Rogaini EM Aralaris





Tseremoonitsemata - vinge maastik oli!







Koht ja aeg

Rogaini EM Hispaanias, täpsemalt Baskimaa ja Navarra piirialadele jäävas Aralari mäestikus Püreneede piirkonnas (San Sebastiani ja Pamplona vahel) näis taaskord hea paik, mille järgi sättida suvine puhkusreis. Ibeeria poolsaare külastuskogemus oli meil senini piirdunud Jaani poolt Barcelonas ühel konverentsil osalemisega.

Alustasime kuuma koha ja ruumiga kohanemist augusti keskel, et paar nädalat enne sündmust jõudu koguda, kasutades Ryanairi otselendu Gironasse (~100 km Barcelonast) ning rendiautot, et põigetega Vahemererannikule, siia ja sinna poole Pürenee mägesid, sulpsatusega Atlandi ookeanisse, jõuda lõpuks lõunapoole Püreneesid sündmuspaika. Seadsime oma baaslaagri ja lähte sündmusele Pamplonasse, u 40 km keskusest.

Kliima
Toimumisaeg augusti lõpus tekitas algusest peale küsimusi, et kas see ei ole mitte üks kuumemaid kuid paikkonnas. Lootes aga territooriumi mägistele eripäradele, ja loetud väitele, et Põhja- ja Loode- Hispaania on üks Euroopa sajusemaid paiku, eeldada ju võis, äkki nii palav ei ole. Nädala jagu varem ilmateadet seirates ja seda omal naha pea iga päev kogedes (vaid üks vihmane päev sattuski kogu reisile), süvenes kartus, et +30 kraadi, parimatel pärastlõunatel kuni +37 võib meie liikumisvõimekusele pisut, et mitte öelda katastroofilise pärssivusega mõjuda.


Stardis oli kella 12 vast +25 ja sirav helge päike viis temperatuuri viie-kuue ajal õhtuks +35 kanti.

Kuna tuul keerutas suuna põhjast puhuvaks, siis tähendas see päikseloojangul paksu udu saabumist, mis lõi küll ütlemata maalilisi maastikupilte, kuid lisas keskendumiskomponendi tähtsust o-ülesande kontekstis.

pühapäeva hommik

Enne veel - mudeli aeg
Sõitsime keskusest läbi juba neljapäeva õhtul, viskasime telgi üles ja muretsesime endale mõlemad mudelmaastiku kaardid.

 
Nende lähemalt silmitsemine pani muretsema ja nende elusast peast järele proovimine veelgi rohkem. Neist lihtsamat ja ligemal asuvat nokkisime samal päeval tund enne päikseloojangut. Saime tunda okastaimestikku ja paest kivimetsa. Tekkis mingi mulje kõrgusjoonte vahest.

Teisele mudelile sõitsime reedel, kui olime keskusest enda materjalid kätte saanud ja end GPSistanud, et meie kaelamurdmised oleks ikka asukoha mõttes tuvastatavad. 

Ilmateate kohaselt oli reede üks kuumemaid päevi. Kaardile pääsemiseks tuli hakatuseks lugematu arv meetreid tõusta. Vett kulus ja Raiden tõmbas hoogu alla. Kui olime kaardi servale ehk lagedale jõudnud, siis takseerisime alt puu vilust paljast mäekülge - millises kivikuhjas võiks küll punkt G2 paikneda. Seda lähemalt otsima minna ei tahtnud mitte kuidagi. Selline kurnamine enne tõelist sündmust oli ilmselgelt ebavajalik ning esitasime endale küsimuse, miks me oleme tulnud sauna rogainima.

Lontsisime alla tagasi, ja sõitsime Pamplonasse, et süüa veel üks eelroog  - parma sink meloniga (muud selle kuumaga poleks üldse vajagi) ning veenda ennast mõnede pastatoitude manustamisele.

Eestlasele omaselt pani asjade nägemine veelgi rohkem muretsema lähipäevade osas, kuid püüdsime võtta lõunamaalikuma poosi, küll homme hiljem näeb, mis saab.

Strateegia aeg
Laupäeva hommikul kell 9 jagati kätte hiiglaslike mõõtudega kaardid ning korraldajad olid rõhutanud ja jätkasid selle meenutamist, kuivõrd oluline on leida õige strateegia. Loomulikult arvestades kõikide teguritega, mis olid meid eelnevalt muretsema pannud. Muredest tuli koostada endale nüüd allaneelatav taktika.

Kõige muretum plaan näis olevat kuni kella seitsmeni kuskil puu vilus siestat pidada ja külma õlut libistada, et siis tunnike-poolteist enne kottpimeduse saabumist veidike looduses liikuda.


Raidenil (ja kõikidel teistel kompanjonidel) tuli strateegiaalalt tee kavandamise ajal eemalduda ning nii siirdus ta eemale metsa vilusse, jagades maid ja puid peamiselt lehmadega. Seal ta suurem aja päevavalgest lõpuks veetiski. Telgis pikutada, oleks olnud nagu püüda magada Marsil.

Raideni strateegia
 
Lage kollane ala kaardi põhja osas oleks pakkunud ohjeldamatult kauneid vaateid mäetippudele ja orgudele, kuid üks oli meie streteegias päris selge - päeval liigume võimalikult varjus, ehk valgega tähistatud aladel. Alumine läänenurk nägi üpris metsik välja oma kõrgusjoonte ja rohelise värvi poolest ja nii tundus hea jalutada natuke ida poolses servas.

Teine punkt strateegiast oli samuti kohe selge - mingit pimedas udus kooberdamist ei kavanda. Seega tuli teha esimene ring umbes 10 tunni peale, mida oma jalutustempo juures plaanisime 25-30 päris kilomeetrit. Normaalsel maastikul ja kliimas sätime selleks tavaliselt 40-50km. Ehk strateegia koefitsent oli 50%. Või midagi.

Sellest esimesest ringist (48-151-79-140-170-115-141-143-172-105-155-104154-153-31) viskasime päris elus välja kaks punkti ja jõudsime keskusse tagasi plaanitud ajal.

 
 
Hommikune ring sai esimese entusiasmiga plaanitud vaid veidi väiksem, kuid tegelikkus sundis kaarelt välja viskama neli punkti (41-35-96-47-34-46-150-113-95-87). Olime jätnud sisse liiga tugeva strateegia koefitsendi, arvestamata uduga ja üle hinnates oma liikumiskiirust, lootes jahedale ilmale. Ilm oligi kõvasti jahedam ja liikumine kõvasti reipam, aga mis liig, see liig.

Olgu veel mainitud punkti numbrite veidi omapärane numbriskaala - 30-39 andis 30, 40-49 ja 140-149 andis 40, 50-59 ja 150-159 andis 50, 60-69 ja 160-169 andis 60, 70-79 ja 170-179 andis 70, edasi ainult kümnelised: 80-89 andis 80, 90-99 andis 90, 100-109 andis 100, 110-119 andis 110 ja 120-129 andis 120 punni. Kaardil oli õige punkti väärtus suuremalt ja selline süsteem ei seganud.

Mõlema ringi peal tuli aga mängu üllatuslikult üks kolmas strateegia komponent - punktitähise asukoht objektil.

Kaardist
Nii detailset 24h rogaini kaarti ei ole varem peos hoidnud. Mõõtkava 1:20 000. Metsaaladel tähistatud läbitavus ja nähtavus. Peale olid joonistatud vaevumärgatavad väikesed teerajakesed ja voolusängid, mis aitasid etapil pidepunkte leida, kuigi jah, nagu hoiatatud - esmalt tuleb jälgida reljeefi, mis oli üldiselt väga täpne.

Eraldi lugu oli karstipiirkonnas olevate lehtrite maastikul ja kaardil kokku ajamisega. Tõlgendamist, mis on tähistatud kolmnurkse augu märgiga, mis ümara lohuna ja mille puhul juba reljeefijooned mängus, millal on kaardile toodud musta träpsuna ületamatu kalju, jagus terve trassi ulatuses ja igas punkti piirkonnas.


KP 141, v-ga tähistatud väike auk
No ja jaa, kolmnurkne auk, mida meie männikutes tähistatakse vahel ka juhul kui keegi on mõned labidatäied mulda kõrvale tõstnud, olid siin ikka ülepea ulatuvad mulgud. Kui mängu tulid reljeefijooned, siis tuli ikka juba ronida 20m. Kui ilmusid mustad kaljutähised, siis tuli leida pragusid ja jõnkse, millest vahelt üldse alla laskuda. Kivide kallistamise tehnika sai päris omaseks. Kuna tegemist oli pehme paekiviga, siis oli astumise puhul tõhus veenduda, ega nukk, millele jala asetad keharaskuse all laiali ei pudene.  Korra pudenes, sain õnneks tasakaalu paika. Igasse valesse lohku ronimine või selle servas tuigerdamine võttis ilmatuma aja.
Lagedate ja karstipiirkondade (hallid täpilised või punased täpilised) tähistus oli aga samuti üldiselt täpne ja abiks.

Ühesõnaga, vaatamata kogu sellele massiivsele keerukusele, mida kaart väljendas, oli see hea ja mulle meeldis. Ameerikas olnud laia joonega ei anna kohe üldse võrreldagi.

Pelgasime, et mäed saavad olema kangemad kui Tšehhi MMil Prebužis ja EMil Černé údolís kogetud. Saidki, aga et maastik ise oma aukliku pinnavormiga niipalju lisafüüsist röövib, poleks osanud karta.

(Live träkid ja kogu kaart).

 
 
Teekonnast endast
Alustasime siis väga rahuliku jalutustempoga ning lihtsaima punktiga - 48.  Liikusime edasi 151, mis kulus kodunemiseks hallide kiviklibu aladega, teeraja ja reljeefiga. Ümberringi oli veel piisavalt inimeste liikumist ja hall kivipiirkond ning legend andsid koha ilusti kätte.

KP 48
KP 151
Legend kusjuures, oli veel üks oluline strateegia komponent. See aitas tihti lahti seletada maastikku, mida vahel sai prillid otsaette lükatult punkti piirkonnas ikka ja jälle innukalt puuritud.

Järgmine 79 - sattusime liikuma poollagedale, päike agaralt kuum. Tihedamasse rohelisse ei tahtnud minna - kõik kes maastikul kasvasid, olid omale okkad selga kasvatanud. Kiviaiani jõudnud, tekkis segadus, kus rada edasi kulgeb - rajad kippusid laia võradega puudelt pudenenud kuivas lehepurus täiesti kaduma. Mõtle lehmade peale, oli rajameister kuskil maininud. Mõtlesime, kus lehmad rada teha tahaks. Suuna ja lehmadele mõtlemisega saime otsale ja siis oli punkt juba lihtne.

140. Rada mööda alla. Jõudsime kiviviiruni, aga millegipärast vaidlesime Jaaniga omavahel, kus me olla võiks. Jaan teadis, mina ei saanud midagi aru. Ometi oli eemalt näha olev ojapõhi looduses ja kaardil olemas. Pärast mõningast jahumist niigi ilmselge üle, hakkasime viiru serva mööda üles liikuma. Pärast punkti, ikka üles. Lehepuru krõbises ja varjas enda all vahel mudast libedat ollust, mis tähendas, et jalg libises tagasi. Teeni jõudnud, istusime enne lagedale päikse kätte sööstmist puude vilus. Istusime. Hingeldasime. Millest? Tühisest sajakonnast meetrisest tõusust.


Lähme edasi. Tee vaikselt tõuseb. Päike kütab lõunapoolset mäekülge armutult. Päiksepiste korral on varjumiseks vaid madalad okkalised põõsad, millesse häda korral roomata. Mina tahan rada mööda edasi minna, Jaan ütleb, et ei, nüüd tuleb kive mööda üles ronima hakata, et õige lohuni jõuda. Usun teda, mul ükskõik, lohus võiks kaardi järgi olla puude vari. Ja vett, mida eraldi mainiti.

Jõuamegi ilusti augu serva, mille põhjast paistab nii tähis (170) kui kanistrid veega. Kuskilt tuleb leida aga moodus, kuidas mööda kiviseinu süvendisse pääseda. Ühes küljes on veidi mättasem, rohi on aga jällegi libe, mis sunnib jala alla ikkagi kivinukke otsima. Jaan arvab augu põhjas, et seda ei peetaks vist heaks tooniks kui ta siin dušši praegu võtma hakkaks.

KP 170 ülevalt servast
SI-jaama kinnitus
Turnime august üles ja jätkame päiksevanni võtmist. Tee ääres on lambad, kes on säilitanud mõistuse. Erinevalt neist oinastest, kes siesta ajal kuhugi löntsida üritavad, on nemad kogunenud mäe põhjavarju sisse, puu alla ja osavamad pea ka veel puu õõnsusesse toppinud. Ja seisavad paigal.


Nii, sõjaplaani koostamine, kuidas jõuda punktini 115, kusjuures tähiseks on puu augu serval. Osmiku järgi saame ennast paika ja üritame suunaga liikuda. Jõuame justkui õigete augumölakate piirkonda, aga puid nende servas on sadu ja mis auk on mis, enam aru ei saa. Otsus - tagasi teele ja võtame otse põhjasuunaga, et leida esmalt õige auk. Ämbriga tüübile jõuavad järgi Eesti poisid, kes kalpsavad kivilt kivile nagu noore hirved. Võtavad meie suuna omaks, aga liiguvad kribinal-krabinal eest - üks ühes suunas, teine teises. Üks neist usub ilmselt rohkem oma asukohta ja keerab minu arvates liialt vasakule ümber augu serva. Üle augu tähist näha ei ole.



Aga õiges suunas keerab, tuleb lihtsalt kivinukkidel edasi turnida, kõik puutüved hoolikalt üle vaadata. Ja uskuda, et oled õiges kohas. Me olime enne õige augu servas, aga ei raatsinud selle kivisegadikus tiiru peale teha ja kas me siis oleks tähist märganud. Õigest puust oleks väga lihtne mööda minna olnud, kui põhiliselt tegeled sellega, et vaadata kuhu panna jalg, mille küljest haarata käega. Natuke vedas.

141. Etapi mõttes kahtlane. Kasutame teeradu, loeme tihedamat alustaimestikku ja märkame reljeefi nõksu, mille tagant ilmub ka õige auk. Sahistame lehepurus üles tagasi, ikka radu jälgides ja saame ka 143 ilusti kätte.


Mõttepaus. Istume. Kougime tossudest lehepuru ja okkaid välja. Ja kuigi 172sse peaks viima ilusti rada, siis sealt 105sse jõudmine äratab sügavaid kahtlusi, eriti kogetud 115 punkti ümbruse maastiku pealt, mis sarnaneb väga 105ga. Kui seal suunaga võssa paned, siis oled võsas, võib-olla ka kaardilt väljas. Kuumus ja aeg on teinud armutult oma tööd. Tempo on olnu ikka üliaeglane.



Laskume teele ja jätkame 155 suunas. Sellega läheb lihtsalt. 104 jaoks raalime pealemineku variante, kuniks Jaan tõdeb, et tuleb minna üles mäkke, nii kõrgele kui annab ja siis leida tipust kaljuseinad. Mina vaatan legendi - sild. Mis kuradi sild sellises kohas. Kaalun asja ja teen järelduse, et ilmselt on punkt kahe musta joone vahel all. Ehk siis mäkke. Tore. Teele jõudes vaatab vastu roniroosi laadse vääntaime ulatuslik kasvandus. Kui ei ole roniroos, siis on mingi okastega puu. Kui ei ole okastega puu, siis on okastega põõsas. Kui ei ole okastega põõsas, siis on nõges, kui ei ole nõges, siis on okastraataed. Pressime end läbi selle jõleduse, kui jõuame tihedasse mõnusasse lehtpuumetsa alusesse varju ja turnime tipu poole.


Kuskilt ilmuvad meie lähedusse Eduard ja Marje ja diskuteerivad, kas nad peavad minema mäkke või lohku. Marje ei näe hea välja. Meie meelest peab minema mäkke, aga ei julge vanemate ees targutama hakata. Rühime edasi. Jäävad maha. Jõuame tippu, mille otsast tuleb laskuda süvendisse, oleme paigas.


Kühveldame alla tasandikul olevale rajakesele. Oleme läbi. Üks okas torgib kanna all otse risti jalga. Istume. Kougime tossudest sodi ja okkaid. Istume. Marje ja Eduard jõuavad meiega kohakuti. Ets mainib, et see oli päris nipikas punkt. Jõuan mõelda, et kas siin on ka mõni mittenipikas, kui omakorda jõuavad meiega kohakuti Eensaared. Silver mainib Etsile, et neil on läbitud 25km linnulennuliselt. Ets kohmab, et ah mis, neil on üks sant ja teine vigane, kui vennased on linnulennukalt silmist puude vahele kadunud. Istume. hetke pärast on kadunud ka Ets ja Marje, veidi vaevalisema sammuga, aga läinud. Istume. Seedime, mida me siis nüüd õieti nägime ja kuulsime.

Mis linnulendu 25km. Kes siin lendab, eksole. Ma ei julgenud isegi mitte kaarti vaadatagi, et mitu linnulendu meil selleks seitsmendaks tunniks õieti kogunenud on. Viis äkki :) Pärast kodus vaatasin, et natuke ikka rohkem - isegi 10, kui kõvera joonlauaga mõõta.

See oli kuratlikult hea moment, et hoomata, mis on ikka reaalne võimsuste vahe. See oli neetult hea moment et aru saada, mis on tahtejõu võimuses, mõeldes eelkõige Marje peale.

Suutsime kuidagi ennast lennukate tegelaste innust mitte segada lasta, istusime veel natuke. Ja jätkasime suunda keskuse poole, et sinna enne kottpimeduse saabumist pärale jõuda, kuigi strateegia osas oli läbi käinud ka punktijada 171-142-88-97, jättes ära 154.

154 oli huvitav koopa punkt, 153 laabus samuti. 97 käis veel korra peast läbi, aga taktika oli selleks hetkeks väga hägusaks muutunud ja otsustasime poolhämaras veel 31 noppida. Kappasime teerajast üle, Jaan tahtis varem üles liikuda, mulle tundus kole vara veel. Tulemuseks taas ümber valede aukude kahlamine mööda kivihnnikuid. Mulgustusi näis olevat rohkem, ei tundnud ära ka kõige laagripoolsemat lageda põhjaga suurt lohku. Kuni Jaan otsustas minna tagasi ja vaadata veel ühte järgmisse auku. Ja siis veel ühte ja veel kolmandassegi. Nii ta kätte sai.

KP 154 väljast
KP 154 seest
Lageda keskuse poole voolas üle mäetippude udu ja nähtavaus kadus kiirelt, isegi telki ei leidnud enam lambita üles. Hiljem kuulsime mitmelt, et pimedas olla praktiliselt võimatu midagi üles leida olnud. Meie jaoks oleks sellel maastikul öötundidel, kus näeb u 3m kaugusele, punkte otsida, olnud täielik kilplus.

Manustasime sooja kus-kusi ubadega ja Jaan tuvastas lisaks külma õllepakkumise.

Kell oli kümme suts läbi kui telki ronisime, mille peale Raiden kostis. "Mis, kell on alles kümme. Mis te nii vara siia tulete. Marss metsa tagasi jooksma." Mmmmh, omal kombel oli tal ju õigus.

Magasime 6ni. Valgeks läks seitsme ajal. Udu püsis, tasapisi hõrenes.


Teise ringi 41 oli küll rüselmist okastaimede ja kivihunnikute vahel, aga saime punkti kätte.

Hoopis naljakas oli 35. Kaardi järgi selgelt jälle auk. Lageda pealt, rada mööda, augud algavad. Mingid kivionnid augu põhjas, tähist ei paista. Kondame edasi, jälle sarnased augud, teine, kolmas, neljas oleks ikka juba liiga kaugel. Lähme tagasi, seisame mõtlike nägudega onnidega augu servas. Vaatan legendi - sihuke rõngas. Vaatan kaarti, haa, must rõngas, inimtekkeline objekt. vaatan legendi - haa allosas. Kuule lähme piilume nende onnide sisse. Nojaa. Nii ongi. Tähiseni pääsemiseks tuli pugeda läbi kivi-iglu luugi, lootusega, et keskaegne kiviladumise kunst hetke veel vastu peab.


96. Jälle nuputa, pea juba enne hall otsas, kuidas peale minna. Alustuseks on meil veel vaidlemist, kas kurvi sees olev must kast on mingi vare või kandiline väga järskude servadega süvend. Siis Jaan arvab, et me suudame diagonaalis lääne poolt mööda järsaku servi minna. Mina väidan, et nii suudavad ainult soomlased, nende kõnet on eemalt selles suunas kuulda ja tahan, et läheksime tagasi ning otse põhjasuunaga tee pealt - selles suunas on vähem teele jäävaid auke ja järsakuid ja peaks õigesti minnes olema esimene lohk. Jäi nii. Siin reljeef klappis ja harjumuspärase turnimise järel lohus kohal.


Aega näis nüüd olevat nii palju, et jõuab 113, 95 ja ka 87 kui 95 peaks ilusti tulema.
113 kusjuures tuligi. Ikka täpne reljeefi ja sammude lugemine. Jaan luges neid pidevalt ja see oli abiks. Kiviturnimise koefitsent tuli muidugi lisada. Sattusime seal kivirägas siledama siiluga rohuribale, mis viis praktiliselt kohale, st õigesse lohku. Vaidlesime teel veel Ukraina noorte neidudega, kes väitsid, et seal ei ole punkti, kuhu me lähme. Jaan arvas, et ikka on. Üks neidis uskus Jaani ja tuli meile järgi, teine jäi mitme-setme augu taha maha. Saime punkti kätte, kuid hõikeid Ljuda järgi oli veel kaua kuulata.



95 nõudis liginemiseks mingit head lokaalset strateegiat jälle. Variandid - teelt suunaga itta, lagedani - ei punasetäpiline kiviala, liiga palju maad. Edasi altpoolt tee variandid - ei need ei vii otse kohale ja tuleb jälle üles ronida. Lõpuks - kiviriba ja tumerohelise piirilt üles. See isegi töötas, sest rohelise piir oli ühtlasi ka karjaaia piir.


Jõudsime ulmelisse paekivirägasse, kus kihistud olid keeratud vertikaali ja vesi oli viletsamad kihid minema uhtunud ning moodustanud rida selliseid kiitsakaid auke. Sellel hommikusel tunnil oli piirkonnas mitmeid tiime, kes pärast öö läbi müttamist ilmselgelt kõige teravamad pliiatsid enam ei olnud. Siin oli vaja kaarti lugeda ja lisaks otsida - st turnida nendel paehammastel ja leida õige koobas. Jaan, öösel puhanuna, näitas üles erilist reipust ja sel ajal kui mina istusin ühe paenoole otsas, kaardistas piirkonda sama innukalt kui seda oli ilmselt teinud rajameister. Pagan, kuidas üldse sellise punktikoha peale tulla saab.

KP 95 ligidal
 
KP 95 - soe-soe

Kui Jaan mingist praost jälle nähtavale ilmus, ühmasin: "Kuule las ta olla, lähme ära."

Jaan kadus. Ilmus. Mina: "Kuule, see peab olema lageda ala sees."

Jaan kadus. Ilmus. Mina: "Kuule, me peame siit alla ka veel ronima, hakkame minema."

Jaan kadus. Ilmus. Mina: "Kuule, see on üleval pool."

Jaan kadus. Ilmus. Nägu rääkis, mis ta leidis. Ülejäänud unised tiimid olid kadunud. Võib-olla mõnda kiviprakku. Kuulda polnud enam kedagi. Järgnesin Jaanile - no daa, köis jäi karabiinidega maha. Libistasime mingeid pragusid ja nukke mööda ennast järsaku põhja. Siin ei ole ju midagi. Jaan: "Tule veel siia alla poole."  Ei ole. No ei ole selline punkt. Koobas, mille kohal kitsas siil valgust. Punkt käes. Aga kas sellest august, koopast, praost, asjast? ka kuidagi välja saab.

KP 95 kuum
 
KP 95 väljast
 
KP 95 seesy
No sai, pärast mõningast nikerdamist.

Nüüd jäi veel jaurata, kas me jõuame või ei, 87sse. Mina: "Kuule see on allamäge, pärast peab ju ennast jälle üles kraapima". Mina: "Seal on nii kahtlane pinnavorm. Seda ei leia jälle üles, mingi suvaline tipp." Kahlasime edasi. Punkti, millesse viis selle rogaini ainus loha. Ja teed mööda tagasi. Jäänud oli rogaini viimased 2 kilomeetrit. Allamäge mööda asfaldit. Jaani käis nii kiirelt, et talle endale hakkas tunduma, et tal tulevad jalad otsast ära. Mina veeretasin jooksusammu.

Uskumatu, aga see sai läbi. Uskumatu, aga meil oli õnnestunud isegi mõned punktid kätte saada. Uskumatu, jalad ei ole villis, ega muidu haiged. Uskumatu, et neid seal kivide vahel välja ei väänanud. Uskumatu, aga suutsime ikkagi +30 kraadiga liikuda. Uskumatu, aga suutsin säilitada mõistliku veerežiimi, ega ole vee larpimisest üleni paistes.

Uskumatu maastik ja punktikohad. Uskumatu rogain.


Võistlemisest oli asi väga kaugel. Emotsioone on meeled siiani täis.


Kui sportlik-hasaratlik osa kõrvale visata, jääb alles küllaga romantilist mägimatka, alateadlikus lootuses kohata mõnd baski lamburineidu või -noormeest, vastavalt soovmõtlemise oleva isiku meeleolule.

Pehme ja voogav maa nagu Gaudi teostatud unenäod. Pikitud särtsakate ja värviliste kildudega. Sinna võib MMile minna küll.

 
 
Ilmekaid elamusi Eduardilt.

Comments