XXI TAOK Rogain Kilingi-Nõmmel

Otsin algust ja lõppu. 

Sellel loole, mis rullus laupäeval ümber Kilingi-Nõmme. 

Kui JFF seekordsel TAOK rogainil inkognito rebis tihedalt rankingu number 2 ja 3 all esinenud Võtsi ja Triibiku ning Klaabu ja Tige kalaga. 

Alati. Ikka. Nüüd ja tulevikus.

Ja muidugi kõik need teised olendid, keda sel puhul taimede vahel kohata võis. Mõned päris ammused tuttavad juba esimese TAOK rogaini päevilt ja mõned, keda me ei tundnud, aga kes teadsid meid Jaaniga võistkond number 1 olevat. 

Nii oli antud meilegi heameelest helkida. 

Tõsi, Jaan lubas järgmine kord ise numbri trükkida, mida ikka nähtavalt endile külge saaks riputada. A mis järgmine kord, kes oleks tunamullu arvanud, et järgmine kord ei tulegi kohe järgi, vaid jääb korra vahele.

Võib-olla on loo algus reede õhtus, kui olin ära vaadanud Eesti esimatkajate kastide pakkimise video, kus oldi minemas rännakule: nelja päevaga ~600 km Galiitsias. Samal ajal kui me püüdsime saada mõistlikku komplekti asju kahte kotti 8 tunniks Saarde vallas. Kui Jaan jõudis checklistis nimetuseni pealamp ja seda sahtlist tooma siirdus, hakkasid mul silmad mõistmatusest ringi pöörlema. Pärast tuli välja, et seda minevat hoopis järgmine päev maal vaja. 

Võib-olla on loo algus hoopis laupäevahommikuses päiksetõusus Pärnu kohal. Kuldkera naasemine tõotas soojemat päeva algust kui viimasel korral Vetlas.

Igatahes olime ühel hetkel kummargil kaardi kohal ja võiks öelda et lugu oli juba alanud, kui me Jaaniga rõngaid keesse ajama hakkasime.


Kaardilaotus tekitas esmalt loomulikult küsimuse, kas ülemine või alumine ring? Kiire liitmine andis all 81, ülal 89 punkti. Aga mis siis sellest? Eesmärk pole lõpuks ühte kaardi poolt täienisti läbi võtta, vaid ikkagi keskuse ümbert väiksema kilomeetri kuluga rohkem punkte saada. Nii nihkus ring ülevalt natuke allapoole. Oli selge, et Kilingi-Nõmmest lõuna pool on tagasilõikamiseks rohkem mänguruumi kui üleval. 



Viimati Otepää EMil üles näidatud liikumiskiirus ei lubanud väga suurt ringi plaanida. Jäime ~35km juurde, lõpuks kujunes kaar 39km pikkuseks.

Võtsime stardist seega suuna põhja, et mitte öelda kirde suunas.

Esimesed kolm punkti 22-56-27 läksid meie kaheses seltskonnas kaasvõistlejatega tutvumiseks, enda sammupikkuse mõõtmiseks, mõõtkava tunnetamiseks, ilmaga kohanemiseks, meeleolu loomiseks.

Nali hakkas aga juba neljandas (47). Õige nina tabamine läks päris nohuseks. Keerasime vist liiga vara teelt alla oja poole ning päris tihedas kase ja muu mudru võpsikus oli täiesti võimatu aru saada, kaugel ikkagi oleme. Päris hästi ei hoomanud ka, kas punkti peaks päris ülemisest horisondist otsima või kuskilt joone jagu altpoolt - rõnga sees lainetas mitu kõrgusjoont ning asi meenutas ameerikalikku punkti kuskil poolel maal lamedas orvandis. Tuhlasime alla kraavi nurka ja proovisime alt läheneda. Kui ühest naabervõistkonnast ei oleks keegi oma kaaslasele teiselt poolt läbipaistmatust võssist hüüdnud, hei punkt on siin, siis oleksime kindlalt mööda pannud. Siinkohal tundmatule vastasvõistkonnale: tervist! 

60 poole siirdusime maanteeservas, mida kuldasid keskpäevale aina lähemale nihkuv päike ja tee äärde pikitud vahtrad ja kased. 

54sse minekul hakkas Jaan originaalitsema ja otsustas kohale jõudmiseks kasutada jõe veerde jäävat teerada ja kraavi, mille lõppemisel otse üles punkti keerata. Plaan hea. Teostus algas alustuseks harvesteri poolt ära hõljutud oksarisus ning jätkus võsas mulistades. Juba mõnda aega ei saanud aru, kaugel me siis oleme. Mingil hetkel läks nii mudaseks ja soiseks, nagu oleksime juba jões. Otsustav sööst kuivema maa poole viis otse punkti. Ikka nagu kogemata vedas jälle. 

Selle innuka kümbluse peale oli nii mõnigi seljataga lonkinud tiim 46ndasse jõudes meist mööda saanud.

46st 38sse minnes pakkus kujutlusvõimele ainest järjekordne ette jääv kraavike, mille sinine ümbrus tõi vaimusilma ette pildikesi mudas mulistamise jätkumisest. Eks me saime kahetseda, et meil polnud Jaaniga õnnestunud kaasa meelitada pesakonna kõige pikemat tegelast, kellel on kahest meetrist puudu 5 sentimeetrit ja kellega oleks olnud hea kraavide sügavust mõõta. Tuleb tunnistada ebaõnnestunud taktikat, kui olime juba kuuendat korda nädala jooksul oma 'nalja' visanud, miks meil Raidenit ikka kaasa vaja oleks. Eks tuli tõdeda, et sellise pikkuse juures see enam ei loe, et vanemaid valida ei saa. Või on asi siiski rohkem vanuses. Nii tuli meil mõõtmistegevus veekogudes Jaaniga omavahel kuidagi kahekesi lahendada. 

Liivase põhjaga kraavist sai kergelt üle, Jaan loomulikult kuiva jalaga, mina pea põlvini märg. Leidmata jäi aga teisel pool ojakest hoopis raja ots, mis punkti suunas viiks. Kuniks jõudsime ühe energiavõsa servani. Peast käisid läbi võimalikud erinevad asukohad, kuhu sattunud oleme. Kentsakas oli see, et maapind polnud tõusma hakanud, kuigi kaardipilt seda nagu joonistas. Kuidagi olime suunaga lootusetult lõunasse kaldunud. Mõningase heitumise järel olime siiski teerajal, ning 38 sai pulgale.

Kui 55 oli päris õdus männimets, siis retk 62 juurde kulges sõnajalases ürgmetsas, umbes nagu Bondil viimati Norras. Mul on mõningased kahtlused, kas Põhja-Norras ikka on selliseid inimkõrguseid sõnajalgu. Isegi selles mõnusas mudas 62 punkti ümber polnud nii eelajalooline miljöö. Aga nii mõneski võistkonnas visati mudase ristuva kraavi ületamisel seikluslikult selili kui haarati kraavi servas olevast puust, mis inimkeha raskuse all ümber vajus. Mu meelest Bondil oli sõnajalgade vahel üksluisem.  

Järgnev kolmede kolmik 39-37-36 oli küsimuse all, kas järjekorras 37-39-36 oleks äkki lühem träkk tulnud. Kontrollaeg 36s kinnitas, et oleme algsest plaanist pool tundi maas. Mida alt poolt kärpima peaks hakkama, selle üle veel mõtisklema ei hakanud. Läbitavusel jätkus pidevalt üllatusi ja nii vaheldus hea kiirkõnni tempo jälle kerge rapsimisega juurikate ja varte vahel.

Sihtide labürindis 29-35-23 möödusid samuti väga käidavad maatükid täiesti lootusetult kinnikasvanud nõgese-vaarika-paju padrikuga. Nii näiteks diagonaal liini alt alla 23 juurde oli läbipääsetav metsast, mitte sihilt. Samas kui punktist üles liini alla tuli väga tugev kruusarada. Kaardil näevad mõlemad sirged täiesti ühtemoodi välja, aga selliste eest oli meid ju lõpeks ka hoiatatud.

34st suundusime teisele poole Uulu-Valga maanteed 20sse. Kuues tund on see aeg kui seltskond muutub üksinduseks ja silmad hakkavad tasapisi punni minema. Mida teevad jalad, sellest ei saa veel aru, sest neid tuleb hoogsalt vehkida. 

Kui on kaaslane, kes on nii seltskond kui üksindus
Foto: Ivo Kraus

Mõnusasti matkates jätkasime 53st 43 suunas, hakkas tekkima aga see moment, kus üksindus ei olnud enam seltskond. 

63 oli veel rahulikult aja ulatuses. Sinna siirdudes tekkis arutelu, et miks küll selline kallis punkt nii kättesaadavas kohas. Äkki pakutakse siis midagi looduskõditavat - kopratamme kaardipilt ei lubanud, aga äkki muhedat tuulemurdu. Aga ei miskit - muudkui loobi jalga jala ette ja kõnni läbi. Päeva esimese poole rändurite poolt sihtki sisse sõtkutud.

Lõpuponnistuseks tundus, et 31-30 ja siis aitab. 31s tundus, et 44-30 ja siis aitab. 44s käis korraks läbi ka 52-30 ja siis aitab. Aga minu silmad olid juba väga punnis ja õhkkond seltskonnas läinud sedavõrd teravaks, et jäi 30 ja aitab. No pärast oli selge, et 52 oleks ka üksi aidanud, ja vast isegi koos 21ga. 17 minutit jäi reservi. Masendavalt palju, kas pole.

SI-pulk käe ümbert lahti lõigatud, punktilipik käes, tuli loole lõppu otsima hakata.

Võib-olla on loo lõpp selles momendis, kui istud makaroni tops peos, staadioni ääre peal ja lased hämmastavalt soojal õhtutuulel end lohutada nende punktide pärast, mis jäid kogumata.  Lased puude varju kaduval päiksel ümmarguseks vormida kandiliseks muutunud jalgu. Lased kõrvadesse kõnesuminat, mida kostub kaasolendite emotsioonidest. 

Võib-olla on loo lõpp hoopis laupäevõhtuses päikseloojangus Pärnu kohal. Kuldkera lahkumine loomas soojust meeltesse, mis vallandub alati pärast TAOK rogaini.

Takistus on tee, nagu zen-meistrid tarvitsevad öelda.


Comments

Popular Posts