Aia ja aja vahel.
Lõpuks saab igast aastast üks madala halli taevaga, lehtedest lagedaks roogitud, lumehelbeid ootav nähtus, mille monotoonsust üritavad häirida kõikmõeldavad urgudest väljapugevad jõul- eesliiteliste sõnadega ilmingud - jõulukuusk, jõuluvana, jõuluturg, jõulupidu, jõulumaagia, jõuluõlu, jõulu- ... misiganes.
Seekord lihtsameelsem. Mul jäi kompass maha, aga ilma ongi kuidagi rohkem vooluga, õhus hõljuvate mõttepunktidega, kaasa.
.. ja kogu endasse kokkutõmbuv aeg on jälle laiali paisatud. J tähega mehel ei olnud kardetavasti selline plaan j. aja suhtes. Mingid hiljem ilmunud tüübid on kõigest jälle veidi valesti aru saanud. Või hoopis vastupidi J. mehe ilmumine just sellisel aastaajal, on lasknud kogu asjal kuidagi käest minna ... Inimkond oleks saanud oma painavat ja nukrat pimedust edasi tunnetada, aga nüüd selline rõõmupalagan keset pimedust.
Õieti lõpuni mõtisklemata, mille vastu täpselt rohtu vaja on, kalpsasime järjekordse linnaorienteerumise kaardi sappa valmis sukelduma Luite asumisse.
Vihma tipsis pähe.
Jaan valis tuima panemise tavalise suundrajaga. Mulle kulus kraami jagu kangemat kraami raputuseks ära ning näpsasin seiklusepisoodidega raja, mis nägi ette, et punaseid rõngaid seekord kaardil polnudki. Olid säherdused suuremad ellipsid ja sõõrid, mille seest tuli punkti asukoht ise leida. Vihjeks nii legend kui võimalikud seal asetsevad punktinumbrid.
See võttis juba esimese punktiga 54 (aianurk) veidi rulli. Põrutasin kohe üle raudtee, sealpool tundus aedu jaguvat. Leidus mitmeid muid hilisematel etappide vajalikke punkte nagu 36, 38, 35, mis ükski ei olnud aiaveeres. Ellipsi sisemuse pingsam uurimine tõi mu teisele poole raudteed tagasi. Tegin majade tagusele parkimisplatsile tuuri peale, aga ei mingit 54 punkti.
Liipasin jälle üle raudtee ja võtsin nõuks töötada edasi järgmiste punktidega, kui mööda Luite tänavat tuhises minu poole Jaan. Rebisin ta rajalt maha küsimusega, kas tal 54 on? Algul tal ei olnud, aga kui ta kuuldekaugusest juba väljuma hakkas, teatas, et see on üldse teisel pool raudteed. Mis mõttes, ma just tulin sealt.
Võtsin ellipsi veel pingsama vaatluse alla ja taipasin, et tegelikult on aia ja aia vahel tõesti veel üks võimalik aianurk. Ja seal ta oligi.
Edasi kulges natuke lõdvemalt ja 36-34-32-31 kombineerusid kaardilt lihtsamini vastu.
37 legend (must punktike) võis ju inimtekkelist kuhilat markeerida, aga võta sa kinni kuhu selle keegi seal kontori ja ladude tagusel tühermaal võinuks olla meisterdanud. Seda pruuni täpikest kaardil ma lihtsalt ei näinud ja kas oleks seda legendiga kokku osanud viiagi. Vaevalt. Aga kümned o-huvilised ei saa eksida, kui nad nii enesekindlalt sinna plangutagusesse võpsikusse suunduvad. Ja neil oli sinna 37. punkti järgi asja nagu mulgi.
Nüüd läks jälle jõnkadi-jõnkadi üpris selgete võimalustega 35-38-39-40. Kuniks 53 (sillake) tahtis järjekordse ellipsi sisu põhjalikumat skaneerimist. Aga leidus täpselt üks purdega tähistatud koht, mida võis sillakesega paigaks pidada. Purre ise oli praktikas küll veidi mõtteliste osadega, aga kasutatav.
52 (puu) jaoks oli järjekordses pikaks venitatud ellipsis täpselt üks koht. 48 kohta ei osanud midagi arvata, mis ja kus see küll olla võiks, aga see lihtsalt jäi teel ette ja 49 (kivi) jaoks ei olnud kaardil sõõri sees rohkem variante kui see üks.
Nüüd tuli minna luidetele auke otsima, jätta meelde teele jääv 50 aianurk ja need viis uuret läbi kammida. Enne veel 45 tehisobjekt. 44 ja 46 lohud sai valitud õiges järjekorras. 47 aianurga jaoks ei olnud ka rohkem vaja luulutada kui seal ära käia. Nüüd tuli minna uuesti majade vahele ja see 50 ära napsata ning uuesti tagasi üles luitedele juba otsaga finishi poole.
43 orvandi jaoks oli märgitud ringis juba rohkem võimalikke asukohti, aga parasjagu kui ma mingit maastikukammimise taktikat arendada püüdsin, paistis rajakese kõrvalt punktitähis, mis osutuski 43ks.
Nii, kaks veel. 42 aianurk taas - proovime seda lamedat nurka seal rohelisemas, aga mitmed muudki o-tajad koondusid punkti ja käes. Veel üks küngas 41 .. liigun sõõri piirini ja eks siis otsib edasi, aga seegi kohe raja ääres.
Ja siis see lõpuellipsi 100 (puu) ka veel.
No lihtsalt ikka palju intrigeerivam o-harjutus kui ettejoonistatud rõngastega variant. Olgu rajameister tervitatud, et viitsis.
* * *
Paar nädalat varem olid j. nännid juba poodides paigas, vaevalt olid alles kõrvitsad tagaruumi tagasi lohistatud.
Ja linnaorienteerumise kaart viis Vismeistrisse. Räime tänavale. Ja need teised kalanduslikud uulitsad. Palav hakkas.
* * *
Päris ammu oli september.
Kassisabas. Sealgi ei tahtnud punaseid rõngaid kaardil näha ja võtsin toonaseks seiskluseks pakutud valgete aukudega kaardi. Lotot jagus, kas valge laik lubab läbi või mitte. Mõnel puhul aitas isegi mälu, mis oli valgete laikude sisemuse varasemast meelde jätnud.
TalTechis. Siis oli ikka lausa suvi alles. Kasutasin kohale jõudmiseks jalgratast. Aga kohapeal ikka kahte ilma rattata jalga. Ma ei tea, aga mul meeldib seal silgata - vist see hoonete piisav hõredus, haljastus, inseneerlik aura ... olgu see rada milline tahes.
Vabaduse park. Vihma kukkus ladistama ja äikest müristama. Märg nagu räim. Ujusin uduste prillidega Ravila parki. Pakki polnud jäetud.
Snelli. Tegelikult ka Telliskivi, Balti jaam ja Tornide väljak, Lindamägi, Toompea.
Nagu ikka, tornid ja turnid, trepid ja krambid, turistid ja baristad, munakivide kumerus, läbi müüride ihalus.
* * *
Tegelikult sai novembris käidud veel ühel sise-orienteerumisel. Nõmmel, Kivimäel Püha Johannese Koolis. J. tähega meestel on siin koolis lastele ajal ja nüüd natuke rohkem öelda kui tavapärases haridusasutuses ja ilmsesti läheb siin lastel aega rohkem nende sõna kuulmisele kui niisama tühikargamisele.
Hoonesse sisenemisel leeritunnistust ette näitama ei pidanud. Kardetavasti on aga o-kogukonnas piisavalt paganaid ning üks suur aatriumi aken oli öösel alustanud säherduse o-tramburai kahtluse alla seadmise märgiks kildudeks pudenemist.
Kitsukeses ning sopilises hoones oli ohtralt lintidega kinnitõmmatud käike maja labürintlikumaks muutmisel ning kasutusel uus risttee lahendus, mis sundis aju pingelisemale käigule kohe 2. punkti minemisel.
Sigri-migritamist jätkus ja pärast oli meil Jaaniga jauramist 0. ja 1. korruse omavahelise kujutamise üle.
Sellist kapitaalset hävingut ühel etapil nagu vahel ette tuleb, seekord ei juhtunud, aga uimerdamist ja keerutamist ning koolimaja soppide avastamist jagus kohati rohkem kui hädapärast vaja olnuks.
Põnev ikka. Veidi teistsuguse tajuga koolimaja kui keskmine riigigümnaasium. Päris huvitav oleks see vaatlus, kas lapsed kelle kasvatamise/koolitamise juures on Kristus abiks olnud, kulgevad oma täiskasvanu ea elust läbi kuidagi teisiti võrreldes nendega, kel vaid oma vanemad selle raske töö on ära teinud. Kas neid hammustab aeg ja selle aiavahel olekud vähem?
* * *
Muidu ikka sära silmadesse, jõulujooksud on ootamas ja jõulurajad on juba metsa ja linna laiali laotatud.
Comments