XIX TAOK Rogain Kurgjal

Sügis ei saanud ju tulemata jääda. Hiljemalt TAOK rogaini ajaks pidi ta ju ikkagi kohale jõudma.
Oli jäänud vaevalt paari nädala jagu päevi, kui veel 21 septembri õhtul kell 21 oli 21 kraadi jagu sooja ja suvi terrassil ikka ringi trallas ning alles järgmise päeva pärastlõunal ülesärganud sügis riistakuuri poole pea laiali otsas jooksma pistis, et tarvilike dekoratsioonide seadmisega ometi pihta hakata.
Oli vaja leida natuke kollast ja punast värvi, et mõned kased ja vahtrad üle võõbata. Millegagi tulnuks mõned lehed põõsaste küljest hoopis maha rebida ja laiali pilduda. Kinniroostetanud taevaluugid veidi lahti kolkida, et vesi ometi liikuma pääseks. Vihma päris mahajahutamisega ei jõudnud enam niikuinii tegeleda. Kõrkjad ja sõnajalad pruuniks ja oimetuks ehmatada. Mõned seenepunnid sambla vahelt välja puhuda.
Päike tuleb õhtul aina varem tuppa meelitada ja sääsed urgudesse ajada. Sundida inimesi oma kapsaid, kaale ja kartuleid maa seest välja noppima. Ohh, lapsed on ka juba ise kooli läinud …

Kuid juba siis kui sügis alles sügavat und veel magada põõnutas, olid 679 kodanikku asunud ennast vastutustundlikult üles nimetama kahe- kuni viieliikmelistes kooslustes, et joogikuu esimesel laupäeval veenduda iseenda silmadega sügise võimekuses ning et kõik see lahkuv väline ilu oma sisemusse kinni püüda. Sest kuidas sa ikka pimedatel talvepäevadel liigud vastu aina rohkem sellele eale, kus sa tead küll kõiki vastuseid, aga keegi neid sult enam niikuinii ei küsi, kui sul pole midagi mäletada ega arvustada.

Carl Robert Jakobsoni näidistalu õuel vaatasid lehmad ja kirju kass juba mitmendat tundi kahtlustavalt neid veidrikke, kes teadjate, vahel ka mitte nii teadjate, nägudega paremale ja vasakule sebisid. Kuni korraga nagu kevadel välja pääsenud vasikad karjakoplisse, kepseldes metsa poole vudima pistsid. Veidi ikka metsa poole tüübid, vangutasid kanad laudas pead. Ei neist äkke taga asja pole.

No ja asjatasime seal pesakonnaga siis meiegi.

Alustuseks muidugi kaardi taga, nägu viltu ees, püüdsime lahendada Pärnu jõe mõistatust - et kas nagu hakkab üle minema või mitte. Et no kas kaunimad on Saarjõe kaldad lõunas või Kellisaare raba mättad põhjas. Et kas lubavam on kirde-edela suunaline sihivõrk allpool või põhja-lõuna suunaline üleval.

Üpris ruttu tekkis aga konsensus ülemise kaare suhtes, kuna punktide tihedus oli visuaalselt veidi parem ning alumises kaardi osas oli potentsiaalseid väikejõgede sillatuid ületusi rohkem.

Tänavuse ettevalmistamata vormi pealt ei tihanud 35 kilomeetrist pikemat trassi ette võtta. Samuti oli ettekujutus, et tegemist on Vändra taguste hirmsate karumetsadega ning loodusega võitlemise koefitsent saab keskmisest kõrgem olema.
Nii viskasime ülemiselt kaarelt tagumised kolm punkti - 62, 45 ja 37 minema ning jätsime omale lõpuossa boonuseks lõunapool keskust olevad 21 ja 22. Eks pärast lambad määgivad, kes tegelikult oinas on.

Asusime ruutpesiti ja ristseliti 31 punkti poole teele. Ilma kaasvõistlejate tossude robinata oleks võinud taluhoovi melanhoolne vaikus lämmatada. Maantee oli täis rogainijaid nagu Florida soid läbivad rajad krokodille. Lustlikus rodus liiguti punktivahed 23-57-33-47, kuniks punkti 32 liikumisel ja sealt edasi trajektoorid rohkem hargnema hakkasid.


Päev jätkus sajuselt, kuidagi lontsivalt ning meeleolu norutavalt. Põõsastesse peitunud joogipunkt ei peletanud ükskõiksust, see jäi meist kasutamata. Justkui läbimatu energiavõsa, kaelani vett täis kraavide ja mutta kaevunud sihtide puudus oleks tekitanud kerge pettumuse.


53 tuli ludinal, sealt 40sse minekul lõi veidike elevust raiesmiku servast sihi tabamine. Ometi läks seegi süütult samblases meeleolus.


Päeva põnevaim punkt tundus olevat 56, see Mädara jõe taga asuv. Sinna kanti sattus samal ajal päris tihe võistlejate voor ning vihjekoor lubas teistsugust ülepääsu kui see mis esmalt ette jäi:

Säherdusse veekogusse olid jälgede põhjal entusiastlikumad võiduvõimalustega tüübid muidugi rahulikult sisse ja välja tormanud. Kuid meid kippus vaatepilt edasiliikumiseks veidi kammitsema. Julgematelt oli pärast supilauas kuulda, et vaevalt üle põlve olla märjaks saanud. Kahtlaselt pikkade põlvedega seltskond.

Pikka imetlemist seal küll ei olnud, nii jäi mõnikümmend meetrit ülesvoolu looduse poolt loodud hunnitu purre - koos tasakaalu hoidmise käsipuuga. Liiklus oli küll kahesuunaliselt tihe, kuid sõbralik ning kes tahtis, sai jalad mudastel kallastel turnides ikka korralikult märjaks. Raiden näiteks küll ei tahtnud, aga ikka sai üht jalga pidi.

Selline meeldiv vahepala ergutas meidki lõpuks suveunest üles ning asusime täiega sügise sünnitisi nautima. Raiden tuvastas, et mida ta niisama tühja ikka energiat raiskab, tühjendas kilekoti banaanidest ning asus seentega tutvust tegema. Nii kogunes päeva lõpuks kümnetele tundmatutele mahajäetud seentele vähemalt omleti või paari jagu kukeseeni, kaseriisikaid ja pilvikuid. Meil Jaaniga jäi ainult imestada, et kuidas küll lapsest on kasvanud selline teadlik seenehuviline vaatamata sellele, et pole aega eriti olnud teda teadlikult selliseks kasvatada. Ilmselt on tegemist eestlasega. Kellel on oma seenekorjamise huvi mistahes olukorras ikkagi raske varjata.


Teel punktidesse 36-26-25 jäi näppude vahele nii mõnigi pohl ja vastu tuli mitmeid teisi huvilisi. Mõned hoiatasid, et me edasi ei läheks, seal edasi sadada vihma, kuigi sadu oli siis juba lakanud.


Ütlemata unikaalne pinnavorm tabas meid Kellisaare rabas ning klassikaline külmas rabavees solberdamise piinavorm jäi väga põgusaks. Nii võis võtta peale veel mõned jõhvikad enne kui siirduda 63st kõige põhjapoolsemasse punkti 52.


Sealt alla 52-24-48 oli natuke pehmemat vetruvat sookailu ja sambla metsa, kuid metsas müttamise etapid ei olnud pikad ning sihid ja teed viisid lobedalt 55-29. Tõsi enne 29 punkti suutsime ennast korra ka kaotada, punkt ei olnud nii pop kui teised ning loha hajus laiali, või oli see hoopis meie tähelepanu, mis kiduma kippus. Igatahes saime natuke edasi-tagasi tiirutada, aga üks väga enesekindlalt liikuv võistkond andis meile suuna uuesti tagasi.


44 ja 20 oli põhjast tulles natuke kraavijoone järgimist veidi tihedamas metsas, kuid tugevad lohad aitasid rohkem ning ülemine ring sai keskuses kokku kui täpselt poolteist tundi oli veel kontrollaja lõpuni.

Rebisime ennast supilõhnast eemale punktide 21 ja 22 suunas ning kokkumurtud kaardiservast ilmus välja ka täiendav boonuspunkt 30, millesse viis lollikindel edasi-tagasi trajektoor. Paraku ei jäänud ei minu ega Jaani nägemisvälja kaardil punkt 54. Pooletunnine ajavaru, mis tekkis selle punkti võtmata jätmisest, sai supilauas kaarti lahtirullides natuke kripeldada.


Nüüd jäi aega arutada sügise saavutuste üle, mis jätsid ikkagi soovida, sest meil kolmel oli kõigil liiga palju riideid selga topitud - vaim ootas ikka säherdust kargemat briisi ja tummisemaid vihmahooge.


Seda, et mets osutus kergemaks kui me vaimusilmas ette kujutasime, ei saa vist sügise süüks panna. Võib-olla on siin oma süü suvel, kes ei lasknud nõgese- ja vaarikavõsal tavapärases niiskuses vohada.
Võib-olla on siin oma patt nendel kraavikaevajatel, kes maakondade viisi kraavide ja sihtide võrku Eestimaa sisse ajanud on.


Võib-olla on meeleolu muutmisel oma ulakus kõigil noil puujalgadel, läti poistel, kurase hüljestel, higiliikuritel, harilikel mustikasööjatel, põdral naistega, murueide maffial ja kõikidel ülejäänud kordumatutel tegelastel, kes end puude vahele lahti olid lasknud.


Võib-olla tollel, et enesetunne päeva lõpuks skaala ülemises otsas lõpetas, annab vast ikka jälle korraldajate kraesse kirjutada - mitte ainult Jakobson ei ole taibanud, mida rahvale vaja on. Ja kui rogainijatel oleks kord põhjus oma raha välja anda, küllap seal oleks ka põhjust mõnele suuremale kupüürile TAOK seltskond peale joonistada.

Comments