Tallinn City Trail

Veebruari keskel ilmus ACE Adventuurlaste lehele mõte maastikujooksust kohtades, mis tahtis kindlasti järele proovimist.

Kerglasevõitu mõtteks tuli lugeda ettekujutus, nagu ma võiksin tõesti 21 kilomeetrit joosta ja karta oli, et mitte mõnedel lamedatel rullikuradadel. Küll Silver juba teab, kuidas need piirkonna vihasemad tõusud trassile manada.

Tilpnesin rahulikult linnaorienteerumise päevakutel, teisipäeval mängisin tennist ja kui aega sai, siis tiirutasin Kadrioru pargis. Pargis olin õigupoolest juba sügisel Peetri ringile lisanud Valge tänavale viiva tõusu, et siis KUMU kõrvalt trepist alla uuele ringile ähkida. Tundus kuidagi asjalikum.

Veebruari lõpus väänasin jala nii välja, et terve märtsi veeresin niisama. Ainumased kehalis-sportlikud liigutused - mõned jõusaalilikud harjutused suvaliste youtubi videote järgi, kus meeli rõõmustasid rohkem siledaks voolitud kered.

Aprillis viskasin perverssused nurka ja läksid värske õhu kätte tagasi. Uuesti linnaorienteerumine, neljapäevakud, mõnda muud silkamise võimalust siit ja sealt. Teisipäevane tennis asendus jooksutrenniga, mida tööandja lahkelt võimaldas - kohe pärast tööd, tund aega Järve metsas Sparta treeneri Toomas Tarmiga. No vehkisin, hüppasin, lõigutasin ja tuletasin kehka tunde meelde seal minagi.

Kuniks kuu lõpus tihkasin proovida, mis asi see pikemalt kui 10 km jooksmine siis on. Muti harjutused tekitasid kahesugust sentimenti, kuid peamiselt siiski selle mõtte, et kui nüüd veel mõistlikus rütmis jätkata, siis äkki jaksab finiši lindi alt ennast enne läbi libistada, kui see juba transpordivahenditega platsilt minema on sõitnud, kokkurullimisest rääkimata.


Nädal enne lükkasin endagi nime osalejate listi. Eks ta jabur oli.

Laupäevahommikul vaatasin, kuidas akna tagant siirdub mööda hordide viisi naisolevusi Maijooksu stardi poole ja mõtisklesin, mis poolused mina segamini ajanud olen, et end õhtuks sinna küngaste vahele rebima olen sättinud. Jäin lootma zen-kevade jätkule - kõik on juba esimese kilomeetri lõpus puude vahele kadunud ja ise lihtsalt tiksun. Üksinda mööda rohelust, number millegipärast küljes.


Pirita velodroomil, stardis, kuldas päike viimistletud lihastega persoone, kellest peamiselt ümbritsetud olin, sekka jäi silma siiski ka mõni üksik, ümarused muul viisil omandanud tüüp.

Kell kuus õhtul asuti stardivärava taha, et sealt robinal vales suunas ajama panna. Enda stardikiirendus piirdus tempoga, mis selleks ajaks kui ma velodroomi tunnelist välja sain, oli kirjule välejalgade kambale õige suuna peale saanud.

Edasi järgnesid esimesed mõnisada meetrit, mis on alati kuramuse raske - õhk ei käi läbi, jalad ei liigu ja alati on tunne, et ma parem suren kohe ära. Pärast Tamme laskumist pääses õhk läbi, jalgu ei pannud tähele ja jäi ainult puhas nauding. Pirita jõest, millega vulises kaasa vajuv päike, toominga õielehtede sajust, küünlavalgel punkrist, võililleväljadest jõeluhtadel, nirisevatest ojadest, sookailu lõhnast Iru rabas, tulbimerest Botaanikaaias, laksutavatest ööbikutest.


Kaasaelavatest griller'itest, kes jõekallastel oma piknikuplatsi ja -seltskonna keset rada sättinud olid. Ühel kambal oli kaaselamisest selleks ajaks juba hääl ära mu meelest, kui nendeni jõudsin. Davai, davai. Nojaa, number küljes, andis julgust otse läbi seltskonna kütta. Üldse mulle tundub, et slaavlastel on sportlastesse kuidagi väga innustav suhtumine. Meenub kunagine sise-o Kristiine keskuses jeesti, jeesti saatel. Sel ajal kui eestlane kõõlub oma aiavärava küljes ja parimal juhul tihkab eemalt uurida, mis teil siin toimub.


Innustusin banaanist ja kummikarudest, mis aitasid jõuda esimese ringi kolmeteistkümnenda kilomeetri lõpuni uuesti tagasi Velodroomile ilma suurema enesetunde piinadeta. Kahte tundi polnudki veel läinud ja siinkohal olekski paras olnud lõpetada.

Teise ringi kaheksa kilomeetrit oli juba selgelt tigedam kangutamine ja paekalda tõusude eel seisatasin nende ees aupaklikult, enne kui ronima asusin.

 
 
Kuigi rajaskeemi velodroomile maha jätsin, siis Pirita jõe ümber niguledes olin nö pidevalt kaardis. Teise ringi alguse rohelises koridoris vibreerides ei teadnud ühel hetkel enam, kus küll olla võiksin. Lasingi ennast siis vedada kollastel täppidel ja roosadel lintidel ja sellel põõsaste vahelises urgitsuses - justkui mingi toru, mis sind iseenesest edasi tõmbab.

Paeastangust üles saanud, läks eriti raskeks. Sest nii ilus oli.


Olen mõned korrad sinna Suhkumäe serva peale sattunud ja alati suu ammuli imestanud, missugune vaade sealt alla linnale ja lahele avaneb.  Seda kohta ei oleks oma kodusele jooksuringile sugugi mitte raske sättida, aga grillerite vahel jõlkumine ei tundu mitte alati nii turvaline kui seekord.

Merelt tõusev jahe udu pakkist päikest oma siidjasse uduloori ja jättis kilukarbi joone aimatavaks. Limpsisin viimases joogipunktis spordijooki ja olin täiesti ilma sõnadeta. Lummade lumm.

Kõhe lõõtse puhus üle järsaku serva, lüües puude lehed õrnalt värelema. Olin sunnitud omagi värisema kippuva keha kaldast alla ajama kui meeled jäid endiselt ülesse serva peale.



Lõpetuseks olin vähem kui kolme tunniga finišis - poleks lootnud uljamates unistusteski.

Äärmiselt võimsa emotsiooniga üritus. Kajakad naeravad järgmine kord. Ja korraldajad teadku, et lisaks saadud emotsionaalsele laengule, on keegi nende riugaste pärast nõuks võtnud ennast vahel veidi liigutada.

omasugusega puhkimas viimasel kilomeetril

Comments

Popular Posts