Sise-o Rahvusraamatukogus

Sellest kui viimati siseruumides o-vormis juhtumisi seiklemist oli, on möödas pea aasta. Sai sellegi kohta toona üht-teist kribitud, tekst sai Maari õhutusel ajakirja "Jooksja" veebruari numbrisse

Pärast Keilas, Harju KEKi kontorihoone majas toimunud võistlust, maja lammutati. Nüüd remondieelses Rahvusraamatukogus silgates küsis nii mõnigi osaleja, kas maja läheb lammutamisele, justkui see oleks uus norm, et pärast seda kui o-kamp on hoonest üle käinud, ei jää muud üle kui maja maha võtta. 

Raine Karbi kolmandal monumentaalteosel Linnahalli ja Karla katedraali kõrval, on siiki lootus püsima jääda. Kellele iganes raamatukogud siis lõpuks loodud ka poleks.

Sellel oktoobrikuu päeval olid nad mõeldud ka orienteerujatele, kes püüdsid leida teed ainult neile teada olevatesse kohtadesse ainult neile teadaoleval viisil maja kaheksal korrusel treppidest üles, treppidest alla, ümber treppide, treppide kõrval, treppide taga - igal pool mujal, mis jäi treppide vahele.

Ajastutruult maskidega, nagu valmistuks uudses alpimajas uueks kevadiseks hooajaks.

Raamatukogu oli pannud välja lisaauhindu neile tormajatele, kes suutsid ettevõtmise käigus läbi higistada ka oma lemmikraamatu. No kus paned siis oma "Kalevipoja" kui mitte kaenla alla või põue. Ma ei olnud ainus, kelles tekitas paljas mõte, et peab lemmiku kaasa võtma, täieliku frustratsiooni. Seda lihtsalt pole või neid on liiga palju. Aiakäruga, mil koormaks hunnik kirjandust, võib-olla mitte päris see... Jaan kavalpea, esines üldse e-raamatuga.

Tuleb tunnistada, et selles majas ma asja pärast õieti polegi käinud. Mu peamised raamatukogu külastused jäävad lapsepõlve, kui kohaliku küla (Kiisa) sidejaoskonnaga samas majas oli eksootilise turbabriketi haisuga kitsas uberik koos täiesti eksootilise raamatukogumutiga. Aga käisin ma seal rohkem kui ainult kohustusliku kirjanduse järel põhikooli lõpuni. Ja seda kui ema käis 70ndatel TPI raamatukogus ja pidin seal tema kõrval teiste asjalike üliõpilastega hiirvaikselt istuma. Ning enda ülikooli ajast mäletan Toompeal Rüütelkonna suursuguses hoones tolmustes kataloogikarpides tuhnimist, tehes poliitökonoomia referaati Euroopa Majandusühenduse teemal. Millesse kuulumine iseseisva Eesti näol, sel hetkel kui konspekti ajalooliste sündmuste jada ümber kribasin, oleks tundunud ainult mõttena sama hull kui Enn Kiple 'haiguste ravi'. Seda ma enam õnneks ei mäleta, mis võtmes selle aine tarvis õieti seda uurimust toona kokku kirjutada tuli, ju seal teatavat purpurset varjundit vast ikka veel oli.

Kui raamatukogud on endiselt milleski tuhnimiseks mõeldud, siis eks tuhnisime seal selgi korral, kui tulla konkreetsemalt võistluskäigu juurde.

Päris tõsine treppide nühkimine leidis aset kolmanda punkti asukoha tuvastamiseks. Kaheksandale korrusele pääsemine nõudis süvenemist mitte ainult kolmandasse punkti jõudmiseks, mis päädis alustuseks ikka vale püstaku ründamisega, kus seitsmendast kõrgemale viis ainult päästetöötajate redel, vaid ka hiljem 11. punkti minnes võis leida uudseid viise kulgeda läbi peafuajee treppide.

Kaart

Kaardilaotuse lahti kodeerimisel nõudsid need majast eemal seisvad detailid (n punktid 2, 3, 8) teatavat fantaasiat täitmaks tühemikke siiski mingite ruumiliste osadega, milles on võimalik liikuda. Esmapilgul kaardile peale vaadates tekkis mulje nagu oleks sattunud mõnesse kosmosesaagasse, kus ümber emalaeva hõljuvad satelliidid, milledesse sisenedes võib juhtuda, et need koos minuga üldse uuele orbiidile lahkuvad.

Sisemist elevust pakkusid mitmed teisedki olukorrad core konstruktsiooni sees. Näiteks, kas 12. punkti kõrval olevat treppi annaks kuidagi ära kasutada. Või et kas esimesele korrusele 15.ndasse saaks laskuda siis õigupoolest kuskohast. Viimase punkti(17.) poolkorrus tekitas samuti mingeid ruumilisi segadusi. 

Lõpuks ei olnud tegemist kõige keerulisema maja ja rajaga, kus seekord ei olnud ühesuunalisi koridore ega kinniseid korruseid trepikodades, poolkorruste orgiat või väga erinevaid korruste plaane. Selles majas valitsev teatav korrapära ja loogika aitas püsida mõõdukalt ajas ja ruumis. Laskudes veidi esoteerilistesse mõtteavaldustesse, siis seda maja valdab väga pehme ja positiivne energia ning ilmselgelt on seal praegu kentsakat ruumi kasutamata jätmist või vastupidi üle kasutamist - ehk siis oivalise kesta sees on kohati mingi rütmist väljas mudru, mille osas jääb siis vaid loota, et uued lahendused õiged rakursid üles leiavad.

Käekell tegi õhtu lõpuks kokkuvõtte 48 korruse läbimise kohta, mis tõsi sisaldas ka ekskursioonil lisandnud rahulikumas tempos läbitud kõrguste vahesid.

Sise-orienteerumine on pealiskaudsel välisel vaatlusel oma olemuselt mõõdukalt jabur ettevõtmine, kuid seda naudingut, mida pakub punktide vaheliste lahenduste välja mõtlemine, kui oled sunnitud kasutama neid aju osi, mis muidu mingis unelevas olekus viibivad, on raske millegagi asendada. Kogu see ajutegevus tuleb ka füüsilises liikumises realiseerida ja see nõuab natuke sellist lennujuhtimiskeskuselikku keskendumisvõimet ja tegutsemiskiirust. Vahel võib ju ollagi tahtmine käega lüüa, aga sa lihtsalt pead maanduma - õhku ju jääda ei saa.

O-spordi üks võlu ongi nois nõudlikes lõpututes kohanemistes, olgu siis sees ruumides või metsas. 

Saan vaid tänutundes imetleda Maari ja tema kaasabiliste ettevõtlikkust meile neid nii kestvaid kui ka kestmatuid hooneid leidmast ning gurmaansel viisil serveerimast.

Comments

Popular Posts