Kevadised küsimused

Saanud lõuna ajal vastse doosi vedelikku, mis panevat olendid kiirgama selliselt, et kodust võib mikrolaineahju välja visata ja nagu Jaan nentis, noh varsti pole helistamiseks telefoni ka vaja, kui ise 5G lainetad, siis oli enne õhtust väljasõitu metsapoole, starterit käivitades asjakohane endale esitada adekvaatsuse kontrolliks mõned küsimused.

Kes ma olen?  - Keskealine, kes ei taha tunnistada, mis vanuseklassis ta tegelikult võiks osaleda.

Mis päev täna on? - Neljapäevak.

Kus ma olen? - See küsimus peaks hiljem tulema.

Kohale jõudes küsimusi ei olnud. Kõik läks sujuvalt kuni avastasin ennast läbi kevadise võssi tungeldes uute küsimuste laviini alt.

Miks oksad kriibivad? Kes puges tossu sisse? Kas päike ei võiks paista selja tagant? Kus kõik teised on? Appi, kas need on karude julgad? Mida mullused lehed oma sahinaga öelda tahavad? 

Kõndimine kevades läks neli esimest punkti siiski väga rahulikult ja üheselt. Kõik oli nii helge ja hea. Kuniks neljanda punkti juures tuli järgmisse minemiseks tsipake tõsisemale o-lainele naasta. Mingit rada mööda uimerdamist plaani võtta ei olnuks kõige optimeeritum viis. Tuli siis sirgelt võtta. Kraavide lugemine ning metsa ja raba piiri tajumine läks valutult, Reljeefipesa, kus punkt asus, on nii mõnelgi varasemal korral tõsisemat loodusvaatlust pakkunud, seekord olid pinnavormid kohtades, kus neid kaardi järgi kujutati. Päris imeline.

Järgmine põnevam ja sisu pakkuv ettap oli 6(43) - 7(60). Lausa küsimus tekkis. Kas minna otse alt üle raba ja üritada hulpida üle teadmata jämedusega kraavide või teha suurema haagiga ülalt ümber järve mööda matkarada. 

Kas päike ei paista mitte selleks, et soojärvel kelmikalt peegelduda? Kas lõunatuul ei ole mitte selleks, et sel end soojärve ääres paitada lasta? Kas otseteed ei ole mõeldud mitte selleks, et neid eirata? Kas minu eas veel üldse kuskile kiiret on? 

Vastused jäid valitud teekonda.

Seitsmendast punktist lahkudes tuli päevakorda küsimus - kus ma olen? Jõudnud matkarajal uuesti selle murdunud kuuse juurde, kus ma juba olnud olin, tekkis vajadus uute küsimuste järgi. Miks ma siin olen? Mis on kompass? Kas kell on juba palju? Kus veel punkte on? Selleni, kes ma olen, ei jõudnudki. Teised olid.

Rõõsa metsad ja rabad ei ole seda ainult nime poolest. Seal muutud ise ka selliseks rõõsaks ja rahulolevaks. Viimased punktid looklesid siredas õhetuses, et tasub tulla ja olla.

Auto nina Tallinna poole keerates jäi veel üks küsimus - miks ma olen?


Comments

Popular Posts