Sise-o: Viljandi Gümnaasium ja vana haigla.
Sel nii sik-sakilisel ajal.
Taevahallus kui tasandab maailmamüra.
Ootad, mis leevendaks ümber tormavat ilma.
Vaigistaks igilõputut hea ja kurja võitlusvälja kära.
Annad end jälle ära.
Ära mõne punaste rõngastega kaardi kätte.
Mis lubas selleks korraks end unustada töönädala lõputundide järgselt Viljandi Gümnaasiumis. Ja kohe järgmisel päeval vanas haigla hoones. Kaua sa kooberdad seda kurbade naeru neis pealinna hoonetes, astu vahel Liivimaa servale. Head klubilased PEKOst pakkusid seekord oma variandi sise-o võlu- ja valumaal.
Olime endale Jaaniga kokku pannud keha- ja vaimukultuuri programmi pooleteiseks päevaks vanas heas Fellinis, kuhu meiesugused muidu ainult Folgi ajaks silmi, kõrvu ja teisi meeli tervavaks sättima satuvad.
Seekord sättisime gümnaasiumi hoones jalad esimestena joonele. Silmad, kõrvad ja teised meeled oli nutikas ka seekord erksad hoida.
2013. aastal renoveeritud vanale hoonele uuema osa külge saanud ehitis oli üks esimesi riigi koolihoonete jadas, mis viimase tosinkonna aastaga õuede ja hoovide kõrvale kerkinud on. Vanale veidi kägisevate põrandatega majale külge ikka uut valgust ja avatust. Lõputuna kulgev aatrium, mille keskelt läbi galerii arhailisemasse ossa pääses.
Rajameister ei olnud kitsi neid kontrastseid hooneid omavahel muudkui võrrelda lasta - ikka üks punkt uues maja osas vaheldumas järgmisega vanas.
Mind isiklikult plokkis kohe stardist minnes uudne treppide tähistus. Tumepunased ja -sinised trepitähised ei olnud need, mis oleks kohe läbima kutsunud. Ma ei näinud neid läbipääsudena, kuniks meenus juhend.
Oma läbi seinte jooksu tegin, kasutades lubatud õueläbikäiku 14ndasse punkti minekuks uuest majast vanasse, aga läbi ukse, mida ei olnud kaardile isegi mitte kantud, aga see oli pärani lahti ja kas mõtlemine lisaks kompamisele oli ka kuidagi oluline ...
Seevastu Jaan oli veel "kavalam" pidades vana maja esimesel korrusel ukse kohale joonistatud punast keelavat riba punktide vaheliseks jooneks, mis seda põhimõtteliselt kattis või siis jäi selle alla ning nii sai see auk tema jaoks läbitavaks. Kahtlus tekkis, kui ta hilsemal kaardianalüüsil teatas, et ta kahte maja ühendavast osast seda vasakpoolset kordagi läbima ei pidanud. Kui ma must-valgel-punasel näidata lasin, mismoodi see küll sündida sai, ilmneski Jaani läbimatute uste läbimise võime. Oi-oi-oi .... aga liiga kirjuks ei maksagi asja ajada. Korra selle läbikäigu selgeks saanud, jäi sellega nii lõpuni.
Kõige lõpetuseks muidu enda enam-vähem sorgelduse suutsin viimases punktis vormistamata jätta.
Jaan tunnistas järgmisel päeval oma seinteläbimisvõime üles ja mina olin oma uksesohi juba samal päeval võtmata punktiga klaarinud.
Jätsime koolimaja, mille sisemuses jätkus veel mõnda aega usin hakseldamine majapoolte vahel ning pühendasime oma ülejäänud õhtutunnid toitumiskavale hubases 'koduKOHVIKus'.
Oli see üllatav libedus või treppidel ümmarguseks joostud jalad või raskuskeskmest välja söödud kere või midagi veel neljandat, mis teel hotelli ristseliti püüdis lükata, jäägu see sinna muistse Hansalinna tänavate teada.
Hommikuks oli uus tervendav siht, uute radade, uute treppide ja koridoridega täiestis teistsuguses hoones. Linnast väljas. Jämejalas.
Mingi arhitekuuriline ime just vastu ei vaadanud. Päris monstrum ju oma 10 korrusega keset lainetavaid põlde. Neis 1983. aastal ehitatud ja nüüd augustis tühjaks jäänud ruumides ringi sibades ei kohanud just mitte päris Aivar Aalto Paimio sanatooriumi vaimus ideed.
Aga lõunas mõeldakse suurelt ja nii on aastavahetuseks plaan olemas - lõpuks muutub iga haigla valgusinstallatsiooniks.
Nii nagu vanas Swedbanki majas olid kontorilaudadelt kadunud viimsedki kui laenulepingud, nii ei jäänud haiglahoones silma ka ainsamatki haigusloo riba. Ometi, kunstilist kola ruumides jagus, kuid mitte pildistamiseks.
Eri korrustel hõljus veidi erinev lõhn, ning trepikodade aknalaudadel sügise surma heitnud kärbsed etendasid haigla ellu kuuluvat morbiidsemat osa.
Esimesel korrusel natuke enne starti oli suurema peskorvi laadne anum, mis oli täis vana stiiliga puust karke, sekka mõni plastmassist moodsam variant, nagu pliiatsid topsis. Kui minu kujutlusse tekkisid imeliselt tervenenud patsiendid, kes vana karku lihtsalt enam ei vajanud, siis Jaan kartis ikka seda va hullemat, et polnud enam vaja ei meest ega seda karku, mida koju viia.
Alustuseks rabas kaardi mõõtkava - 1:2000. See tähendas millegi vähem skemaatilise väljalugemiseks ja eriti trepikäkude ühesuunalisuse tuvastamiseks silmamunadele pingelist väljakutset.
Psühhootiline seisund saabus pärast 11ndat punkti. Hallutsineerisin endale ühte trepivahesse läbipääsuploki, mida seal ei olnud ja ei suutnud 20 minutit mingit adekvaatset pääsu järgmisse punkti leida. Vahest oleks aidanud atsetüülsalitsüülhappe manustamine. Mul aju täiega juba valutas neist õigete trepikäikude leidmistest. Veri tardus ja põletikunäitajad hakkasid tõusma.
Haarasin selginemise hetkel sabast kinni ja sain järgmised 4 punkti läbitud.
Aga aeg, oli aeg, lõpetada need rännakud nois koridorides, kus on 40 aasta jooksul ilmsesti alanud, lõppenud, muutunud tuhandeid elusid. Emotsioonide palett oma äärmustes. Konsentreeritud kujul hõljumas igavesti. Ja nüüd, lahti kooritult, lihtsalt jooksed sest läbi. Ei mitte ainult jooksed, vaid mõtled end läbi. Kui palju kordi on haaranud sest samast uksenupust käsi, sest kõik on läbi. Või vastupidi, kõik saab korda.
Jätsime Jaaniga siinkohal pooleli. Lõpp jäi lahtiseks.
Pagesime läbi maadligi suruva udu tagasi Viljandi linna. Vabastasime hotellitoa heitunud puhastusteenindusetöötajale töötlemiseks ja uudistasime veidi linnas.
Viljandi Muuseumis sai lisaks põdra ja mägra topistele lugeda linna kuldajast 1930ndatel.
 |
| Juhan Kangilaski. 1943. Vaade Viljandi järvele Selle sama Juhani järgi on vanem poeg omale nime saanud |
Aga et Kivinõida saavad ainult viljandlased välja mõelda ...
Jätkasime Kondase Keskuses, kus pöörati ekstra tähelepanu kuldajastu ilmingutele Eduard Timbermani võtmes.
Teises iseseisvas osas võis näha, kuidas saab origamisse kinni jääda.
Ning ülakorrusel võis tutvuda legendaarse Julius Oro papiraamatule "Muna" erilise sisendusjõuga pildid joonistatud kunstniku Lilian Härma ja tema suguvõsa teiste andekate liikmetega.
 |
| Endel Härma. Ülemine pilt on nii põdra, puu, maja kui akti huvilisele kunstisõbrale. |
Ma siiani ei suuda võtta seisukohta, kas see oli päris halb või päris hea. Oli kohati päris vaimustav, kuidas mängiti dekoratsioonidega, mööbliga, asjadega laval.
Oli päris sportlik õhtu viiele näitlejannale, kes mängisid kokku 16 rolli vahetades kostüüme sprindi kiirusel.
Oli päris kohutavaid naljategemise viise. Pärast esimest vaatust ma tõsiselt kaalusin, kas pealinna tuled kutsuvad mind äkki paar tundi varem kui meil plaanis oli. Mingi hetk lihtsalt kuulasin ja imestasin, kas ma päriselt peangi sellisel viisil tehtud naljade üle naerma. Ilmselt viisakusest ja veidike uudishimust, kas lõpp on ikka õnnelik, jäime paigale ja II pool tasus grammi jagu stiliseeritumate naljadega. Mul ei ole midagi ajastute vastandamise vastu, aga naljategemisel peab säilima nõtkus ja elegants. Isegi kui see on olemuselt räme ja ropp, võib see olla kihiline, krutskiga, üllatav, teksti sobituv. Tõsi, oli siiski ka üksikuid stseene, mis pürgivad tsipake "Armastusele kolme apelsini vastu".
Võib-olla mul tekkis dissonants kavalehel kirjutatu ja tegelikult nähtu vahel. Kui kavalehel oleks öeldud, et tegemist on "Uhkuse ja eelarvamuse" ainetel tehtud meelelahutusliku ajastuid segava jandiga girl powerlikus võtmes ja sinna jäädudki. Mis siia puutub moodne naisvõrdõiguslikkus, jäi mulle tiba ähmaseks. Või mõtlesin ma selle viimase ise välja, et oleks ... justkui jälle see teema.
Igatahes. Sise-o, muuseum, teater, kook ja kohvi ühes Eesti linnas.
Purustab udu.
Comments