Lõpu või alguse võimekus

Talent end valimatult aastalõpu o-laadsetele vehklemistele üles anda ei tähenda, et kõike ka päriselt sooritada õnnestuks. Nii jäi end ülehinnanud tüüpidel, kelle tervis veidi tagumiste põskede vahelisel kursil triivis, Näärilaksul viibimata. Siinkohal punastame jõuluvanaliku käitumise pärast korraldajate ees.

Aasta viimaseks päevaks kulus kuupmeetrite viisi põuaudus korjatud ürtidest teed, et o-veri võiks ometi Külmallika basseinide veerel tavapärasel ajal ja moel soontes pulseerima asuda.

Õhusoojust jagus mõnevõrra vähem kui mullu, kuid muret suuskade ja keppidega vehkivate tüüpidega raja jagamisel ette ei tulnud.


Esimese ja teise vahetuse ülimalt lihtsalt trassil sai tõeliseks ketseriks neljas punkt. Kahel sarnasel objektil kõrvuti asunud hajutuspunktid põletasid lõppaega ihaldavate komandode ridu armutult.

Kolmanda ja neljanda vahetuse kohta hakkas rajalt saabujate käest imbuma ärevaid teateid. Platsil liikus kuulujutte pööratud pusletükkidega aerofotodest, mille omavaheline kokkusobitamine nõudvat kuulu järgi jõulujooksulikku taset - taibata asju.

Huvi ja hirm kasvasid Jaani oodates. Esimene punkt jalust ega mõistusest päris lootusetult siiski ei rabanud.

Teine punkt oli aga juba midagi võlukunsti armastajatele. Võib-olla aitas mind innukas Näärilaksule sportrec vahendusel kaasa elamine, kus kodus ekraanilt kodanike Õismäe forsseerimist vaadates oli kohe selge, et aerofotot ja kaarti tuleb punktide tuvastamiseks omavahel keerata. Eks ole, tühjagi me seda seal kohapeal taibanud oleksime :)

Rebisin seega oma kaardi pooleks, tuvastasin nurgeti kattuvad kaardiosad ja tekkis udune ettukujutus, mis suunas üleüldse edasi minema peaks.

Seda, et Glehni rahulast otse segase kuumaastikuga võssi keskpunkti pääseb, teadsid paremini muidugi füüsiliselt võimekamad eeslippajad, kellel tuules püsida püüdsin. Nii ei jõudnud kolmandasse punkti, lagendiku serva, rebi ja kortsuta mängu alustadagi kui et teadjatest voori jätkuvalt silmeulatuses hoidsin, kelle entusiasm pärale viis. Neljanda ja viienda punkti asukoht jooksis juba iseseisvalt, kaardipooli lappides kokku.

Ja nii jäigi veel vaid harjumuspärane viies etapp, mis aasta-aastalt aina õhemaks kipub kuluma ja mida osalejad kulli ja kirja visates või rakendades matemaatilisi valemeid osaliste allesjäänud jõu ja mõistuse korrutise suhtes, koos või kordamööda läbida võivad. Lahendasime selle seekord nii, et Jaan pühkis esimesele liblika ringile kui naastes SI-pulka ja kaarti üle andes kagu suunas ajama käskis panna. Ma panin kuskile täiesti fikseerimata suunas puude ja lõputult väänlevate terviseradade vahele, kus kaotasin mõneks ajaks nii ennast kui viienda punkti. End taas üles leidnud, jäi vaid finisheerumise vaev.

Sissejuurdunud tava kohaselt jäi meil veel andi veeprotseduurideks ja söömandusrituaalideks. Samal ajal elades läbi iseenda ja teiste kepsakusi ja kaasa selle korra võimekamatele.

* * *

Aasta ei olnud veel õieti lõppenud kui me pesakonnaga olime taas valmis end uuesti joonele seadma. Nõrkushoos olin klikkinud 'Osalen' Maari saadetud kutsel 'Kalamaja lahtistele' 1. jaanuaril, lähtega kell 0:18 aadressil Kopli 38/1. Kuulu järgi Heidi Silla poolt elustatud kõva kolmeaastase traditsiooniga hunnitu ettevõtmine.

On kuidas on ajalooga, uue aasta küll vähem või rohkem joovastavate vedelikega Kavakava ruumides vastu võtnud, oli aeg asuda teele. Jaan ajas meid aga tuppa tagasi, sooviga kogu legendimaterjal korralikult läbi töötada. Võtsime arhitektide toolidel istet ja püüdsime legendi kirjeldusest ehituskunstnike mõttekäike aimates punktide asukohti ära tunda. Mõnedele tekkis isegi lahendusideid, kuid asjakohasem tundus jalad laua alt välja kerida ja lärmitsevasse ja paukuvasse öhe suunduda.

Juba esimeses punktis jäime juhmide nägudega maja ette seisma ja püüdsime 19. legendi kirjelduse hulgast midagi kokku sobitada ... Lenderi tüüpi maja .... Tallinna tüüpi maja .... kui teise korruse aknale ilmus kassiga kogu. Arutlesime veits itaalialiku kehakeelega aina edasi, kui aken lahti läks ja kogu teatas, et siin elabki Kalamaja August. Selle peale tervitasime sõbralikku Augustit vastu ja tuvastasime, et siin ongi siis meie 9. punkti vastus käes.

Lahkusime segaste tunnetega järgmise punkti poole, sest näis et kohalikega tutvumine saab olema vältimatu võistluse osa. Arutlesin mõttes, et kuidas küll korraldajad Augustiga kaubale said, et too kolm tundi aknal passib ja igale kaardiga seletavale tüübile ennast tutvustama asub.

Pärast saime teada, et August on üleüldse kass. No Woland.

 Järgmine punkt läks algatuseks sama edukalt, kui asusime hoovis olevaid kuuriuksi kokku lugema. Mõningase mõttetöö tulemusel taipasime, et kuuriuksest ei mahu siiski ilmselt ühtegi autot sisse, kuigi äkki hipsterite rajoonis läheb jalgratas ka võib-olla autona kirja, sest kokku oli vaja lugeda hoopis garaažiuksi. Järelikult tuleb selles punktis hoopis midagi muud märgata. Kolmanda korruse ruumide kõrgus kahe komakoha täpsusega kargas lõpuks otse näkku.

Kui mõnede punktidega läks üpris ladusalt, siis esines ka täiesti töllakaid momente. Näiteks endises Nikonovi peatuses kasvavat tuntud puud otsides jäime muidugi jõllitama seda traadist kokku nikerdatud puukujulist valgusobjekti, mida linnaruumis sel aastal mitmel pool näha on. Mhmmm ... ladinakeelne nimi .... korraldajad on puhta lolliks läinud .... Kaardi terasemal takseerimisel võis tuvastada, et objekt on siiski pisut linna pool ja siiski puitmaterjalist. No botaanikud.

Teoteatri taga oli kaks ümmargust objekti, meie asusime uksi ja luuke kokku lugema loomulikult ümber esimese silma alla jäänud rajatiselt. Ise veel diskuteerime, et kas need luugid võiks ka olla uksed ja kes nendest ustest küll käivad ja meenutasin nädal tagasi naabermajas etendatud hüljest, või see eee... hobust ikka. Kuniks kaardilt ka teise ümarvormi tuvastasin, mis päris maailmas kohe märkamata jäi. No zoloogid.

Garaažiuksed olid meie lemmikud, sest neid lugesime taas vales kohas kokku ja enne aru ei saanudki kui viimasesse punkti jõudsime, kus peale garaaažiuste enam tõesti midagi rohkem lugeda ei olnud. Ning legendidega uuesti tutvumisel selgus, et meil on olulise arvuga valgusti täiesti tuvastamata. Meil olid ka üksikult võttes päevakohased numbrid kivil, kohtamata. Nii, et tagasi sinna, kus garaaažiuksi kokku loetud sai. Jaan oli püüdnud meid Raideniga seal küll veenda, et tegemist ei ole S nurgaga, aga kes see usub. Hämaras võis porist tänavat hädapärast ka tõngermaaks lugeda. Kuidas nende tuulemurruga sarnanevate parklatega siin olema pidigi ... Selles nurgas asus ilmselgelt iseloomulik valgusti. No pimedusega löödud.

Triina juures sai hiljuti käidud, aga et tal oleks tol korral aknale mingeid maailmale olulisi sõnumeid üles seatud, ei tulnud nagu ette. Kohale jõudes oli majaesise vallutanud noorem generatsioon, kes end lahkelt tutvustama asusid. Ühtlasi toimus meil mitmik-kõne: "Ah orineeerujad olete?" "Mmm, vist oleme jah" "Jaa, jaa", "Maria ära sega", "Eee ... ", "Raiden, mis sinna üles kirjutatud on?", "Jaa, siin elab kuuuuulsaid orienteerujaid", "Väga meeldiv", "kohe mitu tükki", "ahah", "siin elab veel ..."
Kui me ei oleks Triinat ja Ülot üldse tundnud, aga kuidas see orienteerujana võimalik oleks, tutvusime kohalikega, kes legendi ilma kaardi abita ja peast teavad, taas oluliseks võtmeks olnud.

Kalamaja ainsal tänaval, kus kõik majad on kaitse all, oli meil nurgamajade tänava koosseisu kuulumise üle uimasevõitu mõttevahetusi ning kodanikud aastavahetajad võisid juba haarata politsei numbri järgi, kui kolm kakerdavat tüüpi lühikesel tänavajupil juba kolmandat ringi nende kinnisvara üle lugesid.


Esimeste ettevaatlike helveste saatel naasime tagasi tuppa, kuhu ringikollajad muljetega aina juurde kogunes.

Äärmiselt meeleoluka aasta alguse ja sündmuse lõpptulemustes mängis ilmselgelt rolli eelnev Näärilaksu tarbeks vaimu ja tahtejõu ettevalmistamine, sest eks seda võiski ju loota, millest kribivad suure hirmuga meist oluliselt võimekamad tüübid - Ets ja Tarvo. Juba eelinfos kajastatud kummituslike lendavate objektide eksponeerimine võttis põhja alt ära.

Kuna füüsilise panusega meie puhul on, nagu on, rohkem nagu eriti ei ole, pidasime silmas väikest jalutuskäiku lahinguväljases, või kuidas teile tundub pärast südaööd uusaastal kesklinnas liikudes.

Näib et kasutamata mõtteenergia õnnestus realiseerida öises Kalamajas, kus parim kontrollaja sisse mahtunud punktiskoor annab võimaluse sama ettevõtmist endil korraldada. Esimesed visioonid tekkisid juba teel koju, kus Jaan arvas, et peab olema ikka rada, kus kõiki punkte ära ei võeta ja skoor oleks võimalik taibudel vihjepunktide lahendamisel saada ka ilma väljas käimata. Raiden seevastu arvas, et tuleb nii palju punkte teha, et inimesed peavad telgi kaasa võtma, tal vaheajal aega on või et teeme hoopis Tartus, siis keegi ei tule ja saame salaja ainult ühe punkti panna. No mehed, alati täis vastuolulisi ideid ja panevad natuke üle.

Seda, kas start saab olema Kadriorus või Lillekülas, ei tea praegu nõid Nastja ka mitte.

* * *

Kui me oleksime 1. jaanuari hommikul, ei mitte hommikul, vaid mingil ebamäärasel ajal kui pimedusest oli veel natuke heledam, sutsu varem üles ärganud, oleks 24 tunni sisse, kus aasta number vahetus, jäänud ka meie kolmas o-laadne ettevõtmine. Traditsioone murdmata olime aasta esimeseks päevaks välja trükkinud Xdreami jõuluraja, kus natuke jalga ja vaimu sirutada.


Ekstreemsemate huvidega persoonidel soovitaks kulgemist Stroomi ranna taga Merimetsas pimedal ajal ning etappe läbida otse linnulennult. Unustamatud vee- ja mudaelamused hullumaja taga padrikus oleks igal sammul garanteeritud.

Seda pilti tehes kutsus Raiden mind korrale, et ma harjutaksin endast ära halva kombe pildistada riietuskabiinides mehi.

Sel päeval ja kellaajal oli aga rada nii popp, et mõnedele punktidele ligi pääsemiseks moodustus järjekord.


* * *

Nüüd jääb üle vaid imestada, kuhu kadusid need magustoidud, mis kõikide nende sündmuste vahel teha ja manustada õnnestus, tänades kõiki nende ja sadade teiste o-ettevõtmiste korraldajad siin ja alati. Kui te vaid aimaksite, milliseid keemilisi reaktsioone te kehades põhjustate. Kook jääb vaid tühipaljaks lohutajaks kui minna ei ole või ei saa.

Comments