Tallinna MV sprint Kadriorus
Pealinnas saab meistreid välja selgitada mitmel viisil. Üks neist on katsuda järgi linnakodanike võimekust nende kiirejalgsuses ja -taiplikkuses etteantud lühimal suunal koos mõnede punktitähiste leidmisega. Ümber linnapeenarde, pargifontäänide ning suve sumeduses mõnulevate ülejäänud linlaste.
Esteetiliselt kaunisse keskkonda oli kesknädalal kogunenud õigupoolest mitmesuguste huvidega elunejaid.
Nii võis leida võistluskeskuse lähedalt pinksi toksijaid:
Murumänge armastavaid koerapidajaid:
Peenemaid mänge harrastavaid sõpruskondi:
Alati purskaeve kaunistavaid kaunitare:
Hurmavate lillepeenarde külgetõmmet tundvaid jalgpalle ja -rattureid:
Püünelt unustusse vajunud eestimärke:
Nende ja mitmete teiste tegelaste vahele mahtus rahvaparki, kus see 1935 aastal erinevas eas ja mitmekesiste huvidega inimestele kasutamiseks ju kujundatigi, paariks tunniks ka mõnesid o-asukaid, kes alustasid endale numbrite külgepanemisega KUMU hoovist.
Läbi KUMU enda, KUNSTist mööda, soojendusega Mäekaldast ülemiste tenniseplatside juurde.
No kes oleks osanud karta, et kohe esimeses punktis tõmmatakse rahvas konksu otsa. Sellist trikiga aianurka ei kohta just mitte igal maastikul.
No vaata, vaata. Kes luges kaardilt välja sisenurk, luges hästi. Aga see ei tähenda, et aia sisenurk on alati seespool aeda. Ise ma ei lugenud eriti midagi, märkasin punkti eemalt ja legendide märkskeemi ei jõudnud süvenema hakatagi.
Mõnda aega läks edasi suhteliselt lihtsalt - tuia-tuia ümber tenniseväljakute Vilde muuseumi maja taha - kõrvalt platsilt purskkaev - päiksekella peenra ots - Poska tänava poolt paar punkti ja Luige tiigi teisel pool.
Väike mõttekoht tekkis laste mänguväljakul paikneva jäätiseputkani jõudmise plaani koostamisel. Ega jäätist ei pruugigi liiga lihtsalt kätte anda, sellega on ikka üks keerutamine ja kavaldamine. Lapsevanemad vaatasid, et nad oma järelkasvud numbritega tüüpide trajektoorilt eest ära saaks, kui nood jäätise putka juurest millegipärast otse muuseumi maja taha suundusid.
Jätkus sõelumist üle Kaarna allee. Alustuseks punkt kanali nurgast, kus vesi vahepeal maa alla juhitakse ja kuhu ta vahel ei mahu.
Jätkuga roosimäe ja uue lasteaia vahele ühe kivi juurde.
Endise valvurite maja tagant sai kätte järjekorras juba 12. punkti.
Jällegi kiirete jalgade otsas oleva pea taluvust proovile panev punkt ja selle legend Mikkeli muuseumi taha jääva aia ääres. Ei hakanudki legendil kujutatuga end suurt piinama, otsustasin läheneda maja eest - ju kohapeal näeb, kummal pool aeda tähis asub.
Kuigi joon kaardil oli tõmmatud otse üle roosimäe peenarde, näis kombelisem viis, vähem aromaatsem küll, olevat kontserdiplatsi nurka jõuda kas ülevalt või alt ümber lokkava roosiistanduse.
Mõningane labürinteerimine endist kontserdilava tähistavate hekkide vahel ning otsekurss Apollo platsi suunas, püüdsin mööduda suurema kaarega roosilõhna nautima tulnud piknikulistest, et nende idüllilist õhtupoolikut higihaisuga täiendamata jätta.
KUMU reklaamtahvli tagant leidis veel ühe punkti ning edasi oli puhas brutalism - trepist üles.
Järgnesid sissejuhatavd punktid KUMU väravast siin ja sealpool ning peata olek KUMU sisehoovis. Oleks ju võinud laenata mõnda hoovis kükitavat kivipead (vt pinksi mängijate pildilt), aga puupea ei võtnud sel hetkel miskit. Keerutasin nagu kakaduu ümber torbiku, mitte ei saanud pihta, et viimane ongi punkti tähis.
Kombeks juba on, et väledamad kolm klassi esindajat sätitakse õhtu lõpetuseks korra rivisse, ülejäänutele õpetlikuks meeldetuletuseks.
Ning kui mul ei õnnestunud enam õudusjuttudega iseenda tehnilistest iseärasustest ka kõige kannatlikumaid ja viisakamaid kaasvõistlejaid rohkem painata, sai hakata joostud teed tagurpidi koju tagasi minema.
Ilus õhtu oli.
Esteetiliselt kaunisse keskkonda oli kesknädalal kogunenud õigupoolest mitmesuguste huvidega elunejaid.
 |
| Võistluskeskus peegelduses |
Nii võis leida võistluskeskuse lähedalt pinksi toksijaid:
 |
| Esiplaanil puuduvad kabetajad |
Peenemaid mänge harrastavaid sõpruskondi:
Alati purskaeve kaunistavaid kaunitare:
Hurmavate lillepeenarde külgetõmmet tundvaid jalgpalle ja -rattureid:
Püünelt unustusse vajunud eestimärke:
Nende ja mitmete teiste tegelaste vahele mahtus rahvaparki, kus see 1935 aastal erinevas eas ja mitmekesiste huvidega inimestele kasutamiseks ju kujundatigi, paariks tunniks ka mõnesid o-asukaid, kes alustasid endale numbrite külgepanemisega KUMU hoovist.
Läbi KUMU enda, KUNSTist mööda, soojendusega Mäekaldast ülemiste tenniseplatside juurde.
No kes oleks osanud karta, et kohe esimeses punktis tõmmatakse rahvas konksu otsa. Sellist trikiga aianurka ei kohta just mitte igal maastikul.
No vaata, vaata. Kes luges kaardilt välja sisenurk, luges hästi. Aga see ei tähenda, et aia sisenurk on alati seespool aeda. Ise ma ei lugenud eriti midagi, märkasin punkti eemalt ja legendide märkskeemi ei jõudnud süvenema hakatagi.
Mõnda aega läks edasi suhteliselt lihtsalt - tuia-tuia ümber tenniseväljakute Vilde muuseumi maja taha - kõrvalt platsilt purskkaev - päiksekella peenra ots - Poska tänava poolt paar punkti ja Luige tiigi teisel pool.
Väike mõttekoht tekkis laste mänguväljakul paikneva jäätiseputkani jõudmise plaani koostamisel. Ega jäätist ei pruugigi liiga lihtsalt kätte anda, sellega on ikka üks keerutamine ja kavaldamine. Lapsevanemad vaatasid, et nad oma järelkasvud numbritega tüüpide trajektoorilt eest ära saaks, kui nood jäätise putka juurest millegipärast otse muuseumi maja taha suundusid.
Jätkus sõelumist üle Kaarna allee. Alustuseks punkt kanali nurgast, kus vesi vahepeal maa alla juhitakse ja kuhu ta vahel ei mahu.
Jätkuga roosimäe ja uue lasteaia vahele ühe kivi juurde.
Endise valvurite maja tagant sai kätte järjekorras juba 12. punkti.
Jällegi kiirete jalgade otsas oleva pea taluvust proovile panev punkt ja selle legend Mikkeli muuseumi taha jääva aia ääres. Ei hakanudki legendil kujutatuga end suurt piinama, otsustasin läheneda maja eest - ju kohapeal näeb, kummal pool aeda tähis asub.
Kuigi joon kaardil oli tõmmatud otse üle roosimäe peenarde, näis kombelisem viis, vähem aromaatsem küll, olevat kontserdiplatsi nurka jõuda kas ülevalt või alt ümber lokkava roosiistanduse.
Mõningane labürinteerimine endist kontserdilava tähistavate hekkide vahel ning otsekurss Apollo platsi suunas, püüdsin mööduda suurema kaarega roosilõhna nautima tulnud piknikulistest, et nende idüllilist õhtupoolikut higihaisuga täiendamata jätta.
KUMU reklaamtahvli tagant leidis veel ühe punkti ning edasi oli puhas brutalism - trepist üles.
Järgnesid sissejuhatavd punktid KUMU väravast siin ja sealpool ning peata olek KUMU sisehoovis. Oleks ju võinud laenata mõnda hoovis kükitavat kivipead (vt pinksi mängijate pildilt), aga puupea ei võtnud sel hetkel miskit. Keerutasin nagu kakaduu ümber torbiku, mitte ei saanud pihta, et viimane ongi punkti tähis.
Kombeks juba on, et väledamad kolm klassi esindajat sätitakse õhtu lõpetuseks korra rivisse, ülejäänutele õpetlikuks meeldetuletuseks.
Ning kui mul ei õnnestunud enam õudusjuttudega iseenda tehnilistest iseärasustest ka kõige kannatlikumaid ja viisakamaid kaasvõistlejaid rohkem painata, sai hakata joostud teed tagurpidi koju tagasi minema.
Comments