Teisipäevak Männikul

Neile, kes kaherattalise asemel neljal rattal kohale veeresid, neile olid ebasoodsa tuulega saabudes kõik parkimiskohad Trapi tee ääres hõivatud. Tuli kobida 500m edasi, teisele poole Valdeku karjääri. Või ei suutnud ma oma tranduletti piisavalt õhukeseks lihtsalt kujutada, et ennast kuhugi kahe puu vahele pressida. 

Teisipäevakutele minnes tuleb teha ise väike eelkalkulatsioon arvestades teguritena potentsiaalset platsi suurust, kes seal veel sel ajal võivad tegutseda (veespordihuvilised, suplejad, laskurid, diskgolfarid) ning ennast ise kohe kuskile turvalisse kaugusesse ära paigutada. Keegi seal tavaliselt autoga tulijate suunas ei vehkle ega vibuta, ega võta muid kummalise poose üritamaks kogu miimikat appi võttes selgitada seekordseid parkimisreegleid. 

Väikse hulga osalejate puhul ei ole see ka eriti probleem, mahutakse sujuvalt ära. Kitsastes oludes võivad neljarattaliste sees istuvad hordidena saabuvad andnud spordisõbrad aga paraja kaose oma masinatega korraldada, kui keegi neid ei rivista või nood korraldustele ei allu.

Aga mitte parkima ma ei läinud sinna.

Tundusin ennast nii heas vormis olevat, et tihkasin ette võtta lausa N21A raja. Ju ma selle 6.3km siledas ja hõrdeas männikus ikka ära kestan. Pealegi pole seekord Jaani kaasas, kes peaks mind oodates pärast aega surnuks lööma. No mis selle ajalaibaga pärast teed - jupp aega annab järada.

Isegi kui Männiku lasketiiru ümbruse militaaruurded võiksid nende kümnete ja kümnete o-kordadega peas olla, pakub nende kaardilt välja lugemine endiselt avastamisrõõmu. A see võib-olla rohkem ealise iseärasuse tundemärk - kõik varasemad lohupildid on mälus lubjatükkidega kaetud lihtsalt. Teisalt on mul alati kahtlus olnud, et need tehislüngad maapinnas on paberile siiski suht skemaatiliselt kantud ja punktide asukohad on veits tinglikud.

Lasketiir oli päris elus kuidagi rasvasem kui kaardil - metsa alla oli veetud lisalint, millel hoitavad tahvlid laadis ära tule, tapab vms. Tea, kas harjutuspüstolid on võimsamaks läinud, või mis.

Kaheksanda (42) punkti varede vahedele pihta ei saanud. Valdavalt moodus ristkülikute asemel ühtlane võsastunud telliskivihunnikulaadne moodustis. Nii alustasin punkti tuvastasmisega mitmeid kordi liiga varajase hunniku otsast.

Üldjoontes läks ju kõik aga kaunilt, ei käinud valedes paralleelpunktides, mis sellel maastikul ilmselt ongi üks hea võte, et liialt üksteise järgi ei joostaks, kuniks päris lõpu eel punkti 15(54) minnes aianurgad täiega lappama sain. Olin teiste selgade järgi kursi valesti võtnud ning tühma olekuga püüdsin punkti tabada kuskilt täiesti valest tihnikust. Esiotsa oli keeruline mingit arusaadavat pidepunktigi leida, ei teed, aiad ega majad ei kippunud võtit kätte andma. Kui siis ikka ulatas selle jälle kaasvõistleja abivalmidus selgitamaks, millisel teeotsal õieti tiirutan. 

Üks selline lihtne o-ablas (Vaike järgi oblas) õhtupoolik.