Sise-o Tallinna Ülikoolis

Üleeile läksin ülikooli. Tallinna Ülikooli.

Ei paelunud mind seal haridusuuendused, ega teadlik tantsuõpe, ega ka filmipaviljonide ehitus või soorituspsühholoogia, paraku mitte ka Hiina uuringud ega korea keel.

Mind huvitas see eelkõige pingestava pinnavormina, kus koridoridesse on tõmmatud lindid, märgitakse maha kontrollpunktid ja kodanikud o-huvilised saavad üles näidata oma kangelaslikkust ja spordisangarlikkust. Et ikka tugevdada südant ja siduda aju, turgutada eluterveid mõtteid ja võitlusvaimu. * 

Panime siis kordamööda siblima Mare hoonest ning esimese punkti lihtsus ei tekitanud õieti veel teravat higihaisu ega lõõtsutavaid dialooge * või sisemonolooge teemal, et sellesse punkti ei ole võimalik ju üldse jõuda.

Isegi teine punkt, küll juba naaberhoones Vitas, ei murdnud küljest kehaosi.

Kaart

Kolmandasse punkti siirdumisel aga süvenes minus Mare ja Silva vahelises koridoris seistes aina üha veendumus, et inimesel on algne õigus mitte kuhugi kiirustada. Just see võiks olla ka ühes Ülikoolis olemise mõte, sest jooksja ei märka oma ümbruses mitte midagi. Jooksmine kui liikumisviis on homoniidide rudiment.* Ja õieti tekib küsimus, miks peaks oma klaaskuupides hiina keelt õppivad tudengid taluma seina tagant pidevalt mööda ähkivaid endale numbri külge riputanud segaseid linnakodanikke.

Selle mõtiskluse taha oli hea pugeda, kui ma ei suutnud 13 minutit leida labast viisi punktist 2(58) punkti 3(42) pääsemiseks. Jõudmata siiki iseenda needmiseni, märkasin lõpuks kaardilt Astra hoone 1. korruse avarat aatriumi osa. Ei saagi aru, miks ma läbipääse otsides seda osa kaardist esiotsa vältisin. Selle majaosa avastamine lõi täiesti uue universumi, et mitte öelda pildile ilmus uusi koridore ja terpikodasid.

Kõigi järgnevate punktide leidmiseks oli eelnevast põhjalikust koridori rägastiku skännimisest nii palju kasu, et pinnalaotuslikke segadusi läbipääsude leidmisel enam ei tekkinudki. 

Mingil hetkel sattusin pingsalt juurdlema Terra ja Vita vahele, 1. korruse plaanile paigutatud trepikägara üle, nuputades jupp aega, mida rajameister sellega on tahtnud öelda ja kas seda peaks mõnel etapil nutikalt ära kasutama. Alati tahaks ju kõigele mingit asjalikku mõtet omistada.

Ilmselgelt ma paljusid teevalikuid enam ei mäleta ja võisin loomulikult teha mingeid kentsakaid haake, aga kuna majapoolte vahetamiseks jäi ikkagi ainult üks pääsetee, siis lõpuks see otsustas kõik. Kui etapp nõudis poolte vahetust, siis kõigepealt tuli sebida ennast sinna 2. korruse vahegaleriisse ja siis oli mõtet ülesannet edasi lahendada.

Trepikoja püstakuid markeerivatest tähtedest ma puudust ei tundnud, mulle meeldib lahti muukida maja, mitte teha kodeeritud tehteid laadis 2B-3C-5B jne.

Ma ei tea, kas ülikooli koridorid võitsid midagi sellest, et sealt hulk inimesi edasi-tagasi läbi kappas,*  aga ma nägin mitmeidki tegelasi, kes olid võitnud sellest, et neil oli lubatud seal kapata.



* Laenatud ja kohandatud mõtteid Lauri Sommerilt "Toome tuldest", lk 283, kus ta seab leebel viisil kahtluse alla jooksjate, orienteerujate, trikiratturite ja lumelaudurite viisi kasutada Tartus Toomemäge.

Comments

Popular Posts