Jõulujooks 2017

Mõned kuupäevad kalendris omavad maagilist jõudu, nii nagu mullu ja mõned mullud ettepoole, kui jõulu II pühal hakkab hommikusel tunnil ühte linna punkti punastes kuubedes ja mütsides tegelasi kokku imbuma.

Nagu üks linnakodanik teisele ilmekalt seletas: "No seal oli neid kohe igasuguseid - pakse, peenikesi, vanu, noori, naisi ja ... no kohe igasuguseid imelikke."

Päänik, präänik, päänik - kohe kukub start, aga asjapulgal ruuporiga ei ole läheduses ühtegi kogu suure hunniku kaartidega.

Countdown läheneb nullpunkti poole ja õhk säriseb kaarditeemalistest mõtetest. Orienteeruja ilma kaardita on nagu jõuluvana ilma kingikotita. Piinlik on olla ja elu mõte on kuidagi vildak.

"Kaart on teil selja taga ekraanil." Hoo-hoo. Vabaduse väljaku tunneli servas ei näidatud igavaid pilvealuseid plusskraade, vaid äratundmisrõõmu pakkuvaid punaseid rõngaid.

Keeruline-keeruline. Ajusopid, mis hõljusid veel loius kringli ja seaprae uneluses, pidid järsku tööle hakkama - aru saama kaardist, meelde jätma viis punkti, mida ümbruskonnast mälu järgi võtta. Kenake aeg läks peas korralageduse ja lodevuse lõpetamiseks, et sinna mahutada töötav skeem. Lõpuks midagi saabus - nii, tunnelist läbi Kaarli puiestee trepikäigust 1 punkt ja siis uuesti tagasi kaardi juurde, kus moodustada neljane ring. Nii, ring: Harju mäe trepistik - Lühike jalg - vene kirik - Taani kuninga aiast alla ja Vabaduse platsile tagasi tõotatud kirju paberitüki järgi.

Mälu-o punktid

Fotojäätvustusi plõksivaid hiinlasi erutasid ringi rabelevad punakuued kohati rohkem kui vanalinna ehitised. Punakuubede seest kostis aga rahulolevat mõminat, kui harjumuspäraselt kaardiga edasi plagada sai.

Enese üle naermise oskus tuli aga veel kordi ja kordi taskust välja võtta.

Seitsmendast(52) üheksandasse(39) punkti liikumiseks oli tee ette joonistatud, läbi kõige tormlevamate turistitänavate, millel hoida silmad lahti kohtamaks joonel märkimata kaheksandat jõuluvana punkti. Mis asetses Raekoja otsas Kullasepa tänaval. Punkt käes, võis jätkata kaardile veetud joone järgi pikemat ekskurssi mööda vanalinna või lühema lõikega üle Raekoja platsi otse Apteegi tänavast alla. Valisin viimase variandi.

Pärast kolme selget punkti Tornide väljakul jätkus heidutusplaan Patkuli trepi all. Selge, et tuleb üles ronida, kuid soovitusega lülitada sisse loendusaparaat, trepiastmete ülestähendamiseks. Mul oli see veits üle kruvitud, sest minu saadud varianti - 163 astet, nelja pakutud variandi hulgas ei olnud.

Säherdune loendusoskuse puudulikkus muutis täbaraks asjaolu, et õige vastus andis kätte 26. punkti asukoha. Kuna soov astmeid uuesti üle lugema minna ei olnud just kõige innukam, jäädvustasin mällu ja igaks tarbeks ka telefoni kõik välja pakutud 4 aadressi Kalamaja piirkonnas ja ju siis pärast näeb. Sest enne veel, oli vaja leida tosinkond muud punkti vanalinnast.

Börsi käik

Päris esimese hooga olekski seda peitepunkti kohe uuesti all-linna otsima läinud, kui mõningase segaduses hetke järel saabus selginemine, et jätkata tuleb üleval Toompeal. Teevaliku variante jagus rohkem kui parasjagu mõistust võtta oli, kuid tukselnud läbi tihenenud turistide massi ja vanalinnas tuleb vahel teevaliku otsuses kasuks kaaluda, kas kiirem on otsetee turistidest pakataval peatänaval või ringi mõne tühjema kaudu, alla Pikast jalast, jõudsin Rohelise turu punktini 18(94), mille varjuline aed pakkus kimbatuses o-vennikestele võimalust rahuneda, et lahendada läbi mõned füüsika ülesanded.

Oli vaja märgata kaardile veetud rohelist mõõtkava, oli vaja tajuda, kuidas suhtuvad üksteisesse kiirus, teepikkus ja aeg. Kui olin alustuseks traditsioonilise füüsika veidi kõveraks väänanud arvates, et teepikkuse saab kätte kui kiirus jagada ajaga ning nende tulemuste üle pingikesel hämmingus olekus veidi juurelnud, kostus naaberpäkapikkude lauast, et tuleks kiirus ikka korrutada ajaga.

Mhmm, näis, et meie planeedil toimib selline füüsika siiski paremini ja 19., 23. ja 27. punkti asukohad tundusid põhimõtteliselt käes olevat. Oli ütlemata kirgastav emotsioon 19. punkti leidmisel Tornide väljakult lõpuks kordki avastada valemite mõistmise praktilist kasu.

Järgmised punktid viisid läbi Balti jaama tunneli, mille ees pakuti ütlemata kosutavat ja aromaatset sooja jooki ning võib-olla olekski võinud jääda maa-alla pikutama, sinna kus tavaliselt teised eluheidikud põõnutavad kui mitte allasurumatu sisemine tung poleks ajanud edasi - kaart tuleb ikka lõpuni siblida.

Jätkusid punktid Kalamajas, kuniks saabus 26. punkti kord, mis võis asuda, kas Graniidi 24, Kopli 1, Niine 11 või Kalamaja 9a. No kuhu siis minna? Saatuse tahtel oli legendis punkti number ja tundus nagu plaan, et katsub need aadressid siis läbi vudida, vast kuskil näkkab. Päriselt mul puudus küll ettekujutus, kus asub täpselt Graniidi tänav, aga eks näis. Liikusin alustuseks Kalamaja 9a suunas.

Hoo-hoo. See läks küll libedalt. Nii libedalt, et tuli Teoteatri laval oma lemmiklooma etendada. Õnneks ma ei öelnud enda lemmikuks hüljest. Tolle kujutamisega oleks läinud tiba komplitseerituks. Ent etüüd teemal 'hobune' mõjus aga sedavõrd tragikoomiliselt, et teatrikunstnikud kiirelt 'head teed' soovisid ning juba sirendasidki viimased punktid Balti jaama turu ja Telliskivi ümbruses.

33. (84) punkt Escape ruumis oli taas hallollusele võimaluse pakkumine. Loogika ülesanded pärast 8 kilomeetrist rahmeldamist tekitasid küll hasarti, kuid ei näidanud esimeste minutite jooksul mingit lahenemise varianti. Kaalusin juba kümmet trahviminutit, kuid hulknurkade matemaatika läks aina põnevamaks. Sain vastuseks 17. No daa, see küll mingi elu mõte ei ole, aga proovime. Läksin leti juurde, kus kaaskondsed täpselt sama ülesande vastuseks 18 ütlesid ja punkti pulgale said. Jäin oma ülesande lehte vahtima ja mõtlesin, mida kuradit, olgu siis 18. Ütlesin vastuseks 18 ja sain punkti kätte. Nüüd sotsiaalmeediat lugedes jääb mulje, et ka 17 olla olnud vist lahendus, aga kohtunike jaoks eksisteerib ju alati üks õige variant. :)

Raiden oli mingit täringutega ülesannet veerand tundi ponnistanud ja siis selle nonde samade hulknurkade vastu vahetanud, mis tal 10 sekundiga kätte olla tulnud. Põgenemise teed on erinevad.

'Peatus' - KP 49

Aga ka see polnud veel kõik. Siiri oli mind 'Peatuse' juures vastu tulles hoiatanud, et labürint on keeruline. Punase maja ukse taha laotud 'JÕULUJOOKS'u tähtede külge pandud kolm punkti ei tundunud just teab mis hiina keel.

Hoo-hoo. Sammaste ja seinte vahele sisse joonistatud keerdkäigustik tahtis siiski süvenenud tähelepanu.

 

 

Ho-ho-ho-hooo. Kere võis küll olla veidi kurnatud, kuid sisemuses vaid rõõmustas, et teda on ligi kaks tundi mööda linna lohistatud, sealjuures unustamata andmast tööd kere ülemisse otsa paigutatud organile.

No suurepärane, et teele paisatud lisaülesanded olid hea maitse ja mõistuse piiril ning ei sundinud mingeid ekstreemseid ja füüsilisi roppusi ette võtmast. Selleks on teised dream'id ja laksud.

Pole teada, mida arvab kristlik kombestik sellisest rahmeldamisest II jõulupühal, kuid o-kogukond on oma usus, ajada taga punaseid rõngaid, maa pealt ja maa alt, kirikuõuedest ja koolihoovidest, valitsejate rõdude alt ja all-linna plankude tagant, turu eest ja tööstuse keskelt, purskkaevude kõrvalt ja ausammaste juurest, alati kohal.