Järve asumi selletalvine jää

Enne jääd olid sõnad.

Varem järgnesid nad mulle pilves nagu kalaparv. Piisas vaid käsi klahvidele sirutada kui neid robinal lausevõrku kinni püüda õnnestus.

Nüüd on nad kuskile kadunud. Neid tuleb taga otsida. Roomata mööda vaibaaluseid nagu Muumipapa. Teha aken lahti, äkki on korraks välja läinud ja lõdisevad ukse taga. Lehitseda kilode viisi raamatuid, et enda omad teiste seest ära tunda. Mäsu nagu mõnes Aasia linnas, omasid ei kusagil.

Vahel saad mõnel alamõõdulisel sabast kinni ja üritad tast midagi meisterdada, aga ikka tuleb sihuke lahja lurr välja.

Järve asumi vanim maja võiks olla Erbe suvemõis, kui sellest Järvevana tee üle ei tuhiseks. Mõisa maadele tekkis 1920. aastatel Järve aedlinn, kuhu rajati muuhulgas Laine tänavale raudteelastele eriprojektiga "Oma kodu" nunnukesi eramajasid. 

Nüüd seisavad need vastakuti nii 50ndate stalinismi, 60ndate hruštšovkade kui 70-80ndate brežnevismiga. 

Oma hambad on maastikku sisse löönud massiivselt ka käimasolev sajand, sättides maad mööda laiutama kaubanduskeskusi, usjaid klaasmaju või vertikaalseid tornelamuid.

Hommikul oli veel jääd.

Seiklusraja valgete laikudega 6,4 kilomeetrit oleks pühapäeva hommikusse natuke palju saanud. Nii jäi tuimem ja lihtsam variant. Tühermaadel uduumbes punkte taga ajada ei olnud täna minu leem.

Päevakutega on selleks aastaks mõõt täis.