Vääna-Jõesuu

Zazibea üritas õigupoolest juba eile oma tagumikust paari nädala jooksul mitmet mõndatuhandet Euroopas sõidetud kilomeetrit välja joosta - 4,5 km Kadrioru pargis tulid päris vaevaliselt, aga tänased linnulennulised 5,5 km põlvetõstejooksu mustikapuhmaste vahel mõjusid lausa rammestavalt, et mitte öelda kurnavalt. Mingid kintsu siselihased tõmblevad siiamaani :)

Linnast välja saamisel ei paistnud kohalikud ummikud millegagi silma. Ennustatavad 40 minutit kulgemist kujunesid umbes 40 minutiks. Ei mingit 14 km pikkust stop&go-d 3-realisel kiirteel kus ennustatud 30 minutit sujus 3 tunniga. Aga nii on üpris tavaline, et suga võib nii juhtuda, kui sa juhtud kogemata tööpäevasel ajal ümber Hamburgi sõitma.

Nojah, täna metsas sihtmärgi poole liikumisel ei aidanud keegi ka õigeagsete hüüatustega "Keep left & turn left", orienteerumistehnika iseseisva rakendamisega esines täna mõningasi raskusi.

Kuid suurimaks takistuseks said täna juba esimesse punkti 1(32) sööstmisel hoopis magusad mustikad. Nood lihtsalt ei võimaldanud end põske pistmata jätta ja nii ei jäänud suuna vaatamiseks piisavalt aega ning tempole mustikate noppimine ka just positiivselt ei mõjunud.

Aga Vääna-Jõesuus mulle meeldib, sest juba teisest 2(33) KP-st lahkudes tuli võtta suund 3(36)-e jõudmiseks jõesuuet ületavale sillale. Silmi pimestas merre laskuv päike ning kõrvu paitas mahe ja pehme kodune Läänemere kohin, mis häälitseb sootuks teisiti kui vastu kaljusid pekslev Atlandi ookean. Ning pole karta, et rand õhtuks pool kilomeetrit mere poole kolib, et sealt hommikuks jälle õiges kohas tagasi olla. Huvitav, kuidas küll bretoonlased oma o-kaartidel ookeani veepiiri kajastavad? Mõnes kohas on sääl näiteks 4 tundi aega kuiva jalaga pääsemiseks minema silgata kui tõus algab - näiteks St-Malo linnakesest viib mõõna ajal kilomeetri kaugusele saarele kena sillutatud teerada, aga tõusu tipuks on teerajakene ülepea vee all.

Nii ma siis marssisin täna rannas, mis ei kao kord ööpäevas olematusse ning murdsin läbi liiva kolmanda punkti poole, agressiivne lähemine ilmselt mõjutusena D-day randade külastamisest (oo, kuidas mulle meenusid murdmatud kangelaslikud nõukogude sõdurid sealset muuseumi külastades), sest tegelikult beach'i jooks kuumava päikese käes pole kunagi mu lemmikala olnud ja marssisin muidugi KP-st jupp maad mööda. Aga ma polnud ainus säherdune orienteeruja. Üldse olid täna KP-d valdavalt puu taga peidus ning nende tabamiseks pidi end eelnevalt õigesse kohta orienteeruma . Njah, ilmselt oli see ka sealse 6 juuni 1944 aasta probleem, et osad sihtmärgid olid puu taga, et mitte öeda betoonpunkrites maa sees, et mitte öelda Normandiale iseloomulike sügavate põldudevaheliste külavaheteede vahelt ei paistnud tankid lihtsalt välja ja sandid ilmastikuolud vedasid ka alt.

Neljandasse (37) jõudsin ka kuidagi rannaluidetel sumades ning 5(38) oli mingi järjekordse isetekkinud prügihunniku taga, vot sellist jampsi ma seal kaugel ei kohanud - et keegi kallaks prügi lihtsalt varjulisema puu taha hunnikusse maha - bütsantsi kultuuriruum on meil siin ikka hulka maad ligemal kui noil seal. Üldse rabasid Britannia ja Normandia linnad ja rannad puhtusega, mitte küll säherduse saksa lakutusega. Lihtsalt tolles muidu suhteliselt tuulises paigas ei heljunud vastu mingit nurgatagustest üleskeerutatud plastiksaasta.

Minu kuues punkt(40) aga siin ja täna läks õige ludinal ja 7(41) nõudis peamiselt lohas püsimist, mis kohati läbi mudaalade lohistas. Ühel sellisel õnnestus oma uitmõtteid täis peaga kandvast oksanotist totaalselt mööda astuda, mille tulemusena mõni sokk ilmselt lõpetab oma eksistentsi, kuid vähemalt ei olnud tegu vesiliivaga. Toda viimast tuleb sääl Normandia pool ikka mõnel pool ette ning see on lõpetanud näiteks nii mitmegi Le Mont St-Micheli kloostri poole eksleva munga või palveränduri eksistentsi.

Minu ekslemised jätkusid täna mustikapõõsaste vahel ja mingi täieliku peataolekuga 8(42)-sse siirdumisega. Ilmselt seisundi tulemusel, mis on järelmõju Prantsusmaa läänepoolseima tipu Pointe du Raz-is saadud värskeõhu mürgitusest. Istud kaljunukil ja läänetuul lihtsalt mühiseb sust läbi. Silmapiiri taga üle ookeani on next stop: Ameerika. Puudu on ainult maailma lõpus olev kohvik, kus kunagi kohtuvad kõik. Täna võttis mul mõnda aega sihitut edasi-tagasi uitamist kuni ma lõpuks adusin, millises teerajakese osas paiknen.

Siis hakkas täna juba mingi orienteerumise moodi tunne tekkima ning järgmiste KP-de 9(44)-10(34)-11(43)-12(46)-13(58) leidmisel ja läbimisel suutsin kaardilt detaile eristada ja teevalikuid läbi kaaluda vabakulgemise asemel, kuigi jalad juba tudisesid all.

Mets sai täna läbi. Mets täis paksu suve. Oma kodu mets. Ikka ületamatu on see tunne, kui Tallinki laevalt (pagan, hommikusöögiks jäigi kala röstimata seekord) lahkudes autorattad Tallinna aukliku asfaldit haukavad. GPS-navigaatori vajutad kinni ja kulged peast. Koju. Oma mõnusatesse mustikametsadesse. Teadmisega, et kuskil eemal on kõik hoopis teistmoodi ja see kuskil on tõesti olemas, täiesti käega katsutav.