Monument minus eneses sõjale minus endas
"Kallis Päevik,
täna algas 30-aastane sõda
... minus eneses" *
Võib-olla 24. veebruaril 2021, kui isa suri. Võib-olla 24. veebruaril 2022, kui algas Kiievi pommitamine.
Võib-olla selle aasta 13. märtsil kui noorim poeg sai 18. Võib-olla 13. märtsil 2020, kui kõik lukku pandi.
Võib-olla 10. juulil 2021, kui suri Jaani ema. Võib-olla 10. juulil, 2022 kui karoonatesti postiivsed triibud lõpuks endagi tatiproovist vastu vaatasid, justkui oleks lunastanud indulgentsi mingisse väljavalitute ringi.
Võib-olla veel hoopis mingil täiesti tabamatul hetkel kui sisemusesest paiskuvad lained vastu seletamatut müüri põrkusid.
Ellu tekkivate printsipiaalsete daatumite võime rütmist välja viia, emotsioonide amplituude lõputult pikaks venitada, on üllatav. See kuidas korraga normaalset vaimsust ja füüsist on aina komplitseeritum koos hoida, vahel lihtsalt lämmatab. Nagu minu enda isiklik Igor Taro sõjapäevik - midagi süttib ja süsteem S-400 lastakse pilbasteks; osa territooriumist ei ole kontrolli all, kuigi õhutõrje toimib; põhimaanteed on plokeeritud ja sillad auklikud, aga kaitseliin veel peab; okupeeritud aladel lood iseendale iseenda ajalugu.
Nii auklikus ei ole elu mõtet vist varem miski pommitanud.
Ja siis loen hommikul tänase "Sirbi" viimaselt lehelt Mait Vaiku: ' /.../ - kõik, mida teed või teinud oled, saab endale mõttetuse pika ja musta varju, tulevikku nagu väga ei olegi või on see hämune, nagu läbi mattklaasi, puuduvad teravamad verstapostid.'
Tühjaks jäänud maakodusse majutatud ukrainlastega konarilikus vene keeles suheldes (kuidas ma oma keskkooliaegses sisemises vastupanus, õppida vene keelt nii vähe kui võimalik, oleks pidanud teadma, et mul on seda 30 aastat hiljem päriselt vaja), tajun mingit lootusetut paralleelmaailmade segunemist - mina kõpitsen lillekeste kallal, samal ajal kui mulle jutustatakse, kuida Harkivisse jäänud venna majast tehti moonaladu, paar nädalat hiljem kuulen, et vennal maja enam ei ole. Seisame ühes Eestimaa taluhoovis, justkui kuskilt ülevalt korraga ühte korvi visatud kaks kriimust õuna, mida mururobot tuuseldanud on. Päike kõrvetab - ja püüame edasi elada.
Võib-olla selles veel ongi üldse mingi mõte, et keegi ei pea keset pommisadu kartulikeldris elama.
Õnneks on endiselt olemas kalender, mis pakub rohtu. Rohtu kõikide nende jalust niita üritavate kuupäevade ja numbrite vastu. Lõpetab 30-aastese sõja äkki juba selle puhkemise 3. aastapäeval.
Tõsi, medikamendi tarbimine on läinud nagu keskmisel migreenihaigel peavalu tablettidega - mõni nädal kühveldad järjest kolm o-üritust, siis ei võta kolm nädalat midagi jala allagi.
Arstimi tarvitamise tulemusel on suvega lauanurgale kogunenud punaste rõngastega värvilised paberid nagu väikesed monumendid. Kummardad nende kohal ja joonistad heldimuse hoos servale punaseid lillekesi. Sündmuste käik ei olegi enam nii hästi meeles, et trajektoori täpselt peale märkida, aga võit iseenda üle, et üldse sai maastikule mindud, on ju tähistamist väärt.
Aga üldisemalt, milleks inimesele monumendid. Rohepööret võiks alustada sellest, et lõpetada see ohjeldamatu hauakivide juurde kalmuküünalde tassimine, mille varesed ja muud loomad kaugemale metsa alla tirivad. Minu üks vanaema on maetud kalmistule ja teise tuhaurn on Tallinna lahe põhjas. Mis tähendab, et ühel juhul on justkui füüsline märk maas ja teisel mitte. Aga ma mõtlen neist ikka nii nagu ma mõtlen. Mälestuskivi olemasolu või selle puudumine ei muuda suhet neisse olemuslikult mitte kuidagi. Monumendid ja hauakivid on puhas mõttekonstruktsioon, mis on vormistatud mingis eriti kummalises morbiidse aianduse väljakujunenud aga küsitavates vormides.
Ega ma isegi pole liivale triipude tõmbamise patust prii. Ent see on punkt, kus üldiste mõttemallidega vastuollu kipun minema, ma ei mõista seda elavate tegelikku vajadust nende kivide ja kujude järgi. Ma ei mõista, kuidas see siiajäänuid edasi elada aitab või mida lahkunud selle hoolivusega peale hakkavad. Aga võib-olla selles ongi mu sisemise sõja põhjus - monumendi puudutuse puudus. Kuigi ma ise mõtlen, et niikaua kui on vabadus vaadata tähtede poole, pole monumente vaja.
Tulles tagasi ravi võimaluste juurde, siis droog on endiselt sõltuvust tekitav - ikka kiikad, mis järgmine nädal leiab. Vahel leiab ja vahel mitte.
Aga siis kui ikkagi leiab.
Leiab ennast näiteks Valgejõelt.
Noh selline kerglane, päevakulise männimets. Melanhoolne unustus.
Või leiab Keila-Joalt teisipäevaku.
Üllatusetapp 13(38) - 14(44) oli ilmsesti võtmeetapp - kas otse läbi kärstikulise jõe või huvilise turistina ümberkaudu üle rippsilla. Minu variant oli kindlalt viimane. Puhtalt mugavuse pärast.
Jahutus voolavas vees.
Kaks päeva hiljem Kloostrimetsa retro päevakul. Aga mitte metsas. Aitasime Jaaniga leiutada, kuidas hallidel aegadel ilma SI-pulkade ja eeltrükkimata kaartidega tolle ravimi tarvitamine õigupoolest käis. Arst kribib retsepti paberile ja sellest täiesti ühetaoliste tähtede massist loeb apteeker välja mida iganes tal parasjagu riiulil rohkem on.
Meie Jaani ja Üloga karjusime finišis üksteisele kellaaegasid, mida kodanikud metsast väljudes saavutasid ja maalisime need numbrid neile higistele ajavõtulipikutele, kus setsimehed läksid ja higistasid järgmise laua juures edasi oma stardi- ja lõppaja vahet välja rehkendada, et enda tulemus nööri peal õigele positsioonile sättida. Hiljem sajakonna arvutuse ülekontrollimisel selgus vaid paar tunniga möödapanekut ja mõned kümnelised siia-sinna.
Ise me säherdusest ajaloolisest ravimeetodist ravitud saada ei üritanudki. Pärast oleks jälle vale jalg maha võetud.
Aitas nostalgia vastu.
Või siis hoopis Kohilas.
Päris ootamatu maastiku kogemus - jõe ja aia vahel. Esimene punkt saarele, peksis tardumusest üles - vaata, kus sa kivi otsas saad, et ristseliti jõest ei leia ennast. Eramajade areaal parem- ja vasakkaldal pakkus ohtralt aianduslikke vaateid kaunitele lillepeenardele ja tuletas meelde lapsepõlve - elu tolle sama Keila jõe kaldal, aga jupp jagu allpool vett.
Magus köhasiirup Pertussiin.
Lähimineviku jooksuradu Kadriorus aitas meelde tuletada eelmise nädala teisipäevak.
Hekseldamist jagus Sikupilli poolikute aedade vahel ja piirkonna tühermaadel, mis ikka veel pole arendusteks transformeerunud. Uuendatud Ilvese sillast tõuksidega edsi-tagasi üle vuhisevad tüübid oli uus nähtus, kellega vanasti seda silda jagama ei pidanud. Küll aga kohtas hea ilma puhul mitmeid tööpäeva lõpetavaid vanu häid tootmisnõupidamisi varjulisemas nurgakeses kosutavate jookide seltsis.
Aspiriin, mis aitab poolte asjade vastu.
Kuna meil Tallinna sprindile Keilas aega minna ei olnud, siis leidsime kolmapäeval viimasel hetkel võimaluse pargijoosta vanalinnas.
Vana strateegia teevalikul, et võta see variant, kus turiste vähem, oli taas abiks, sest eriti torkas silmas, et turiste jagus tihedamalt peatänavatel, kõrvalharud olid ikka üpris inimtühjad.
Miki-Hiirega plaaster pindmisele kriimustusele.
Päev hiljem Kuusalus aga oli juba nii palav, et alguses ei saanud mustikametsas üldse ennast käima. Rohkem käis mustikaid puhmast põske kui et jalad õigesse lohku.
Kui juba punkti 8(57) leidmisel esines õige süvendi leidmisel spiraalset lähenemist, siis etapi 9(44)-10(45) trajektoor saavutas sellise alguse aegade o-radadel toimunu kuju. Kuusalu on esimene koht, kus orienteeruma sattusin. Tegin toona raja koos töökaaslasega läbi ja ega ma enamus asju, mis kaardil kujutatud, päris eluga kokku viia ei osanud - kaart näis kohati liiga mõistatuslik kunstiviis. 10(45) punkti leidmisel tekkis sama tunne minevikust - igasugu kägaraid on kaardile kantud, aga mis ja kus ma ise olen.
See ongi see võlu, eksida. Eksida täiesti süüdimatult. See ongi see valge pulber, mis kõigest muust eemale viib. Ainult, et ärgates on äärmisel juhul surin kannikalihases, mis tuletab meelde, et põlvetõste jooksuga mustikate vahel sai vist liiga hoogu mindud.
Uuel nädala algus Järve asumis.
Seiklusrada oli südametunnistuse rada. Kujuteldavatest takitustest ei tohtinud ennast kujutada läbi jooksmas. 30-kraadine õhusoojus aga ei soosinud üldse millegi ette kujutamist. Kulgesin mingil udusel moel imiteerides liikumist. Ilmselt leidsin ka mittekujuteldavaid punkte.
Kirbe põdrasambla tee.
Neljapäev Kolgakülas,
Kus lisaks muudele loiuvõitu sündmustele näib kogukonna teadetetahvlit lugedes toimunud ka puuduva huumorisoonega lumbehelbekese kohtumine peaorgaaniga. Ma ei tea, mis saab kui keegi kodaniku osaleja teele karu peaks paigutama, peaorgaanil kohtusse minek ...
Palavus endiselt kolmekümnekraadi all, ei andnud muud võimaust, kui ennat vahelduseks N21A rajal proovile panna. Jalutamises.
Liiga palju mõttetuid toidulisandeid.
Ilmadele vaatamata on plaanis tarbimist jätkata. Sõda tuleb lõpetada ja monumente on hakanud viimastel päevadel ka intensiivselt vähemaks jääma.
* * *
On muidugi veel üks viis üritada iseendaga rahu sõlmida.
Lahkuda siit riigist, siit Liidust. Näiteks Ühendkuningriikide pealinna Londonisse.
Läksime Adele kontserdile, sattusime aga veel aiandusfestivalile ja Pride'le.
Asi siis see karoona hankida, kui tuhandete Adele fännidega karjuda: 'someone like you' või elada kaasa vähemuste rongkäigule nagu oleks sattunud laulupeole: 'Elagu Microsofti geid ja lesbid!' See oli tõesti uudne kogemus avastada, et Londoni kesklinnas toimuv tunde kestev rongkäik oli formeeritud sarnaselt töökollektiivide ja kogukondade kaupa nagu meie osalejad laulupeol ja tee ääred Picadillyl olid palistatud rahvassummast sama tihedalt kui meil laulupeo ajal Narva maanteel. Eks laulud ja lood olid küll tiba erinevad ning rahvariided pisut kaasaegsemad - litreid oli nagu rohkem kasutatud ja triibud riietel ja rätikutel kõik väga samast kihelkonnast.
Eks me olime ikka kunstimuuseumisse suundumas parimatele müüki pandud paladele silma viskamiseks - RA of Arts Summer Exhibition, kui teel kaunite kunstide natumiseks paraad meile risti-seliti ette jäi.
Air Balticu uhiuus lennuk Eesti naispiloodiga toimis adekvaatselt ja nii võib süümepiinu tundes kliimakatstroofi kiirendada küll, et vahel ikkagi natuke uitamas käia.
* * *
Saare lõpus. Sõrves.
* Bill Brysoni "Made in America. An Informal History of American English" kirjatükist leiab lause "There is an old joke that goes: 'Dear Diary: Today the Hundred Years War started.' The fact is that most wars didn't get the name by which we know them until the nineteenth century'
Comments