Aastalõpulavastus

Võtmaks maksimumi sellest, kuidas asjad lähevad, läksime ülejärgmisel päeval pärast Xdreami jõuluraja läbimist TONi pühade rajale, sest olime ikka veel elus ja 1. jaanuar oma sündmustega nagu Uus aasta Järvel ja Näärilaks, nihkus aina lähemale. 

Maari oli ühest lavastusest saanud osavalt kaks sündmust, kus mine sa võta kinni kas uusaastaöö rada Järvel oli TONi pühade raja jääk või vastupidi. Kaks täiesti erineva iseloomuga üritust, täiesti ühel maastikul - Järve, Tondi, Siili ja Mustamäe asumis.

Käsikirja järgi oli Uuele aastale Järvel start 00:15 Tuisu tänav 9 maja eest. Dekoratsiooniks lõputu taevast tulev tali ja igavesti kumavad aupaugud. Astud välja nagu surnud mehe majja Ristikivi "Hingede öös". Paberile pandud sõnad moodustavad küsimusi, mida ses segases öös otsima lähed.


Seltskond  imede öös otsimas imelisi tegelasi - siniseid mehikesi, armastavaid naisi, hukkunud kadette, langevaid lehti, lendlevaid põtru, päid laual, isolaatorit ja mõndagi veidrat veel.

See on see hunnitu formaat orienteerumisest, kus on kaart punaste rõngastega ja 22 küsimust kaardi nurgas. Jõudes mõnda reaalsesse paika punase rõnga asukohas, tuleb sinna sobitada küsimusi, millele võiks nägemisväljast leida vastuse. Ilma etteantud variantideta. Ei mingit tüütut piiksutamist. Puhas hallolluse agaram liigutamine äsja piduliku ajahetke saabumise tõttu manustatud kihisevate mullide vahel.


Vahel võib päris elu ja kirja pandud stsenaariumi mitte kokkulangemine põhjustada dramaatilisi pöördeid, kui pead lahkuma punktirõngast ilma mitte ühelegi küsimusele vastust leidmata, kuid seekord õnnestus meil Jaaniga ära aimata kõikides punktides, mida Maari mõtleb. Mis tähendab, et juba me Jaaniga käimegi oma õhtustel ringidel Lillekülas silmad punnis peas, mida pentsikut siinseil tänavail leiduda võiks. Sest kõikidele küsimustele õigesti vastamine kõige entusiastlikuma koguajaga, toob kaasa õiguse järgmisel aastal üritus ise kokku panna.

Asja teeb humoorikaks kui punktipaigas üks ajupool ketrab küsimusi ja teine pool loob fantaasiaid, mida rajameister siin siis tegelikult nägi. See asjade ja nähtuste virr-varr loob öösse omakorda uusi lugusid. Taustaks sürrealistlik uusaasta mürgel, kergelt purjakil tüübid tänaval ja sinu siht midagi mõtestatut korda saata. Tekib uus, selline tsipa lavastuslik maailm, mis tundub üpris hea viis ühte aastat alustada, selmet lihtsalt niisama laua taga sülti vitsutada. Uusaastaöö oleks ilma selleta nagu kiiktool, mis annab küll tegevust, aga õieti kuskile välja ei vii. (keegi on nii öelnud kiiktooli kohta)

Juba esimestest meetrites kummitas mind küsimus "VOX POPULI, mis aastal?' - no mis värk see päris maailmas, lava taga on. Selgus, et sellise nimega kunstitaies eksisteerib Mustamäel. Või siis, mida ma näen, kui näen vastust küsimusele 'Mitu pead laual?' Muidugi need olid mannekeenid ühes poes letil, kes olid oma kehad ilmselt ühte teise poodi andnud.

Jõudnud Lepistiku pargis teadete tahvli juurde, mida innukalt läbi lugema asusime, leidus seal nii rebitud fotosid armastust pakkuvatest naisterahvastest, kui ka kombelismaid jäädvustusi naisisikutest, kes ilmselt samuti võiks armastust pakkuda, vahest mitte alati helina peale. Siit võiks leida ju vastuse - mitu armastavat naist. Lõpuks selgus, et tuli leida sellise nimega film hoopis. 


Tõsiseid kunstilisi ja botaanilisi diskussioone põhjustas rajalt naasnud osaliste hulgas 'Mitu lille on esimese korruse rõdupiirdel?' Mustamäelaste ideerikkad trellid ei jäta juba ühtegi aiahuvilist külmaks.

Kirgi küttis maja aluste postide arv. Õieti millal sein on juba post või kui jäme peab olema post, et see oleks sein. Minule näiteks tundus kahtlane kui Jaan teatas majale ringi peale teinuna, et 13. 13? Mis mõttes neid poste on paaritu arv. Aga vot, arhitektuuri maagia.


Numbrid lõvidel on tavaliselt mänguväljakutel. Aga nois paigus on tavaliselt palju muudki - langevatest lehtedest treeningseadmeteni, rääkimata kontrollpunktidest. Ja teiseks sa ei oska oodata, et lõvi on sama tilluke kui lilleke.

Õdede orienteerumishuviliste lapsepõlve rõdu all sai igasugust kraami otsitud, aga nii igavad rõdud olid, et lõpuks jäi ikka ainult maja number järgi.

Kogunemiskoha silt pani jällegi proovile ... mhm ei teagi mida. Aga kui kaks kogunenud persooni on sellel selgelt kujutatud, siis kolmas on ainult peaga esindatud, kogunes nende kahe selja taha. Jälle see kehade ja peade segadik. 

Mitmel puul lehed langevad ei ole päris sama kui mitu lehte langevad. Õudus, neid oli terve maja täis joonistatud. Õnneks Jaan oskab lugeda. Küsimust, mitte lehti. 


Kui lasteaia puu otsas hõljuvad põdrad, mida oli paganama sant kokku lugeda, sest need kippusid tuule käes lengerdama ja läksid oravatega segamini, välja arvata, siis kogu ürituse sportliku osa saatuse otsustas isolaator. Kõrgepinge isolaator. Siin läksid meie ja kiireima võistkonna arvamused lahku. No kes teab, see teab. Teadsime Maariga sama moodi. :)

Jah, kontrollpunkti punktis me ei käinudki. See 42. Kui kontrollpunkt, mille number on elu mõte, ei olnud leitav varasema ürituse käigus, siis ta ei ole. Siis sa lihtsalt tead, et selle number on 42.



See 42 oli viimane punkt, mida oma TONi pühade rajale üritasime mahutada. Aga tollases lumes ja tuisus, ta lihtsalt ei tahtnud. Me ei leidnudki seda sealt tühermaa võssist.

Too pühade rada, ehk ülejääk oli tegelikult väga muhe 90-minutine rogain. Meie puhul oli selge, et kõike punkte läbi kahlata ei jõua ja nii tuli eelnevalt juba rajavalikuga tööd teha. 


Jätsime kirde nurgast välja üle Tammsaare tee olevad 40,64,41,44,51 ja 50. Aga liikusime plaanitult libamisi Siili poole 31-32-tunnel-62-53-35-60-34-69-70-52. Jätkasime Lepistiku pargi suunas libistades 67-56. Olime valel pool ojakest, et kätte saada 54. 55-57-66-48-49. PERHi juurest 59 ja kaarega 58-47-46-32. 

Aeg hakkas nappima ja 68 viskasime välja, aga kasarmu aia juurest 63-45 jõudsime. 33 ja 61 jaoks polnud juba plaanimise ajal enam aega. Tühermaa punktid 65-43 olid veel ajaraamis. Lootsime ka 42st läbi jõuda, 39 oli selgelt palju, aga 42 - see elu mõte end seekord valges pudrus ei paljastanud. Loobusime ja panime lõpppunkti ehk alguse juurde tagasi kiirsumpamisega minema. Jõudisme kolm ja pool minutit enne kontrollaega, oleks ju võinud veel 42 leidmiseks aega pühendada. No kes oleks aimanud, et seda punkti võib kunagi veel vaja minna.

Selge alguse ja lõpuga lugu, kuhu lavastaja oli jätnud piisavalt improviseerimise ruumi.

Uue aasta manuskript on aga hakanud ennast vaikselt kirjutama. 23 küsimust eksistentsi kogemiseks on teel.

 * * *

Täna Hüppetorni metsas oleks pidanud olema eraldi klassid naeltega tossudega, osade naeltega tossudega ja üldse ilma naelteta tossudega tüüpidele.

Üle oranzi raja ei tihanud võtta, sest kes teab, mitu konti pooleks läheb. 


Üks hull laskus Vanakalt tavaliste suuskadega. Osavalt laskus, nagu oleks ennegi downhilli harjutanud.

Nõmme silla pingikese juurest oleks saanud krahmata kaenlasse kaks nulgu, mida kuidagi libeduse vastu ära kasutada. 


Kasutasin ära oma raja kõik punktid. Ja olin oma 4 kilomeetriselt rajalt naastes lõpupunkti piiksutades nii õnnelik koos terveks jäänud jäsemetega. 

Üle aja lõpuks üks hea klassikaline suunarada ometi, pärast kõiki neid hunnituid jõulu ja uusaasta leiutisi ja nikerdusi. Pea puhkas ja jalad tegid palju pisikesi liigutusi.


Comments

Popular Posts