Aastalõpuvirvendus, alguse omast rääkimata

Inimesi on palju, aga tigusid ja nälkjaid rohkemgi veel.

Elusorganismide ränne mööda ilma jätkub. Sportlikumas keeles, rändeedetabelis võttis esikoha üliväike rakulise ehituseta eluvorm, tõrjudes teisejärguliseks tõmmude kahejalgsete voo aina soenevasse põhjakaarde. Lokaalsemas areaalis kuulub esikoht aga vaieldamatult teetigudele, kelle rändepoliitika on rajatud eelkõige lillepottide logistikale.

Ajal, mil päike nurrus oma talvepesas talveund, leidis aset ükskuid rändelise iseloomuga urust väljapugemisi ka pesakonna poolt. 

Kõigest järgemööda-läbisegi.

* * *

 "Aga kui sa juba kodus istud, siis pead ka suutma oma mõtetega koos eldada." (Tauno Vahter)

Säherdust talumatut olukorda on juba mitmendat aastat olnud kombeks murda uue aasta esimestel minutitel, väljudes kodust üritusele, millele meeldib oma nime vahetada. Nii on see tuntud küll Kalamaja lahtiste, Kadrioru lahtiste nime all või siis sel korral Uuel aastal Uues Maailmas vol2. 

8 minutit enne südaööd paiknesime ühel Uue Maailma maalilisemal ja terviklikuma hoonestusega säilinud tänaval - Aasa 5 maja ees. Aasa 5 on klubi, mille all on ühel teatud naiskonnal tavaks esineda Jukola Venlas, aga iseenesest ei ole selle aadressiga ühelgi naiskonna liikmel seni mingit pistmist olnud. Selgi korral tuli majast paar minutit enne uue algust välja pikajuukselised mitte väga sportlikud, aga väga sõbralikud tüübid.

8 minutit pärast südaööd koukisime selle maja ees välja oma kaardid ja legendid ning asusisme küsimusi läbi lugema. Sest Aasa 5 juures paiknes üks punkt, mis tuli sobitada sobiva küsimusega leides kohapealt ruumis vastus. Selle võistuluse omapära ongi see, et tuleb keskenduda küsimustele. Aasa 5 sõbralikud elanikud uurisid, kas me oleme mingid orienteerujad ja kas meil oleks mingit abi vaja. Kui me erilist osavõtlikust üles ei näidanud uppudes silmini käes olevasse kirjandusse, kadusid elanikud oma majja ja meie vahtisime lolli näoga nii Aasa 5 kui ümberkaudseid maju ning asutasime ennast edasiminekule, sest välistamise teel õnnestus korda kolm kõik küsimused välistada, mis sellesse paika oleks sobinud.

Liigutasime ennast Videviku tänavale. Siin ei olnud kahtlust vajaduses rohelise maja ümber olevalt aialt  keelumärke kokku lugeda. Peaks Mooni tänava koerad ka keelumärke lugema õpetama, sest aianurgad keelasid nii koertel jalga tõsta kui suitsu ette panna.

Järgmiseks oli meil Luha tänava stalinistlike majade vahele planeeritud ideloogiast tulenevat kollektiivse elulaadi ühishoovi vaja külastada. Ühiselule viitavad objektid nagu laud ja pingid olid markeeritud täiesti ebakohase sildiga 'Eravaldus' , aga midagi mis võimaldaks mõnele küsimusele vastuse leida, selles vastuolulise maailmavaatega ruumis me leida ei osanud. 

No pähkleid jälle korraldajad pildunud. Vaatame, mis saab viadukti all. Juba teel sinna, olin kindel, et tegemist on küsimusega kaamlist. Kes siis Hendriksoni küüru ei tea. Vana-aja inimesed ikka teavad. Tõsi, selle kaamli 40 jala kokku lugemine oli päris tegemine - tuli käia ka teisel pool raudteed - sest täistossutatud udus oli võimatu kaugemale kui paarkümmend meetrit näha.

Nii, järgnevad kaks punkti Lutheri rahvamaja ümber. Istepinkide arv ümber puu tundus ainuvõimalik ja pärast detailset Lutheri tööliste klubi põhjala rahvusromatismist mõjutatud hoogsate kaartega juugendfassaadi läbivalgustamist, õnnestus leida kunagise vineerivorpijate rahvamajalt reljeef, mis kujutas ilmsesti mingit puukepi ja tööriistaga habemikku vanameest. 

Enne kui siirduda 1920. traditsionalismi vaimus ehitatud majade piirkonda, mis ümbritsevad Vaikset parki, kus leidus mitu plaanil eraldi märgitud puud, tuli läbi minna 2020. kes teab mis vaimus ehitatud Uus-Veerenni majade piirkonda, mis ümbritsesid haljasala kuue valgusaknaga.

Siselinna kalmistule minek nõudis energia kogumist linna vanima kivisilla all, et silmitseda keskhaigla pesuköögi varet ja lugeda kokku trellitatud aknad. Jaan ütleb "7". Seisan edasi - mingi error on. Aga olgu, kui 7, siis 7. Pärast tuli välja, et üks oli uks. 

Kalmistu kaks punkti, neist üks suht umbluus ja neist üks ilmselgelt tähistamas Poska hauda. Leiame üles sinise kupli all olevad 12 kollast posti. No mida paviljong surnuaias. Aga miks mitte, lasen endale ka ehitada - pole vaja nii palju lehti riisuda kogu aeg. Tegelt tuleb tuhk Keila jõkke visata. Paviljong püstitage kuhu tahate. Aga järelikult on teine punkt Poska oma. No ei suuda seal pimedas kõike surnuid üle lugeda. Googeldame - leiame hauast pildi, oma meelest 4 kiviga. Pärast tuli välja, et googeldada me ei oska ja tegelt ei olnud see võistluse ajal lubatud. 

Lahkume Poola mäe suunas. Mälestuskivi sealt otsast kergelt leitud. 

Vaatan allesjäänud küsimusi, siis vaatan allesjäänud punkte - aina imelikum tundub - kirik, paadimehed, mummudega kohvik, teravnurgad, kommunistide hirmutamise tähed, spordiplatsid, ümartornid, putukahotell(!). No saab näha nalja. Paar asja jooksutan koju - tunnen punktiasukohana ära Lätte ja Allika tänava vahele jääva idamaise restorani - Haku. Väga mõnus jaapani koht. Soovitame. Ja spordiplatsid on superministeeriumi taga.

Aga tuleb minna Võistluse tänavale - Panorama majad. Mida neil paadimehega pistmist on, ei tea - kas see on see Kangro Kalevipoeg - kolm meest paadis. Lahkume kuju juurest ja hakkan kahtlema, äkki üks ei olnud mees, vaid oli naine, mille peale Jaan küsib, kas ma siis ei kompinud neid läbi. Jätkem uusaasta perverssused ja lähme Kalevi Spordihalli ette - nii, nii, siin on betoonteravnurki küll. Madistame sealse geomeetriaga jupp aega. Silitame betooni ühes ja teisest küljest - lõpuks saame 1 horisontaalse ja 7 vertikaalset. Betoonist teravnurka.

Aga edasi, mida võib leida Keldrimäelt - Mardi ja Turu tänava nurgalt, kunagisest iidses bordellide rajoonis olla olnud ka asjakohaselt saunamaja. Ja sellel on siiamaani 2 ümartorni alles. Sauna pole, bordelle ka pole. Vist.

Nüüd lippame Haku juurde - loeme üle täiesti valed laternad ja tagasi Veerenni asumis - Ravi tänaval on kohvik. No siin peavad siis mummud olema. Betoonist. Taas on tunda korraldajate armastust betooni vastu. Aga olgu, kus siis on need mummud. Kui nina ees midagi ei ole, tuleb suurema pildi saamiseks astuda paar sammu eemale - märkan katuse serval mummu - beetonist(!) kera. Tudeerime maja ümberringi, ronides peaaegu naabermaja hoovi - jaah 3 betoonist mummu.

Seda, et Veerenni ja Tatari nurgal Swedbanga taga on kirik, ei olnud ma endale varem teadvustanud ja et veel nelja korstnaga.

Nii, üpris vähe on veel järgi jäänud - kommunistide hirmutamine, putukahotell, kultuurimälestised tänaval ja spordiplatsid. Nüüd jooksevad kõik küsimused oma paikadesse, aga kas nendes paikades vastused ka kohale jooksevad.

Alustuseks ajakirjandusmaja - noo seal on need kaksis-W-d. Meenub mingi Jaanuse heietus seoses selle majaga, aga mitte ei mäleta selle heietuse sisu. Oleme kohal. Mhmmm, vaatleme järjekordset betoonivalu ja need W-d on pigem siiksi nagu V-d. V on selgelt võitluse täht. Pärast Anu värskendab mu mälu, et ajakirjandusmaja olla sellepärast V-dele paigutatud, et ei saaks põrandaalust trükikoda rajada. See see Jaanuse lugu ju oligi. Tuleb ikka kõik jutud riiulitesse panna, mitte teisest kõrvast välja lasta.

Lähme loeme ministeeriumitetaguseid spordiplatse ja diskuteerime uue aasta kolmandal tunnil Jaaniga selle üle, kas pinksilauad on sportiplatsid või ei ole. Jääb, et ei ole.

Tuleb uuesti minna Luha tänavale putukahotelli otsima. See jääb meil leidmata. Demonteeritud. Turistid blokeeritud. Hotell haihtunud. Anu hiljem annab teada, et seda olla võib-olla pimedas raske märgata. No mine või valges uuesti.

Ja loomulikult lõpetame Aasa tänava majadelt kultuurimälestisi tähistavate kivisedelite kokkulugemisega - tervelt 4 saame. Aga miks seda ei ole Aasa 5 majal.

Lööme kella lukku. Hunnitu. Lihtsalt hunnitu on see udune ja rõskevõitu öine kooberdamine linnas ajugümnastikat pakkuvate harjutustega. Seekord jäi seltskondlik muljete vahetamine paraku ära. See on üks ettevõtmise parim osa, jagada pärast üksteisele, kuidas kellegi mõte öösel jooksnud on ja milliseid loogikaid arendada suudeti. Vahel jõuavad mõttekäigud ikka päris fantastiliste tulemusteni.

* * *

Näärilaks 2020.

See on sõgedavõitu ettevõtmine. Eriti meiesuguste tarvis, kellel alati pärast viimase käskkirja saabumist põhi alt läheb ja tekib 101 mõtet, kuidas leida põhjendus, miks seekord mitte kohale minna. Kuskile Maardu taha endise fosforiidi kaevanduse aladele kella viieks õhtul. Tavarändurid sellisesse paika tihti just ei sisene.

Lähedale jääv Ülgase küla tundub paik, kus võiks lavastada pooled Midsomeri mõrvad ja Võerdla päevakutelt meenuvad kohutavad järsakud ja totaalselt segane reljeef. 

Otsustame ikka kohale minna, sest Barnaby ei suuda veenda Watsonit, et äkki meie kohale mitteilmumine jääb märkamata. Teeme panuse proloogile. Katsume sellega hambad ristis hakkama saada, ükskõik, milliseid koopaid, majavaresid või kaevutruupe ka ei pakutaks.

Kohapeal selgub, et väljajagatud propusk lubab algatuseks turnida hoopis mäe otsa. Ma ei tea kuidas, aga seltsemehed ülejäänud rahvamalevlased (vaadake näiteks 31:20 minut 'Tuleb tuttav ette') saavad hümni järel kohe aru, kus pool asub mägi. Järgneme üksikutele koroonamullidele, ise pole veel lubatähte rahakoti vahelegi jõudnud panna. 

Propuskiga töötamine suletud tsoonis ei ole mul küll esmakordne ja üht-teist oleks võinud 97. ja 98. aastast ju meenuda. Meenubki et oli aeg, kui sain öelda, et olen istunud kõigis Eesti Vabariigi vanglates. Kui Tallinna Vanglas väravast administratiivhoone poole liikusime, üürgas välimegafonides mingi muss. Seda sellepärast, et kinnipeetavate akendelt karjutavad roppused töötajatatele arusaadvad ei oleks. Pidin sissepääsemiseks jõudma sama luugini, kus võeti vastu sugulaste poolt sissesaadetavat kaupa. Mul ei olnud võid ega muid produkte, mida läbi surkida lasta, mul oli seda neetud propuskit vaja. Patarei vanglas vaatasime koos raamatupidajaga tulevase hotelli aknast merele ja käisime söömas samas keldris, kus vangid oli juba ära söönud. Viljandi noortevangla värav käis kinni-lahti vabalt. Maardus mängiti palaval suvepäeval õues korvpalli. Pärnust ei mäleta muud, kui huvitavat hoonet. Harku naistevanglas olid arvepidajad lõbusas meeleolus teinekord juba kohe hommikul. Rummus oli söök kõige parem, üldiselt seda valmistati töötajatele samas köögis kus pättidele. Ainult kõige paadunudmate kurjamite jaoks mõeldud Murru ja Ämari kontorihoone oli vangla territooriumist väljaspool, aga koridoris tuli laveerida sulide, kes olid seinu värvima pandud ning neid püssidega valvavate meeste vahel. Nüüd on need nõukogude hõngulised hooned kõik lõpetanud ja asemel on kolm kaasaegset kinnimaja. 

Mida aga tõotab kätte tuua värskelt jagatud lubakiri täna õhtul?

Muidugi, rõve mägi, märg, porine, kivine. Kuidas siit alla saab. Ei tea. Jaan, kellel on pahalaste vahelevõtmisega kiire, on nende hulgas, kes õhtu ülejäänud sündmustiku käiku dirigeeriva materjali pesunöörilt haarab. Kahtlane. Miks selle mäe otsas pesu kuivatada.

Kaks kaarti. Vaatad üht, vaatad teist. Õudne. Millistest kolletest alustada? 

Kas lõpetada koljumurruga kõigi lohkude ema tipus. Või tünnis. Maagilises metsas majas. Saada peksa Maardu linnas jõulupuu all. Või rehetares Võerdla põllul. 

Teine kaart: kuur - kuusk - peldik - mustas majas - aia nurk - saab läbi. No äkki saabki siis.

Alustame kuurist. Kuurides juhtub asju. Kirves on seal ka ju alati kohe käepärast. Mõningase uurimustöö tulemusel tekib esimese sündmuspaiga külastamiseks teekonna plaan. Kui ma ei mäleta täpselt, kuidas me sinna jõudsime, siis jeebus küll, on ikka kontrollimeetmed, seda saab näha ka GPS träkilt, mis meie puhul võrreldes teistega viibib peamiselt juurdlevas asendis. 

Minu meelest oli meil edasine plaan jõuda joogipunkti, aga võib-olla siiski aerofotokaardist välja jäävale silla punkti. Igatahes viisid juhtlõngad meid kuskile, kus me tontigi enam aru ei saanud, kus me õieti oleme. Tagasi poleks seal triiphoonete paradiisis enam ka osanud minna, seega sai minna ainult edasi. Lappasime kahte kaarti ja püüdsime aerofotot ja vähendatud kribu suurel kaardil omavahel sobitada. Möhhigi ei saa aru, kus me oleme. Miks me oleme.

"Asjatu on kujutleda end väljaspool maastikku, põgeneda illusioonis, nagu võiks too maha jääda, nagu seisaks maastik paigal ja sina jookseksid maastikul ... maastikust välja, nagu liiguksid ainul sina ja maastik seisab seal." *

Paigutasime ennast lõpuks mingisse kohta maastikul, mis jäi sillast oluliselt kaugemale kui joogipunkt. Vähemalt nii me arvasime ja järelikult me tahtsime minna joogipunkti.

Kuna me olime nii eksiteele viidud kogu nähtavast aiakunstist, millest kõigest küll saab luua tarasid, siis keerlesime ümber oletatava musta maja, kuhu ühtegi mõistliku rada ei läinud, kus aga vilkus kutsuv tuluke ning pidasime aru, millega põhjendada enda sissetungi kui tegemist oleks olnud päris elanike majaga. Ma kardan, et sarnasus minu ja propuski pildil oleva kujutisega, ei oleks kainemas olekus isenditele piisavalt veenev. No jäi siis loota, et õhtu on juba pikemalt kestnud ja silm piisavalt ähmane, et mind näärivanana ära tunda. Aga kas meil kink on kaasas?

Hiilisime vargsi ligemale ja selgus, et objekti Kallavere külas on skvottinud üks Eensaare peredest. Õdusas miljöös pakuti uksel keelekastet ning jätkasime juba reipamal toonil karoonakollete tuvastamist muudes piirkondades. 

Saabus tranduletiga skvotterite sugulane ja uuris, kas meil on kõik hästi. Nüüd oli meil juba kõik hästi.

Küsimuseks tekkis, kas võtta järgmiseks ette peldikukolle või kuusekolle. 

No kuusega saime hästi. Veidi rabedamalt läks järveäärse punktiga. Liikusime alguses lõunapool kallast, kui Jaan otsustas kuskilt võsa vahelt allapoole laskuma hakata. Minus tärkas ellujäämisinstinkt, mis oli ilmselt ajendatud vaenuliku riigi pinnal asuva Bryce kanjoni rahuvuspargi külastamisest - pagana hull koht, kus oma lehm ära kaotada. Igatahes mu valjuhäälse keeldumise peale laskuda mingisse iks kohta, lähenesime järve punktile teiselt poolt. Tulivad kaks tükki, kahel poolt, aga teiselt poolt oli siiski tiba konkreetsem. Pärast träkki vaadates selgus, et oleksime otse sellesse rohelisse järve laskunud. Jaan küll arvas, et no jää oli ju peal. Ma ei tea, see ei olnud paik, kus ma oma meest tahaks mälestamas käia. Lehmadest rääkimata.

Järve äärest puu otsast tagasi, võtsime sihikule aianurga kolde. Siinkohal on raske seletada, mis juhtus mõõtkava tajuga. Teisalt võib seletada juhtunut ka lihtsalt nii suure koldega, mis hõlmas enamus pilpaküla aianurkadest.

Kui see punane punktiir oleks olnud natuke adekvaatsemalt siia suurele kaardile joonistatud. Hea soov Jaanil. Mida ta kujutab ette, et need propuski jagajad tunnevad maastikku ja mõõtkava, või. Mitte et me ise just suurepärased jagajad oleksime.

Kui taju naases, siis saime aru, et viimane aeg on tegeleda hoopis peldiku koldega ning uhasime jälle paar vahet üle. Veetes äraseletatud ilmel aega kaevukoldes, mida ei olnud millegipärast kaardile märgitud, nentisime, et liikuvate tulukeste valgus kumab eespool.

Aia nurga asja ei saanud aga niisama jätta ning seal oli patrullimas teisigi seltsimehi rahvamalevlasi, kellega ühise pingutusega aianurgas koht kätte näidata. 

Arvnäitajate esitamiseks aega veel oli. Liikusime kontrollreidiga jõulupuu suunas. Kuidas on nääripuust saanud ometi jõulupuu. See võttis meis igasuguse tegutsemisvõime ning me ei tuvastanudki SI-jaama okste vahelt. Fotografeerisime sündmuspaika jäetud heleneduva lumemehe kui asitõendi. Aga üksi on õues lubatud helenduda.

Kas maardulased sama segased kui viljandlased. Mingi Vello Orumetsa skulptuuri teinud omale siia. Kaardi nurka sätitud pildi teravamal takseerimisel ja salastatud andmebaasist Orumetsa nimelise persooni otsimisel selgus, et siin on selline tänav. Mhm, Orumetsa 12. Rahulik. Kolm seltsimeest õues, tõmbavad suitsu, teab mitmendat juba tõmbavad. 7 võrra vähem kui kümme, lubatud olukord. Lähme edasi.

Aga misasja need kaks ülemist pilti kaardi servas üritavad kujutada. Loogika töötas nagu pooleteist Watsonit. Et tegemist on Ringi ja Nurga tänavatega, ajus ei kajastunud. Ei ole vaja siin korrapidajatele mingeid segaseid sõnumeid esitada. Kirjutab teinekord konkreetselt - sündmuskoht Ringi 54, Nurga 8 - kahtlustatakse koldeid alfa ja oomega.

Üldse oli kõrvalproduktide realiseerimise küsimus standardiseerimise tingimustes, veidi segadusse ajav ning meie 15 kilomeetrit kolme ja poole tunniga kaheksas koldes tuli keskusesse ära raporteerida.

No kes oleks arvanud, et me sellisel maastikul proloogist kaugemale jõuame.

* * *

Mõni aeg tagasi varem sai aga tegeleda Boole'i algebraga. Seda ikka orienteerumislikus võtmes kui rändasime SK100 Jõuluseikluse heategevuslikule püsirajale.

Alustasime Rocca al Mare keskuse parklast, üritades läbi lugeda kõiki teele jäävaid poste. Üht-teist lühiproosa vallast neil leiduski, aga mingeid saanilt mahakukkunud kinke ei tuvastanud. Teekonna lõpp Stroomi lahes tekitas ka mitmeti mõistetavaid emotsioone. Enne aga koperdasime asjakohase kuuse otsa, millel rippumas tuttavad kuubikud. Kuubik andis edasi ümbruskonnast kohti, mis omakorda andsid koodi, millega sai lahti kapi, millest sai lugeda, millisesse metsa tegelikult tuleb minna.

Vot seal metsas läkski väga loogiliseks kätte. Ausalt öeldes Jaan oli juba ülikooli ajal see tüüp, kellelt ma Boole'i algebra ülesandeid maha viksisin, ja näete kuhu see välja on viinud. 28 aastat hiljem ma vaatan jälle süütute silmadega Jaani, siis neid päkapikke, siis jälle Jaani ja tean, et tal on juba vastused olemas. 

Seegi kord vedas Jaani loogika meid metsast puhtalt läbi ning peagi olime viimase kapi juures, millest sai omakorda uue ülesande.

Sedapuhku siis külastada keskuse kaupluseid. Vaatasime neid kaheksat väljapakutud poodi ja meenus ainult Home4You umbmäärane asukoht 2. korrusel. 

Tõmbasime maskid ette ja sööstsime hoonesse.

Püüdsime midagi väljapigistada majajuhilt, aga need interaktiivsed ekraanid käituvad alati mingite oma reeglite alusel. Ükskord õnnestus meil Viru Keskuses üks selline midagi printima panna - vähemalt nii ta väitis end tegevat, pärast seda kui selle peal mõnda aega nühkinud olime.

Parem mitte. Kappame siis keskuse läbi. Esimene pood, mis ette jäi - Charlot - Faber Castelli vesivärvid. Seisame selle seina ääres, kuhu kõik vesivärvid on riputatud. Loeme hinnad läbi, loeme värvide arvusid komplektis, aga ei mõika. Sooritan vahepeal ühe väikse ostu, mis mul oligi ju plaanis ja koguneme jälle vesivärvide juurde. Mõtlesime juba müüjaga suhtlema minna, aga õnneks jõudis pilk põrandale ning sealt vaatas vastu sobiva tekstiga kleebis, mis andis kätte ühe numbri kaheksast. 

Sportlandis sattusime juhuslikult kohe Ski Snow Jacketite osakonda, muidu oleks seal vist tunde veetnud spordijakkide vahel. Kõige keerulisem oligi lõpuks Home4You Titanum Gold küünalt leida. 

Äge. Kuigi eks selline siseruumides kondamine on praegusel ajal osalt tugeva põlu all. 

"Psühholoogiline inimene, inimene psühholoogiaga - lollus, ei ole sul psühholoogiat, on ainult maastik, kuhu sind on visatud, pandud, mida endaga kaasas vead, hambad ristis tassid." *

* * *

Pelgu peituse raames on saanud Vanalinna juba õige mitut moodi läbi käidud ja läbi loetud, aga midagi niisugust ei olnud me veel teinud. Pelgu Peitus 18 raames tuli tegeleda veevõtu kohtade üles leidmisega ning tuvastamisega kui jämeda toruga nood vett välja annavad. 

Algus ikka Võidu Väljakult, st Vabaduse platsilt. Manasime tuletõrjuja näod pähe ja alustasime järjekordse vanalinna rändega. Tuleb tunnistada, et ega need puna-valged tähistused end nii lihtsalt kätte ei andnudki ning kodus kaardile silitud ring sai optimistlikum kui ootasime.

Leidisme lihtsalt Rüütli tänava kaevu nr 1003, rohkem oli ukerdamist Rataskaevu kaevu juures. Veel rohkem panime mööda Lühikeses jalas. Üleval Toompeal läks päris ladusalt. Tuletõrjuja poolt kinnikaetud Rahukohtu tänav ots tekitas küsitavusi, aga kõndisime otsejoones õige sildini.

Nunne tänava toruotstega saime hakkama, aga Laia tänava oma ei leidnudki. Siis sujus jälle päris okeilt, kuni suuremaks keerutamiseks läks Paksu Margareeta juures. Seal oli üks vale numbriga märgistus oletatavas kohas, aga õiget teisel pool tänavat posti otsas kohe ei märganud. Keerutasime seal jupp aega lugedes ühtlasi üle ka kõik muuseumi külastajad.

Sealt tagasi mööda Olevimäe, Uut ja Müürivahe tänavat, põikega Vene tänavale, Sauna, Karja tänav kuni lõpuni läks eksessideta. 

Tõsi ta on, et eks need mustad põlenud laigud kaardil nuputamist andsid, et nende alla jääv tänavavõrk asjakohaselt taastada. 

Veider viis linna vaadata. Veel üks viis linna vaadata.

* * *

Muidugi, Xdreami jõulurada. Sinna õnnestus pesakond täies koosseisus vedada. Pikk loikam sai välja meelitatud klausliga, et pärast sööme Olde Hansas. Viimast korda sööme. See oli nimelt viimasel päeval enne pealinna ja selle ümbruse söögikohtade lukku keeramist.

"Tassid oma maastikku nagu risti, seda ainukest."  *

Tundub, et sellele maastikule satuti sel päeval üpriski massiivselt. Niisama ja samas nii nagu meiegi - kaart peos. Uusrändurid sisemaalt olid kaemas Revali elu, või elutust, täites ise selle paraja meluga.

Jälle mõned hoovid, kuhu polnud enne sattunud või polnud üldse sattunud. Loodusmuuseumi õue sai läbi näiliselt lukus värava, aga ootamatu oli näha nii kõrgeks kasvanud luuderohtu vastasmaja seinal. 

Skoone bastion on senimaani olnud paik, kuhu meist keegi polnud oma jalga varem saanud. Mida kõike seal otsas ei ole olnud. Lapsepõlvest mäletan seda kui mingit koledat venelaste kohta. Tea, kas ta nii kole oligi võrreldes sel ajal seda paika ümbritsenud muude aladega. Igatahes on seal praegu üks kuivanud puu ja mõttetu auk, mida me sinna vaatama läksimegi. 

Šnelli tiigi tagant üles Toompeale oli kaks päris alternatiivset varianti ronida. Läksime Patkuli trepi poolt. 

Taani Kuninga aias olevat eksponaati ei ole varasemalt ka tihanud lahti mõtestada. A ju see üks lipu langemise lugu on ... 

"Iseseisev, maastikuta inimene on asjatu lootus, meelepete." *

Enne veel kui rae poolt üles seatud kuuse all teha lõpupilt, tuli käia mingis kummalises kohas ventilatsiooni ava juures. See vabadussamba, vana linnamüüri ja parkla vahele jääv käik, on õigupoolest üks õige arusaamatu käik. Või mis ta üldse on?

Pärast sellist risti-rästitamist ja kannatlikkust kuuse all, oli ikka üks väga paras istumine Olde Hansa portsude taga, et oma oravanahad üle lugeda ja hea meel tõdeda, et küll on ikka hea ajastu, kui pärast pikka teekonda näljastele ikka midagi veel jagub. Paljudki read menüüst olid juba kustutatud. Enne aprilli need ei taastuvatki.

Ja on hea kui näljastele ikka teekondi pakutakse.

* * *

Eks mitmeid mõtteid teekondade osas ole olnud veelgi. Näiteks teekond Mustamäel, Sütiste metsas. Selline hea linnane jalasirutus, päris kolm korda vanaka nõlvast üles.

Või hoopis rännak kaugemale - Koitjärve metsa. Kadusin sinna üksi, aasta kõige lühemal päeval. Leidsin neli punkti üles ja rohkem ei tahtnud. Veendusin, et o-toimin ka päris ehedas metsas, päris ehedal o-rajal.  Kondasin seal niisama, ilma punkte otsimata. 

See on ongi see, mida usud. See ongi see, mis laseb unustada. Sammal. Okkad ja kõdu. 

Mõned rajad ootavad. Näiteks seisab meil Kiisa karoonarogaini kaart juba mitmendat päeva kapi nurgal. Ja ootab. Võib-olla jääbki ootama.

Kiisa ja selle ümbrus on maastik, kus minu jalad on rändaja jälgi jätnud mu elu 19 esimest eluaastat.

"Jooksed, maastik kukil, jooksed kuni hukkud ja maastik katab su. Maastik matab su, nagu ta su sünnitas, oma mudast välja haudus, et sinu kukil läbi maailma ratsutada ja lõpuks sind enesesse imeda. Et koos sinuga jääda, kes sa oled seal, sees, uppunud jälle sellessamas mudas, et olla, et olla olematu, et olla maastikus." *

Võib olla ma ei taha veel olematu olla. 

* * *

Tahan veel tunda noid maastikuhulle, ässitada nagu Tarvo. 

Olla tänulik, et on neid, kes on maastikus ja maastikuga.

Uute maastikuteni uutel maastikel!

* Madis Kõiv, Vaino Vahing. "Endspiel, laskumine orgu", Tallinn 1988