Kurtna-Kiisa rogain. Alevikurahva lood.

Rogaini EMile tuleb juba viiske valmis seadma hakata ja mul ei ole ikka veel sõnakesti kribatud tollele minekuks soojendusena tehtud liigutustest Kurtna-Kiisa rogainil, mille xtsport oli Sügisrogaini nime all oma kalendrisse 18. augusti peale sättinud.

Aga Kurtna-Kiisa rogaini kohta on päris raske sõnu seada. Ükskõik kus otsast ma ka ei üritaks, hakkab kaardile peale vaadates pulbitsema sealt hoopis jalajälgi, mida sinna aastatel 1971-1991 ohjeldamatult jätnud olen.

Sellel kaardil on kodu, mille vundamendiauku me isa ja emaga ühel 1976. aasta vihmasel sügispäeval heinarõugu alt igatsevalt vaatasime. Mul 5-aastasena oli raske mõista, miks see auk nii tähtis on. Aga 1984 aasta 31. augustil kolisime sinna augu kohale kerkinud oma majja. Siiani on meeles, kuidas kõige suurema hoolikusega sai kolitud koolivormi, mis järgmise päeva jaoks oli vaja kastihunnikute vahel kindlasti sirgena säilitada. 

Nüüd on see venna maja.

Sellel kaardil on kunagine vanaema ja vanaisa maja, mis valmis meie omast varem ja mille aeda ma kuni selle 84. aastani kaks kilomeetrit kaugemalt Metsanurme külast tulles jalgratta või soome kelgu jätta sain, et edasi rongiga Sakku kooli minna.  

Sellel kaardil on onu maja, kelle lastega on läbi luuratud pooled Kiisa ojade ääred, ära ujutud kõik Keila jõe paremad käärud, joostud Marti aleviku paremates kodudes, oodatud koos lõputu hulk minuteid hommikuti Kiisa rongijaamas, käidud Kurtnas koos töö- ja puhkelaagris, kõblatud mingeid liblesid sel samal põllul, teisel pool silda 22 punkti juures, ujutud tolles samas karjääris, mis jääb punkti 74 juurde. Ma oleks peaaegu ära uppunud tol samal TPLi suvel selles veeaugus, mille ääres on punkt 64. Sellest sündmusest alates pelgan igasugust ülepea vees ujumist.

Sellel kaardil on Valve Pormeistri projekteeritud kuulus Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama kontori hoone, kus kassa sabas koos teiste väärikate linnuteadlastega seistes sain oma esimese palga. Vist oli 13 rubla ja kopikaid peale, selles samas TPLis teenitud. Üks päev kui vihma sadas, pidime kanu ühest ruumist teise tarima - oli see vast veider - pool päeva kanu taga ajada.

Sellel kaardil on maja, kus sai maha peetud mu esimesed pulmad (Linnukasvatuse 80ndatel ehitatud söökla, üks Pormeistri viimaseid projekte, nüüd eramaja).

Sellel kaardil on pood, mille sabades seismine sisustas suviseid koolivaheaegu. Saia-leiava sai kätte hommikul. Liha (peamiselt hakkliha kujul) ja vorst tuli pärast lõunat kaks korda nädalas ja piimaga oli mingi kolmas värk. 

Sellel kaardil on mu keskkooliaegse klassivenna suvila, kus me 1988 aasta 24. veebruaril mõtteliselt osade klassikaaslastega vabariigi aastapäeva tähistasime. Kogunesime suvilasse, kus vett sai lumesulatamise teel ja mis saunast sai, kes seda enam mäletabki, kas see soojaks üldse läks ja kuidas selle veega seal oli. Aga Maaril oli linnast tulles pizzatainas juba valmis ning kuidagi saime sellest mingi söödava asja valmistatud. Mäletan, et seda oli kuramuse vähe kogu selle kamba jaoks.

Sellel kaardil on paadisõidud, suusarajad, seenemetsad, lõputud kondamised, töö ja lõbu. Sellelt vaatab vastu suur osa lapsepõlvest. Raske kaart, kuhu veel üks nelja-tunnine kondamine mahutada?

Kiisa aleviku omapära on see, et seal on täpselt üks kortermaja, see on tolle avariielektrijaama juures, punktist 65 üles minnes, vasakut kätt. Ja on siiani üks ainumas. Kutsusime toona seda elektrikute majaks. Kiisal pole olnud mitte mingeid tehaseid, kolhoose, sohvoose või muid asutusi, peale raudteejaama, sidejaoskonna ja poe (no need olid ka ju mingi suurema üksuse rakukesed). Olgu, rahvamaja ja raamatukogu olid ka. Puudus mingi keskne inimesi koondav asutus nagu Kurtnas linnukasvatus või Sakus sohvoos, õlletehas, maaviljeluse insitituut. Kiisa inimesed käisid kõik tööl kuskil mujal, paljud jah Kurtnas või Sakus, aga suur osa sõitis linna vahet. 

Suvel valgus Kiisat ümbritsevatesse suvilatesse hordide viisi linlasi. Kui nad ei olnud just jõukal järjel autoomanikud, siis laupäeva hommikuselt rongilt liikusid rongkäigud Kasemetsa, Vilivere, Aespa, Maidla suunal. Buss jõudis Kiisale hilistel 80ndatel.

Ja nii oli, et kui Jaaniga kaardil oma marsruuti enne starti katsusime välja mõelda, küsis Jaan "Kus sa siis minna tahad?" Põnevusega uurisin, millistele ajaloolistele maalappidele kaardi järgi põhjust minna on. Eks seepärast kiskus siis ikka sinna aleviku poole. Kõrvale jäid intrigeerivad ülesvoolu punktid 75 ja 73, kuna sealpoolseid koolmekohti ma ei tea. Minu jõgi jääb maantesillast allapoole vett.

Tõdva ja Tagadi jäid selgelt jalale kaugeks. Tõdva tee ääres olen palju koju hääletanud ja juhtidel end pärast Kiisa kurvi (praegu Kasemetsa tee ja ja Oja tänava vaheline lõik  - Kasemetsa tee keeras siis Oja tänava otsa, praegu on tee kohal kaks maja), öelnud: "Palun laske mind siin nüüd maha!"  See tee mis tuleb Kasemetsa rongijaamast mööda raudtee äärt Kiisa poole, oli toona nii jube kruusakas, pigem sõideti Sakust Tõdva kaudu 3 kilomeetrit ringi.  

Alustasime Jaaniga oma ringi veidi kohmakalt - 21 (linnukasvatuse peakontori kõrvalt) - me ei leidnud kohe asjakohast puud - otsisime teiselt poolt teed. 

Siis põikasime üle Kurtna tee täiesti rõveda võpsikuga kivihunnikusse - 70. Võpsikud kusjuures on mu põhiline mälestus kodukandi loodusest. Kujutasin ette, kuidas enamus aega saab veeta mingites rõvedates jõeäärsetes tihnikutes - toomingas, vaarikas, nõges, lõikehein, ohakas, lepa ja kõige muu õudsa võss. Lapsena ei suutnud miski ajada kõrvale tollesse võpsikusse tallatud radadest, kus hein ülepea. Mõnelt rogaini rajameistrilt juba sellist pelgust ei oota. Kardetavasti on punktid ikka rogainile asjakohaselt paigutatud. Too sama 70 igatahes oli klassikalise Kiisa võpsiku vääriline.

Sama mõnu jätkus jõeäärses 22. punktis, mida ka kohe kätte ei leidnud, läksime liiga kaugele. Teel sellesse punkti suutsin meenutada, kuidas selles kurvis, mis Kurtna teelt punkti poole keeras, 80ndatel isaga mingit talverallit vaatamas käisme. Teed olid talviti sellised, et Kurtna ja Kiisa vahel oli peamine liiklusvahend soome kelk, millega autode poolt siledaks sõidetud lumel hea hoogu anda. Tol rallipäeval oli aga seal kõvasti lahtist lund ja mitte kõik ei olnud osavad ühe jutiga kurvist läbi saama - toona oli see kurv ka sügavam, käis rohkem oja põhjast läbi. Mäletamist mööda oli kogu sotsialismimaade paremik sealt sunnitud läbi sõitma. Ida-sakslaste Wartburgid ja poolakate Plonezid lõhnasid mööda sõites hoopis teisiti. 

Lõik 22-79-82-60 oli lõik, mida mul lapsepõlves kombeks läbida ei olnud. Polnud nagu põhjust sellisel suunal Kurtna ja Roobuka vahel kulgemiseks. See oli juba suvilarahva kant ja sinna eriti asja ei olnud. Arhitektuurne ilme laseb sealsetel hoonetel aga veel tänaselgi päeval eredalt möödunut meenutada.

34-77 aga tuletas meelde, et just 77 poole jääv Maidla tee ots oli paljude seeneretkede alguseks. Sealpool sai isa hea sõbra perega ikka võiriisikaid korjatud. Isa sõbral oli must Volga, seenelkäik täpselt nagu selles laulus "...mina läksin Volgaga...". Kusjuures sellel Maidla teel peeti ka rallikatseid, aga suvel.

Meid aga viis tee 65sse läbi ühest Kiisa kesksemast kohast. Teerist, kus praegu asub turg, diagonaalis selle vastas oli kunagi sidejaoskond/raamatukogu. 

Selle koha peal oli sidekontor/raamatukogu

Vaieldamatu külauudiste keskpunkt. Meie maja näiteks ei asunudki mingil tänaval, koju toodavate lehtede peal oli lihtsalt perekonnanimi, küll sidemutt juba teadis, kus me elame. Kui juhtusid aias midagi tegema, siis oli juba poole kvartali pealt kuulda kui ta jalgrattaga majale ligines, tal oli ikka alati lõppematut juttu. Selle ajaga kui ta "Harju Elu" ja "Noorte Häält" postkasti toppis, oli ära kuuldud viie ümberkaudse perekonna viimase aja juhtumised. 

Side vastas on aga vana poe maja. Uus ETKVLi pood sai valmis ilmselt kuskil 70ndatel II pooles ja pärast elas selles vanas poe majas üks mu klassiõde, kelle ema oli vene keele õpetaja Sakus. Neil oli pommidega käokell, mis alati täistunnil poolkangeks ehmatas kui seal külas olin ja ma ei saanud aru, kuidas nad öösel magada saavad.

Vana poe maja

65st siirdusime põhjapoole 92-52-44. Mulle teadaoolevalt Kiisa kandi üks mõistlikumaid metsi - ehk rongi aknast paistis olevat sealkandis ilus pohladega männimets olevat. Praegu nii ilus ei tundnud. Pohli polnud. 

83 asus selle elelektrijaama juurde viiva tee otsas, kus oli talumaja, kuhu vast umbes 70ndate lõpus äike sisse lõi ja sinna väidetavalt kaks vana inimest sisse põles. Kurb korsten keset ahervaret seisis kaua ja iga kord kui sealt mööda sõitsime, oli mul natuke õudne. Ja see lapsepõlve õudne tunne tuleb ikka natuke naha vahele siiamaani, kui sellest kohast mööda sõidan. Nüüd rogaini ajal lähenesin sellele teeristile nii ebatavalisest kohast, et ma jupp aega üldse aru ei saanud, mis tee see õieti on, mille ääres on õunapuu, kus peab olema punkt. Ilmselt selle sama vana talukoha vana õunapuu. Kusjuures meie kummagi meelest oleks pidanu punkt oleme teise puu juures, natuke rohkem eemal kõrgepinge liinist, kui ta oli.

54-68-66 elektrijaama tagune põld on tundmatum maa. Ei mäleta, et sinna väga sattunud oleks. Aga karjääris, punkt 74 ümber, sai ujumas käidud küll. Tõsi, karjääre ma ikka täiega pelgasin ja piirdusin kaldal kügelesmisega samal ajal kui teised ikka ujusid. Mäletan ühte korda, kui jalgrattaga sinna sõitsime, ja üle ühe sügava kraavi oli sihuke mõnekümnesentimeetrine laud. Ratas käis veits kiira-käära, aga ma jäin sinna laua peale ikka püsima. Mul vahel siiamaani tekib külmavärin kui mõtlen, kui oleksin rattaga üle selle lauaserva sõitnud. See oleks ikka korralik kägar olnud.

Edasi sakitasime 33-63-55-85-94 tagasi Kurtna kooli juurde. Võimalik, et mõnigi neist põldudest on olnud paik, kuhu meid kooli ajal kartuleid võtma aeti. Saku koolis käies kestis see kartulivõtu põli pea terve septembri. See käis umbes nii, et kui on lasuvihm, siis on tunnid, aga muidu ilmusid põlluriietes kohale. Iga jumala päev oli mingi eri kant - Juulikust kuni nende Kurtna taguste auulideni. Kui ma linna keskkooli läksin, siis tehti seal ka pidulikult üks põllupäev sügise kohta. Lausa imelik oli, kohe õppetööga alustada.

Jõudsime 8 minutit enne lõppaega Kurtna kooli taha supisabasse, umbes 21 kilomeetrise tuuriga.

Kuigi ma sellelt kaardilt ülikooli teisel aastal välja astusin, tõi selline rogainilik detailsem maastiku prepareeimine esile massiivselt seal peituvaid minevikusündmusi, mis asuvad tegelikult vaid minu peas. Kaart ja sellel mingi süsteemi järgi liikumine kuidagi võimendas neid, erinevalt sellest kui lihtsalt piirkonnast läbi sõita. Mustad ristkülikud kaardil muutusid konkreetsete inimestega seotud majadeks ja film hakkas rulluma. 

Sündmusi oli võimalik nende ruumist välja võtta ja vaadelda. Kohati nad ei andnud asu, vaid paiskusid robinal välja.

Igat teist rogaini võtan kui rogaini, aga mitte seda Kurtna-Kiisa rogaini. See oli raputus. 

Ja saab olla vaid lõputult tänulik, et mul on olnud see koht, et mul on olnud see aeg. Ja on juhused ja nende tekitajad, kes on andnud võimaluse mingil uudsel viisil meelde tuletada, kust ma pärit olen. 

Et on rogainid. Mis annavad meile kohti. Ja aega. Näha vanu ja uusi lugusid.