Karu Sauel
Kompassi päevakud muutuvad aina lõbusamaks. Täna sai osaleda karujahil Saue Tammikus.
Maastikuolud olid sobivamad küll rohkem romantilise kanuusõidu korraldamiseks. Põlvini vees sulistamise olin sunnitud kujutama sama heaks teraapia vormiks, kui seda on endale väljamõelnud jääaugus vedelevad talisuplejad, vastasel juhul ma oleksin juba radikuliidi kätte surnud, sest pärast koorisin endalt kannikateni märgi dressipükse maha.
Stardis tekkis mitmeid teooriaid, kuidas karu kotti ajada - kas praem on lajatada nuiaga või torkida kepiga. Selgus, karul on kollane karumüts. Meie Triinaga ei saanud aru, miks ikkagi kollane - kas tegemist on määrdunud jääkaruga või karvavahetava pruunkaruga. Aga karu ei ole jänes ja parem on ikka täpselt teada, millise välimusega tegelast tabada tuleb. Muidu ajad metsas mingit jumal teab mis meest taga, nõuad ei tea mida (kas piiksu saab) ja takkapihta sõimad karuks.
Veteväljade vahele jalutama tulnud Saue elanikule avanes aga pisut kummastav vaatepilt, kui ümber ühe karuks maskeerunud kodaniku juurde, kes letargiliselt mõmisedes kindlat marsruuti ringles, eri suundades tüüpe juurde ujus. Justkui korra käppa surusid ja siis eri suundades pladistades jälle minema kalpsasid.
Tuleb nentida, et rohkem kui karu, heidutas mind täna see pool maastikust, kus Ülemiste (võib-olla mõni Saue) vanake oli teinud ettevalmistavaid harjutusi Tallinna uputamiseks. Nii õnnestus mul korra sinna võpsiku vahele ära eksida kui püüdsin suurt vetevälja vältides karu trajektoori tabada. Sain karu teisel ringil jälle nägemisulatusse, aga siis jalutas ta taas samas kohas põlvini vette ning miski vägi ei ajanud mind kaks korda järjest samas tundmatus kohas vette hüppama. Peale kolmandat karupunkti jooksin otsa mitmetele tavapunktidele, aga kuna unistus kevadisest tuulutamisest metsas ei läinud päris hästi kokku selle kümblemisega, mida Saue tammik täna pakkus, siis otsisn üles finishi ja lugesin algõppe karujahist enda jaoks sooritatuks.
Olgu siis siinkohal veel ära toodud tänane ülesanne. Metsas tiirutas kaardile kantud ringi mööda "karu". 20 minutiga üks ring. Karu läbimisaeg stardist oli teada. Sel ajal startisid ühisstardist ka o-jahimehed. Kaardil oli lisaks karuringile ka n punkti. R3 rada tähendas kahte karurringi ehk 2x20 minuti jooksul võtta niipalju punkte kui jõuad, aga iga kord kui metsast ühe punkti võtsid, tuli karu ringilt tabada ning karu käes olev punkt ka võtta. Ehk ülesanne ise maru hea, millele aastajale vastav maastik veel kõvasti ektreemsust lisas. Sest see karu vett ei kartnud.
Maastiku kuivemal poolel kohtasin sinililli.
Täiendatud: Etsi sissekandes on link väga ilmekatele piltidele tänase ettevõtmise kohta.
Maastikuolud olid sobivamad küll rohkem romantilise kanuusõidu korraldamiseks. Põlvini vees sulistamise olin sunnitud kujutama sama heaks teraapia vormiks, kui seda on endale väljamõelnud jääaugus vedelevad talisuplejad, vastasel juhul ma oleksin juba radikuliidi kätte surnud, sest pärast koorisin endalt kannikateni märgi dressipükse maha.
Stardis tekkis mitmeid teooriaid, kuidas karu kotti ajada - kas praem on lajatada nuiaga või torkida kepiga. Selgus, karul on kollane karumüts. Meie Triinaga ei saanud aru, miks ikkagi kollane - kas tegemist on määrdunud jääkaruga või karvavahetava pruunkaruga. Aga karu ei ole jänes ja parem on ikka täpselt teada, millise välimusega tegelast tabada tuleb. Muidu ajad metsas mingit jumal teab mis meest taga, nõuad ei tea mida (kas piiksu saab) ja takkapihta sõimad karuks.
Veteväljade vahele jalutama tulnud Saue elanikule avanes aga pisut kummastav vaatepilt, kui ümber ühe karuks maskeerunud kodaniku juurde, kes letargiliselt mõmisedes kindlat marsruuti ringles, eri suundades tüüpe juurde ujus. Justkui korra käppa surusid ja siis eri suundades pladistades jälle minema kalpsasid.
Tuleb nentida, et rohkem kui karu, heidutas mind täna see pool maastikust, kus Ülemiste (võib-olla mõni Saue) vanake oli teinud ettevalmistavaid harjutusi Tallinna uputamiseks. Nii õnnestus mul korra sinna võpsiku vahele ära eksida kui püüdsin suurt vetevälja vältides karu trajektoori tabada. Sain karu teisel ringil jälle nägemisulatusse, aga siis jalutas ta taas samas kohas põlvini vette ning miski vägi ei ajanud mind kaks korda järjest samas tundmatus kohas vette hüppama. Peale kolmandat karupunkti jooksin otsa mitmetele tavapunktidele, aga kuna unistus kevadisest tuulutamisest metsas ei läinud päris hästi kokku selle kümblemisega, mida Saue tammik täna pakkus, siis otsisn üles finishi ja lugesin algõppe karujahist enda jaoks sooritatuks.
Maastiku kuivemal poolel kohtasin sinililli.
Täiendatud: Etsi sissekandes on link väga ilmekatele piltidele tänase ettevõtmise kohta.
Comments