Paesed pealsed


Võib ju olla et siinkandi maanukka mõnda aega pidama jäänud isendid end metsarahvaks peavad ja kuskil Liivimaal Mikita mahitusel seda ongi, aga rohkem on siiski tegu paerahvaga.




Juba Tammsaare teatas, et päristõde on siiski kivides, tühja neist sinililledest. Vana aja paemurdjatel olla olnud halli kivi kohta sama palju nimetusi nagu eskimotel lume kohta.



Paasi on läinud tarvis nii surnute matmiseks kivikalmetes, linnuste rajamisel, Peterburi losside ehitamisel kui Linnahalli ja Rahvusraamatukogu üles ladumisel, lõpututest kiviaedadest külades rääkimata.


Paeastangutelt langevad kosed pakuvad suurveega võrratuid vaatemänge ning lõputus koguses fossiile istub vangis, kust merelained neid järjekindlalt tuhandeid aastaid vabastada on püüdnud.



Lõikuskuu teisel poolel olen oma jäsemeid liigutanud rohkem nendel maastikel, kus vaba taimestik end paeuuretes väljendada on püüdnud, dekoratsiooniks tehisobjektid rahvuskivist.



Šnelli park.
Kui mõelda Toompeast kui lasust paekivi hunnikust, siis meenub millegipärast varases koolieas loetud Vladimir Beekmani "Kurbade kivide linn" (mille sisu avatakse näiteks selles blogis).
See, kuidas ma teise punkti minemiseks treppi vältisin, oli peaaegu sama kurb kui see raamat. Raske, raske oli vihmamärjast nõlvast enda üles vinnamine kultuurse trepi kasutamise asemel. Aga kui loll võib kaardi lugemisel olla.

Muidu ei olnudki enam mitut aega vanalinna turiste paeklotside vaatlemisel segamas käinud.



Paldiski.
See alev ongi lihtsalt üks paeväli Pakri paesel nukil, millele on paigutatud elamise eesmärgil risttahukaid. Linnast veidi eemal õgib meri vihaselt teda õrritavat ladet. Läheb veel aega enne kui risttahukad selle pealt otsast merre pudenema hakkavad. Seniks vaatan merd Peetri kindlustuse varemetelt, mille viisnurkse korrapära vahelt punktide leidmine alati ometi nii segaseks osutub. Hea paik risttahukate vahel kihutamise hoog maha tõmmata, et end paekuhjatiste ja uurete vahel eksitada.


Muidu ei olnudki juba mõnda aega poest naasvat alevirahvast murul trampimisega ärritanud.



Kuristiku.
See on see paik kui sa end pealinna suurimast paeuuristusest ida poolt otsas välja oled ajanud ja püüad maapinnal veel suuremate risttahukate vahel kui Paldiskis paestel tüherdmaadel mitte käpuli kukkuda. Vahel ma olen. Erinevad hoovialad pakkusid lohutuseks erinevat vene räppi. Et sa taipakas kui mõtekas su enda elu on võrreldes mõne teise eluga.


Muidu ei olnudki pikemalt õhtusi koerajalutajaid ümber maja jälitanud.



Vasalemma. Vald kus suurim kohalik tööandja on lubjakivi karjäär. Või mis sulle assotsieerub sõnapaariks kui keegi ütleb Vasalemma. Suvitajad?



Alevik, mille aedlinnalik miljöö tekkis juba sadakond aastat tagasi kui prominentide suvituskoht. Kvartalite vahesed ning sisesed künklikud männitukad lõid kergelt rootsiliku miljöö. Ütlemata hubane elukeskkond võrreldes naabritest monoalevitega Rummu ja Ämari - üks rajatud vangla, teine lennuväe baasi teenindamiseks. Kui ühes on vene väed välja vahetanud natokad, siis kohalikke kaabakaid mõnede kaugema kandi omadega asendada pole põhjust olnud.



Rada oli kuidagi hämmastavalt teistsugune kui tavaliselt. Justkui majadevaheline asula, aga tegelikult mets, ootamatute kaldajärsakute ja paelompidega. See tekitas tempos mingeid nihkeid ja nõudis kaardis olemist, mis oli üks paras sigri-migri hunnik, kergelt Piritalik. Samas etapid 4(46)-5(48)-6(40) olid hoopis jälle mingis teises mahlas pureda.


Muidu ei olnudki kunagi siia sattunud.



Kusagil luusivad paevanad (mitte need Pae tänava pommi omad), ja kui nad just puid ei raiu, siis nad laovad ilmselt paemüüri. Olgu või eidele lillepeenra servaks.



* Paeseid tähelepanekuid aitas teha Eesti Paeliidu leht.
** Kui Toompea välja arvata, siis kõik ülejäänud pildid on seekord puhas leheilu oma aia kivide vahelt.


Comments

Kaur said…
Sul vist käimata laupäevane Xdream, mis möödus Harku paekarjääri pinnavormidel. Vot SEAL oli alles paekivi...!!!

Popular Posts