. Õnneks seda teevad teised. Ja endal jääb ainult ekraanil natuke näppu nühkida. Tõsi, mõni pikalt püsivaks muutunud projektsioon näitelinal võib ajukurdude vahele tekitada asjatuid võbinaid, nagu näiteks siis kui tekib küsimus, miks seal farmis nüüd nii pikalt muneda.

Liigutada võib ennast ka mõnele päevakulaadsele üritusele. See ei olegi nii paha viis viibida päevas, mis nüüd mõnda aega õieti ei saabugi - kuude viisi ketsab taas üks lõputu õhtuhämarik.

Nii on endiselt maiuspalaks need linnaorienteerumise seikluslikumad väljaanded, kus püütakse midagi häbematut kaardiga ette võtta. Näiteks sättides sinna geomeetrilisi valgeid laike. No päriselt oleks rohkemgi lõkse oodanud. Nüüd oli kõige lõksum koht punkti 21 ala. Oleksin ise ringiga sinna suundunud, kui maja servast poleks saabunud teadlikum suundtaidelajate hord.

Tükike Pääskülat nädal varem oligi maatüki esmavastus. No mis ma peaks seal muidu liigutama ennast kui mul ei oleks punaste rõngastega kaarti. 

Piisas sellest ühest ja ainsast lõksust, et seda mida korralikult välja lugeda etapil 13-14. Ma oleks muidu läinud teiselt poolt :)

Sügis oli siis juba alanud kui me võtsime nõuks ennast liigutada Ülemiste linnakus. No juu, seal on mõned majad, kus mu töölaud paiknes veel aastal 2010, siis  kui meil viimati kroonid olid. Pärast seda olen sealkandis olnud rohkem juhuringleja. Nüüd oli päris huvitav liigutada mõnegi arhitektuurse taise puhul kulmu natuke kõrgemale. 

Ja eriti veel siis kui piirkonna valdavalt virtuaaltoodangut väljaandvate üksuste vahel midagi nii muhedalt õlist leida võib:

Punkti number 9 ümbrus oli ootamatult hubane välimaastik.

O-tehnilisest seisklusest oli vast kohe punkti 1 minek veidi mööda panek.

Sügis ei olnud siis veel alanudki, kui me end viimasel teisipäevakul iidses vanalinnas liigutasime. Lähtega Komandadi aiast tuuseldades ümber Toomkiriku kui seal samal ajal toimus oikumeeniline palvus, kus osales ka Tema Pühadus oikumeeniline patriarh Bartolomeus. 

Loodevasti neil läks kõik hästi samal ajal kui paganlikumad tüübid Toompeal üles-alla luusisid. Valides allapääsemiseks 2-3 etapi vahel Patkuli trepi asemel Pika jala. Või keerutades edasi Uuele tänavale ümber Vana turu kaela. 

Lõpus jälle tagasi kooberdamas Toomkiriku ümbruses kui 12st 13ndasse minekuks võis valida tee üle Kiriku platsi, teatud alternatiivina paistnud rajale Pika Hermanni alt.

Sügis ei olnud ka siis veel alanud kui me päev varem tegime tiiru Roccal al Mare linnaorienteerumise pakutud kaardi järgi. Muidu nii selgel rajal oli korraga tegemist, et kaldajärsaku õigelt nivoolt tabada 9(48) punkt või siis järsku hakata suuna järgi orienteeruma etappidel 11(41)-12(38)-13(51). Neli päeva varem oli 13. punkt just see sama 13. punkt juba olnud.

Viimasel neljapäevakul oli kattuvaid pindu järgmise nädala esmaspäevakuga. Rada kulges eriilmelisel lapitekil Õismäe rabast Õismäe asumi eramajade ümbrusesse, edasi Haabersti metsa ning uuesti majade  vahele Vabaõhumuuseumis. Rahulikult ja liialdusteta.

Liigutamine Raudalu metsastikus leidis aset alles siis kui isegi suvi ei olnud veel lõppenud. Mäletamist mööda sai sel teisipäevakul päris mitut sorti võpsikus viibida. Ning 10. punkt (42) oli lausa täpselt isa kunagise aia nurgas. Nüüd  oli hea kiigata, kas uuel omanikul on kõik ikka endiselt kontrolli all. 

Jätkus seal uuretes ja õnarustes sigritamist ning migritamist. Kaevikurihvides segapudrutamist.

Enne seda oli lausa suvi.

PS Stockholmi Rogainile ei ole meil plaanis sel korral end liigutada. Minge teised. Küllap seal on veel linnaosasid, mida pätikambad ei plaani lähikuul õhku lasta. 

Seal ei ole kombeks GPS träkkereid külge panna - võib kõik 6 tundi ka lähimas kohvikus mööda saata, ilma et ümberkaudne maailm närvi hakkaks minema.

* Gabriel García Márquez, Kõdulehed