XX TAOK Rogain Vetlas
Jänesel on kapsas.
Hundil on nui.
Rebasel on saba.
Karul on ohakas.
Pesakonnal on rogain.
Rogainil on 20. juubel.
Soojast kolmekraadisest pealinna hommikust viis kolme hästi varustatud huvimatkajat teekond Kagu-Harju suusakuurordi poole.
Juubelirogaini strardipaigas siblasid mööda lumist põldu tutitute mütsidega mitmed sajad tegelased. Maapinna lähemal vaatlemisel selgus tõsiasi, et suuskadest ei pruugi siiski veel asja olla, vahest salvokast kui see oleks soovitusliku varustuse nimekirjas olnud.
Andunumad ürituse fännid said stardisabast tulema kaardi ja šokolaaditahvliga ning läbi aastate 100% pühendnud tüübid lausa kommikarbiga. Pikalt sõuad, tasa jõuad.
Maiuspalad jäid ootele, et alustada tõmbenumbrite otsimisega kirjult paberilt. Kas võtta ette hõrgutis Kakerdaja raba näol? Või prooviks reljeefi delikatesse lääne servast? Või tuleb päeva nael mõnest jõeületuse paigast?
Väga suuri lootusi me oma võimetele ei seadnud - pikki 24-tunnisedi rogaine pole paar aastat enam teinud. Aastast 2000 Mägede külast ja 2001 Voose kaardilt ei meenunud millegipärsast ka ühtegi tuttavat punktikohta, kuhu kindla peale minna. Pärast kodus mõned ikka avastasin, näiteks 30 (64) aastast 2000 ja 57 (60) ning 48 (46) aastast 2001. Täielik vintage.
Kakerdaja raba võib ju looduskaunis koht olla, aga meie kaar kujunes siiski üpris kiirelt teises suunas - otse alla lõunasse: 50-41-31-49-57-58, sealt läände: 34-46, edasi üles põhja kuni ülemise koolmekohani välja: 60-35-51-48-61-36-56-62-33. 36 oli mõttepunkt, kus korrigeerida vajadusel vastavalt allesjäänud ajale teepikkust. Pärast jõge alla tagasi: 52-45-26-58-20-finiš.
Mida näitas aga tõe kriteerium praktika? Lõppskoori ei jäänud mitte ühtegi
kahelist punkti - mis neist kribadest ikka püüda. Mõttepunktis sai välja visatud ka 33.
Aga detailsemalt.
Algus läks väga ladusalt. Veidikene oli jokutamist, seletamist kõige pikakoivalisema tiimikaaslasega, kes küll otseselt ei vingunud, aga väljendas dramaatilisel viisil arvamust laupäevase ajaveetmise üle alates esimestest lumehelvestest.
Sel ajal kui kurinurm oma pesakonnaga rahulikult tee ääres teed jõi ja meie mööda kõmpisime, Raiden meist mõnikümmend meetrit taga lonkimas, uuris teejoojate pealik Raidenilt, kas ta on oma vanemate peale väga vihane, mille peale Raiden kostis, et massiivselt. Tõsi, kogu see trots tavaliselt lahtub päeva lõpuks ning meelolu muutub päris mehiks, aga selle tunnistamine sama värvikal viisil kui eelnevalt üritusel osalemisele vastusõdimine, ei ole teismelisele lihtsalt kohane - see millegagi nõustumine. Hilisema vestluse käigus selgus, et tegemist ei oleks nii katastroofse üritusega kui ei oleks pidanud kuus korda mudasse hüppama ja üldse sõber oli näiteks oma perega spaas. Sõbrad on muidugi alati kuskil paremas kohas kui su enda pere.
Jättes aga perekondlikud iseärasused kõrvale, siis esimene segasem moment maastikul orienteerumise mõttes tekkis kaardi allservas lõigul 59-35. Tabamatuks jäi sihi algus raiesmikus ning kuidagi mõttetult sai edasi-tagasi mööda ristuvat sihti otsitud võimalikku teed, kuniks lageda ala piiride järgi umbes metsa sumasime ja lõpuks mingil kombel sihiga siiski kohtusime.
Järgmine keerutamine leidis aset 60ndas punktis kui puudus kindel tunne selles osas, kuidas punktile peale minna ning esmalt ikkagi vale künka peale jõudsime. Mõningased mõtisklused reljeefi üle viisid meid aga suurema ajakaotuseta õige kuheliku otsa.
Täielikult lasime end aga võssa vedada, usaldades masside liikumisi, punkti 48 minnes. Ühel hetkel oli selge, et kus iganes suunas need sussaaninid ka liikusid, ei olnud see punkt 48 mitte, isegi mitte eriti selle läheduses. Keerasime otsa ringi ja pagesime vastassuunas kui sattusime maastiku osale, mis äkki oligi see küngastega siil kus võiks paikneda seekordne eesmärk. Esimese hooga esimesed mügerikud punkti kätte ei andnud, aga mingi sisetunne sundis mööda harja edasi liikuma, kuni tähis ühe põõsa taga vastu vaataski. Veidi nagu mitteklappiv reljeef ning see rõngasse kerinud kõrgendik tekitas kaardipildi ja tegelikkuse mõistmisel segadust ka ilma võitluslike rahvahulkadetagi.
61 tuli ebalevalt diskussioonis lohkude ja küngaste üle. Taaskord mõningaste seisakute ja arutluste järel õnnestus siiski õige pinnavormi otsa ronida.
Selleks ajaks oli suusailm andnud uuesti järgi kuldkollasele sügisele ning valgeid helvestega laike esines hõredalt, kud päris ära ei kadunud nad päeva lõpuski. Taevas siras siniselt ja puud tilkusid nagu sajaks. Toonus oli sotsialistlik-entusastlik ning kolm harivat tundi ootas veel ees.
Kuigi see ülemine kaar koos jõeületusega tundus algusest peale veidi kahtlane, siis punktis 36 näis ajavaru piisav kui 33 trassilt minema visata. Tehtud - minema visatud. Külastamata punktikohti on 20 aasta pärast ju ka veel vaja.
56 - 62 vahel olev siht läks täiesti rõvedaks täiskasvanud ülepea nõgese- ja vaarikavõsaks ning loha keerutas sihil sinkadi-vonkadi vahepeal ka metsa alla põigeldes. See väsitas.
Koolmekoht üllatas sellega, et ujuma tõesti ei pidanud ja hargivahe jäi kuivaks, aga üle põlve said märjaks ka pikimad koivad. Raideni taltsaks muutunud meel läks jälle päris pöördesse kui teda Jägala nimelisse veekokku sunniti astuma, aga nagu Jaan lohutas, vesi on üldiselt soem kui õhk. Mille peale tekkis mõte, et võib-olla peaks üldse mööda jõge liikuma ja kallastelt siit poolt ja sealt poolt punkte noppima. Raiden küll millegipärast arvas, et siis on meil kanuu puudu.
Selle vesise ergutuse peale oleksime 52st täiega mööda tuhisenud, kui punkti poolt poleks parasjagu sihile välja tulnud kaasvõistlejaid. Neid oli sellel põhja kaarel muidu üpris hõredalt.
45s tundus aega veel varuga, jäi aega isegi juurdluseks, kas 26 võtta või jätta, aga jätsime. Pikk siht 58sse ei olnud kõige hullem, aga aega kulus. Jalgu oli juba kuuendal tunnil eriliselt raske üle kändude vedada. Noid tuli üles ikka kangutada. Mitte et mõte oleks kuskil meeltes, vaid see oli nendes jalgades, iga kord kui neid tuli põlvest kõrgemale vedida.
Kogu graafik läks käest ära 58st 20 poole minnes kui me ei leidnud teelt enam seda eeldatavat loha otsa, kust enne mitmeid tiime metsa oli näinud minemas. Rapsides kargasime suvaliselt puude alla, kuna ainus mida lõpuks teha vaja oli, oli suunda otse lõunasse hoida. Mets oli aga jube risune. madal ja vesine, kõrkjad üle pea, kännud ja juurikad, mahalangenud floora sodi täis ning liikumiskiirus ilma toetava lohata jäi eriti aeglaseks.
Lisaks kaldusime liialt paremale ning kui suurele teele välja jõudisme, ei saanud enam aru, kus me punkti suhtes asume. Kontrollaja lõpuni oli 12 minutit. Nägin 20st juppmaad paremale jäävat rajakest ja tormasin otsustavalt sinna poole - see tundus vähemalt selge asi, mida mööda finišisse jõuda. Esilagu ilus rada, läks liini pool aina imelikumaks - tee oli täis peenikesi maha võetud sarapuuoksi, mõni suurem puu oli täiesti risti-põiki jalus. Tosin minutit sulas nii kiiresti, et liini alla välja jõudnuna olid need otsas. Viimased kügelemised liinialuste toigaste otsas ja lõpetuseks jooksusammud (ainumased 8 tunni jooksul) üle lageda välja viisid meie 85sest skoorist kolm punkti minema.
Kaks ja pool minutit jäi potentsiaalselt rajale sajas ja ühes kohas. 20s punkt oli ju tegelikult teel finišisse, aga oleks nõudnud mõnda varuminutit rohkem. See, et 45ndast punktist keskusesse tagasi jõudmiseks tunnist ajast puudus kätte tuleb, oli ilmselt mingi valearvestus kuskil eespool. See, et 58st väga lollikindlat rada kodu poole ei tule, kummitas algusest peale. See, et mets seal nii kiuslikult rägane on, ei oleks ju pidanud üllatama.
Aga jäi siis nii. Umbes 35 kilomeetrit.
Tasuks veidi rullis jalad, mis ligunesid teisest punktist alates.
Rõõmuks Klemmide sõbrad või Vedela Reie Vellod või Barbirusa, Dugong ja kaks Gerenukki või Võts ja Triibik või loetlematu hulk teisi lõbusaid sebijaid metsa all.
Meeleheaks vorstijurakas ürituse jäägitu fännina, esinemise eest võistlusnumbri all "1" kümnendat aastat järjest.
Päikseks korraldajad, keda on jagunud kahekümneks aastaks särama ühte oktoobrikuu esimesse nädalavahetusse.
Selle trenni pealt on hea minna nädala pärast uuesti metsa - Maastikumaratonile. Kilomeetreid tuleb kümne jagu vähem läbi sibada. Lohast kinni hoidmine on vältimatu. Jänesed, hundid, rebased kes selles pesakonnas enne karusid, st enne meid, stardivad, ei saa ju ometi eksida. Nii palju ohjeldamatut võpsikut ei ole vast rajale paigutatud. Ujumisetappe ei ole ette nähtud.
Kui teile aga seekord ujumiselamusi napiks jäi ning rogain on teie lemmik, siis SwimRunGain ootab.
Jänesel on kapsas.
Hundil on nui.
Rebasel on saba.
Karul on ohakas.
Pesakonnal on meetrine vorstilatt.
Rogainil oli 20. juubel.
Hundil on nui.
Rebasel on saba.
Karul on ohakas.
Pesakonnal on rogain.
Rogainil on 20. juubel.
Soojast kolmekraadisest pealinna hommikust viis kolme hästi varustatud huvimatkajat teekond Kagu-Harju suusakuurordi poole.
Juubelirogaini strardipaigas siblasid mööda lumist põldu tutitute mütsidega mitmed sajad tegelased. Maapinna lähemal vaatlemisel selgus tõsiasi, et suuskadest ei pruugi siiski veel asja olla, vahest salvokast kui see oleks soovitusliku varustuse nimekirjas olnud.
Andunumad ürituse fännid said stardisabast tulema kaardi ja šokolaaditahvliga ning läbi aastate 100% pühendnud tüübid lausa kommikarbiga. Pikalt sõuad, tasa jõuad.
Maiuspalad jäid ootele, et alustada tõmbenumbrite otsimisega kirjult paberilt. Kas võtta ette hõrgutis Kakerdaja raba näol? Või prooviks reljeefi delikatesse lääne servast? Või tuleb päeva nael mõnest jõeületuse paigast?
Väga suuri lootusi me oma võimetele ei seadnud - pikki 24-tunnisedi rogaine pole paar aastat enam teinud. Aastast 2000 Mägede külast ja 2001 Voose kaardilt ei meenunud millegipärsast ka ühtegi tuttavat punktikohta, kuhu kindla peale minna. Pärast kodus mõned ikka avastasin, näiteks 30 (64) aastast 2000 ja 57 (60) ning 48 (46) aastast 2001. Täielik vintage.
Kakerdaja raba võib ju looduskaunis koht olla, aga meie kaar kujunes siiski üpris kiirelt teises suunas - otse alla lõunasse: 50-41-31-49-57-58, sealt läände: 34-46, edasi üles põhja kuni ülemise koolmekohani välja: 60-35-51-48-61-36-56-62-33. 36 oli mõttepunkt, kus korrigeerida vajadusel vastavalt allesjäänud ajale teepikkust. Pärast jõge alla tagasi: 52-45-26-58-20-finiš.
kahelist punkti - mis neist kribadest ikka püüda. Mõttepunktis sai välja visatud ka 33.
Aga detailsemalt.
Algus läks väga ladusalt. Veidikene oli jokutamist, seletamist kõige pikakoivalisema tiimikaaslasega, kes küll otseselt ei vingunud, aga väljendas dramaatilisel viisil arvamust laupäevase ajaveetmise üle alates esimestest lumehelvestest.
Sel ajal kui kurinurm oma pesakonnaga rahulikult tee ääres teed jõi ja meie mööda kõmpisime, Raiden meist mõnikümmend meetrit taga lonkimas, uuris teejoojate pealik Raidenilt, kas ta on oma vanemate peale väga vihane, mille peale Raiden kostis, et massiivselt. Tõsi, kogu see trots tavaliselt lahtub päeva lõpuks ning meelolu muutub päris mehiks, aga selle tunnistamine sama värvikal viisil kui eelnevalt üritusel osalemisele vastusõdimine, ei ole teismelisele lihtsalt kohane - see millegagi nõustumine. Hilisema vestluse käigus selgus, et tegemist ei oleks nii katastroofse üritusega kui ei oleks pidanud kuus korda mudasse hüppama ja üldse sõber oli näiteks oma perega spaas. Sõbrad on muidugi alati kuskil paremas kohas kui su enda pere.
Jättes aga perekondlikud iseärasused kõrvale, siis esimene segasem moment maastikul orienteerumise mõttes tekkis kaardi allservas lõigul 59-35. Tabamatuks jäi sihi algus raiesmikus ning kuidagi mõttetult sai edasi-tagasi mööda ristuvat sihti otsitud võimalikku teed, kuniks lageda ala piiride järgi umbes metsa sumasime ja lõpuks mingil kombel sihiga siiski kohtusime.
Järgmine keerutamine leidis aset 60ndas punktis kui puudus kindel tunne selles osas, kuidas punktile peale minna ning esmalt ikkagi vale künka peale jõudsime. Mõningased mõtisklused reljeefi üle viisid meid aga suurema ajakaotuseta õige kuheliku otsa.
Täielikult lasime end aga võssa vedada, usaldades masside liikumisi, punkti 48 minnes. Ühel hetkel oli selge, et kus iganes suunas need sussaaninid ka liikusid, ei olnud see punkt 48 mitte, isegi mitte eriti selle läheduses. Keerasime otsa ringi ja pagesime vastassuunas kui sattusime maastiku osale, mis äkki oligi see küngastega siil kus võiks paikneda seekordne eesmärk. Esimese hooga esimesed mügerikud punkti kätte ei andnud, aga mingi sisetunne sundis mööda harja edasi liikuma, kuni tähis ühe põõsa taga vastu vaataski. Veidi nagu mitteklappiv reljeef ning see rõngasse kerinud kõrgendik tekitas kaardipildi ja tegelikkuse mõistmisel segadust ka ilma võitluslike rahvahulkadetagi.
61 tuli ebalevalt diskussioonis lohkude ja küngaste üle. Taaskord mõningaste seisakute ja arutluste järel õnnestus siiski õige pinnavormi otsa ronida.
Selleks ajaks oli suusailm andnud uuesti järgi kuldkollasele sügisele ning valgeid helvestega laike esines hõredalt, kud päris ära ei kadunud nad päeva lõpuski. Taevas siras siniselt ja puud tilkusid nagu sajaks. Toonus oli sotsialistlik-entusastlik ning kolm harivat tundi ootas veel ees.
Kuigi see ülemine kaar koos jõeületusega tundus algusest peale veidi kahtlane, siis punktis 36 näis ajavaru piisav kui 33 trassilt minema visata. Tehtud - minema visatud. Külastamata punktikohti on 20 aasta pärast ju ka veel vaja.
56 - 62 vahel olev siht läks täiesti rõvedaks täiskasvanud ülepea nõgese- ja vaarikavõsaks ning loha keerutas sihil sinkadi-vonkadi vahepeal ka metsa alla põigeldes. See väsitas.
Koolmekoht üllatas sellega, et ujuma tõesti ei pidanud ja hargivahe jäi kuivaks, aga üle põlve said märjaks ka pikimad koivad. Raideni taltsaks muutunud meel läks jälle päris pöördesse kui teda Jägala nimelisse veekokku sunniti astuma, aga nagu Jaan lohutas, vesi on üldiselt soem kui õhk. Mille peale tekkis mõte, et võib-olla peaks üldse mööda jõge liikuma ja kallastelt siit poolt ja sealt poolt punkte noppima. Raiden küll millegipärast arvas, et siis on meil kanuu puudu.
Selle vesise ergutuse peale oleksime 52st täiega mööda tuhisenud, kui punkti poolt poleks parasjagu sihile välja tulnud kaasvõistlejaid. Neid oli sellel põhja kaarel muidu üpris hõredalt.
45s tundus aega veel varuga, jäi aega isegi juurdluseks, kas 26 võtta või jätta, aga jätsime. Pikk siht 58sse ei olnud kõige hullem, aga aega kulus. Jalgu oli juba kuuendal tunnil eriliselt raske üle kändude vedada. Noid tuli üles ikka kangutada. Mitte et mõte oleks kuskil meeltes, vaid see oli nendes jalgades, iga kord kui neid tuli põlvest kõrgemale vedida.
Kogu graafik läks käest ära 58st 20 poole minnes kui me ei leidnud teelt enam seda eeldatavat loha otsa, kust enne mitmeid tiime metsa oli näinud minemas. Rapsides kargasime suvaliselt puude alla, kuna ainus mida lõpuks teha vaja oli, oli suunda otse lõunasse hoida. Mets oli aga jube risune. madal ja vesine, kõrkjad üle pea, kännud ja juurikad, mahalangenud floora sodi täis ning liikumiskiirus ilma toetava lohata jäi eriti aeglaseks.
Lisaks kaldusime liialt paremale ning kui suurele teele välja jõudisme, ei saanud enam aru, kus me punkti suhtes asume. Kontrollaja lõpuni oli 12 minutit. Nägin 20st juppmaad paremale jäävat rajakest ja tormasin otsustavalt sinna poole - see tundus vähemalt selge asi, mida mööda finišisse jõuda. Esilagu ilus rada, läks liini pool aina imelikumaks - tee oli täis peenikesi maha võetud sarapuuoksi, mõni suurem puu oli täiesti risti-põiki jalus. Tosin minutit sulas nii kiiresti, et liini alla välja jõudnuna olid need otsas. Viimased kügelemised liinialuste toigaste otsas ja lõpetuseks jooksusammud (ainumased 8 tunni jooksul) üle lageda välja viisid meie 85sest skoorist kolm punkti minema.
Kaks ja pool minutit jäi potentsiaalselt rajale sajas ja ühes kohas. 20s punkt oli ju tegelikult teel finišisse, aga oleks nõudnud mõnda varuminutit rohkem. See, et 45ndast punktist keskusesse tagasi jõudmiseks tunnist ajast puudus kätte tuleb, oli ilmselt mingi valearvestus kuskil eespool. See, et 58st väga lollikindlat rada kodu poole ei tule, kummitas algusest peale. See, et mets seal nii kiuslikult rägane on, ei oleks ju pidanud üllatama.
Aga jäi siis nii. Umbes 35 kilomeetrit.
Tasuks veidi rullis jalad, mis ligunesid teisest punktist alates.
Rõõmuks Klemmide sõbrad või Vedela Reie Vellod või Barbirusa, Dugong ja kaks Gerenukki või Võts ja Triibik või loetlematu hulk teisi lõbusaid sebijaid metsa all.
Meeleheaks vorstijurakas ürituse jäägitu fännina, esinemise eest võistlusnumbri all "1" kümnendat aastat järjest.
Päikseks korraldajad, keda on jagunud kahekümneks aastaks särama ühte oktoobrikuu esimesse nädalavahetusse.
Selle trenni pealt on hea minna nädala pärast uuesti metsa - Maastikumaratonile. Kilomeetreid tuleb kümne jagu vähem läbi sibada. Lohast kinni hoidmine on vältimatu. Jänesed, hundid, rebased kes selles pesakonnas enne karusid, st enne meid, stardivad, ei saa ju ometi eksida. Nii palju ohjeldamatut võpsikut ei ole vast rajale paigutatud. Ujumisetappe ei ole ette nähtud.
Kui teile aga seekord ujumiselamusi napiks jäi ning rogain on teie lemmik, siis SwimRunGain ootab.
Jänesel on kapsas.
Hundil on nui.
Rebasel on saba.
Karul on ohakas.
Pesakonnal on meetrine vorstilatt.
Rogainil oli 20. juubel.
Comments