3x sise-o
Ma vist olen sellest east, kus emotsioon pole veel maha kulunud, aga mingi silmaring on juba külge kasvanud *, mööda läinud. Emotsioonid kipuvad viimasel ajal hõredad olema ja kas silmaringist veel midagi küljes ripub, on raske öelda.
Võib-olla tuleb see hõredus tasalülitusest, mida üldise välise negatiivse vooga teha üritan ja see tõmbab ka positiivsed võnked sirgemaks, et end hoida. Aga nagu öeldakse, eestlane olla õnnelik juba siis, kui tal negatiivsed emotsioonid puuduvad. Pole ekstra midagi positiivset vajagi.
Aga emotsioon on lõpeks see, mille pealt midagi kribida annab. Iseasi, kas just peab. Emotsioone pidevalt kuidagi tähtedeks, sõnadeks ja lauseteks voolima. Kas see on miskit, mis otsib väljapääsu või teostusakt ise, mis klaviatuuri järele haarama sunnib, keeruline tuvastada. Sõuad läbi sündmuste voo ja eks näis, millele aer pihta saab.
Tõsi, sise-o on võimeline tundenivood siiski loogeliseks muutma. Ja suund on üpris selgelt ühes suunas - ülespoole. Paljas fakt, et leidub entusiaste, kes otsivad üles majad, nende haldajad, veenavad ja joonistavad, muudavad lahtiseks lukustatud uksed ja toimetavad muud sada ja üks sebimist, et keegi saaks mööda ruume suvaliselt ringi tuhiseda, on tänulikkuse algeks.
Pärast seda kui oled kätte saanud Taltechi ruumilist siseelu kujutava mikroskeemi:
kisub suunurgad iseenesest üles poole. Avastad uusi korpuseid ja taasavastad vanu ning oled üllatunud, et M-N-O-P trepikodadest on võimalik liikuda allapoole - et selline 0-korrus üldse on olemas. Omal ajal sai entusiastlikult õppeklasside vahel korrus kõgemal tungeldud.
Eriti humoorikas oli võimalus ka lifte kasutada. See kõlas nagu mu üks kunagine unenägu juba aastaid tagasi - sest just nii oli mu unenäos ühel sise-o'l lubatud.
Pretsedenditult tekitas kõige suuremat elevust punkt 45 ühe auditooriumi ülemises kihis, sest kolmandale korrusele märgitud punkti tuli minna teise korruse uksest.
Ja kuigi vana osa koridori seinad olid osades korpustes värvitud titeroosaks, mõjus vanem pool oluliselt akadeemilisemalt kui uuema osa kaasaegsem, veidi surra-murram interjöör.
Mulle tundus see kolmest rajast keerukaim, isegi vaatamata sellele, et ainsana seal koridorid tähtedega tähistatud olid ja üesuunalised kulgemisteed puudusid.
Sarnased etapid sundisid täie tähelepanuga järge pidama ja ometi jäi viimane punkt võtmata. See tundus nii tähtsusetu.
T1 pakkus hoopis teisi pähkleid, oma hoonesse ebaloogiliselt paigutatud liikuvate eskalaatorite ja parkla poolkorrustega.
Sõites eskalaatoriga teisele korrusele starti, tekkis tunne nagu lõbustuspargis Ameerika mägede alguses kui vaguneid üles veetakse. Pole õrna aimugi, millised kurvid ja laskumised ees ootavad. Ja eks ta nii vaikselt kulgema hakkaski.
Selle lahenduse hittpunkt oligi kohe see teine(40) mitte kuhugi mineva eskalaatori lõpus kolmandal korrusel, kuhu tuli minna esimese korruse kaudu, aga valdav enamus üritas mõnelt ülemiselt astmelt hakatuseks läheneda.
Kuidagi veel segasemalt läks neljanda punktiga(51) kuuenda korruse trepipüstakus - andis läbi närida, millised uksed on läbitavad ja millised mitte, kui nad kõik on kinni ja mõnele ekstra peale kirjutatud, et läbipääs on ainult asjalikele töö inimesetele. Eks teevalik kujunes uksi läbi katsudes nende lahtioleku järgi.
Maja plaan ise raskusi ei põhjustanud - ei aatrium ega parkla - suunad ja korrused olid kogu aeg tajutavad, aga vahemaad hiiglaslikud ja teevalikuid tuli nende samade veidra paigutusega eskalaatorite pärast ikka eelnuputada.
Laotuslik segadus tekkis korra 0-korruse parklas, kui pooled ikkagi seitsmendasse punkti minnes ära vahetada suutsin ja siis läbi parkla seigeldes end õigeks pöörata üritades autode vahel enam aru ei saanud, kus pool vajalik püstak on.
Endiselt on selles hoones midagi veidrat, justkui hiigelsuur aatrium, poekülastaja jaoks hoomamatu eskalaatorite süsteem ja midagi veel, oleks nagu valesti kokku pandud.
Aga ERR Uudistemaja. Jälle natuke vanem ja natuke uuem. Kaks maja, mis kummalise sisemiselt sakilise galeriiga ühendatud. Hämmastavalt hubased mõlemad, väljapeetud puhkenurkadega. Vanema osa kolmada korruse ümar eend trepikojas (punkt 46 kohal) mõjus nagu mõne mõisa juurde kuuluv peenutsev lehtla.
//kaart - kuniks saab, seniks aimatav Mari postitusest
Tolles vanemas osas oli muidki ajastukohaseid raskepäraseid elemente - paksude astemetega treppe, toretsevaid rosette ja karniise, seevastu kui uuem osa hoopis õhulisemalt mõjus.
See, et kaardil läbipääsetavad uksed eraldi rohelisega märgitud olid, kergendas oluliselt lõpututes lüüsides orienteerumist - ikka avastasid ennast ruudukujulisest kuubist, kus neli ust igas suunas ja hetkega olid kadunud - millisest sisse tulid ja millisest edasi.
Korra seletasime ühe naisterahvaga mõndagi aega uuema osa 0 korruse kitsukeses koridoris, kuidas ta sealt tegelikult hoopis vanema osa teisele korrusele peaks pääsema.
Too teise korruse asetus kaardil, tekitas ka Jaanis segadust ja nii tormas ta sisse uksest, kus vastas tegelased, kes nentisid, et siia pole vaja küll tulla. Aga milleks need juhendid, sealt saadud eelnev vihje aitas mind piisavalt, et kihte kiiremini kohakuti asetada.
Keeruliseimaks punktiks kujunes viimane, kui nullkorruselt lahendust otsides ühel hetkel täpselt samas kohas olin, kus ma poolel teel punkti juba hetk tagasi viibisin. Suuna seletamine kuskil vahepeal kaasvõistlejatele viis naabertiivas olevasse trepikotta.
See viis, kuidas uuemas osas etapi teevalikuid tehes korruseid kokku liitma sunniti - kas enne mõned korrused alla ja siis nauke rohkem üles või vastupidi, see võttis võhmale. Nii jäsmeid, kui ülakorpust.
Kolm väga erinevat maja, mille sisesmust veidral viisil lahti harutada. Võib-olla see suletud uste taha pääsemine on osa selle harjutuse võlust. Astumine ruumilaotustesse, millest võib-olla oled kuulnud, võib-olla aimanud, võib-olla teispool pinda kordi ja kordi mööda liikunud.
Ja siis see rajameistri mõtteharjutus, mida püüad sirgeks joosta, aga nemad kavalad on juba algusest peale kolm sõlme sisse kudnud. Ja siis see sõlmes siplemine, see teeb seest soojaks.
* Nii ütleb viimases "Sirbis" Johanna Ross keskmise kirjanduskriitiku õitseaja kohta.
Pildid on seekord Helsingi Amos Rexist. Hans Op de Beecki kummaline maailm oli väärt sisse astumist. Kindlasti tasub ära vaadata ka 45 minutit filmi. Täiesti hunnitu.
Comments