Tallinna MV sprindis Kitsekülas

Ega olegi suurt sellest, et on olemas võistluse moodi võistlus, kus saab jälle jala vastu jalga joonele seada.

On suurem lugu sellest, et paljukesi on koos häid tuttavaid jalgu, mida saab taas ritta sättida. Kuidas iganes nad ka ei sibaks ühes pealinna asumis. 

Ja jalgade küljes on kehad, mis õõtsuvad Kitseküla tänavatel.

Ja kehade ülemises otsas on pead, millel on lendlevaid juukseid, mööda hõljumas Magdaleenas, silme ette vajumas Diakonissi pargis.

Ja need on silmad, mis näevad nõgeste taha.

Ja peadel on rääkivad suud, mis paiskavad välja Meeta tänava lõpust leitud taimestiku impressioone.

Ja nina tunneb rajameistri vimkade lõhna, kui ristub Asula tänavaga.

Ja hea meel on kõrvadest, millega pärast teistelt kuulata, mis siis õieti oleks pidanud juhtuma Jalgpalli tänava ristis.

Ja põsed ei pea õhetama, sest neile ei kuuma Marta tänaval asuva Vene-Liivi sõja Jeruusalemma mäe lahingus langenud Tallinna kodaniku ja suurkaupmehe Blasius Hogreve mälestuseks 16. sajandil püstitatud ristilt kummalist kiirgust.

Olen kui nurruvil kass päikselisel aknalaual, kuigi riided on higist niisked.

Olen kui nahkavahetunu uss, kes enam ei sügele.

Olen kui kala vees, kes pole veel esimesest lainest üle saanud.

Olen kui kala parves, kellele on antud uskuda, et saab unustada teise laine.