Kevadsuvised maastiku sisse minekud

"Vaata et sa õigesse ämbrisse astud," olime Raideniga Jaani poolt hoiatatud.

Sellega see algaski. Keerutasime stardi telgi all ringi sama sõgedalt nagu kohale hõljunud õhtused parmud ja ei oska lugeda. Tosinkond helerohelist pange võistlusklasside tähistega, aga oli hakatuseks kohe palju tahetud, et endale samastumist võimaldav kombinatsioon üles leida.   

Raiden, kes päris(!) metsa satub iseseisvalt o-harjutusi läbima viimasel ajal umbes kord suve jooksul, leidis üles M21C ja mina markeerin end ikka N45ga. Jaan lubas, et jalutab läbi M21AL.

Tõttöelda, ega päevakute N45 rajad iseenesest mingeid ekstreemseid pungestusi ju ei kujuta, pigem on need sellised mõistuse peale läbijooksud.

Vaadates aga oma raja trajektoori, mida Varbola linnuse taha metsa täna maha jätnud olen, pole päris kindel, palju neid aruraasusid kaasa võetud sai. 

Klassikalised lood ebaasjakohasest kaardist, kummalistest punktipaikadest ja teiste eksinute abistamisest ei vabanda välja siiski kõiki töllakusi.

Kui oma esimesse punkti (31) olin umbes kolm sammu otsesuunal teinud, loobusin siiski ringi tee kasuks. Kes tont suuna peale raiesmiku sodist tolle madala kivi oleks üles leidnud. Lähenedes teiselt poolt, olin siiski sutsti kohal nagu tulnuks ühelt poolt. Üksi tulin.

Teine punkt (55) olnuks ju lihtne kui ei oleks valel teeristil kohanud Raidenit, kellele ma meie asukohta näidates ilmsesti siiras ei olnud. Kui tema pidi otsima täiesti hoomamatust raietukast punkti 50, siis ise püüdsin ~150 meetrit valest võssist punkti 55 välja võluda. Kusjuures seal oligi punkt. Aga numbriga 42. Ebavajaliku numbriga punkti kohtamisel on üks ütlemata hunnitu omadus - sa saad ometi aru, et sa oled vales kohas.

" ... elule kas jäädakse alla või tullakse võitjaks. Mille üle? Ma ei tea. Vahest iseenda liighella mina üle." *

Eks ikka tegi õrnaks. Aga ju ta võitlushimu iseenda haavatavuse üle kasvatas. Ja siis läkski 3(36), 4(56) kindlalt servi ja sihte mööda. 

Viieski (39) ei tundunud teab mis kunsttükk raiesmiku servast leida. Aga ... see raiesmik  ei lõppenudki ära. Siht tuli vastu, raiesmik jätkus teisel pool sihti ja kaart hakkas lõppema. Sisemus muutus jälle nii pehmeks. Kas see on üldse siht, äkki mingi metsaveo tee. Kogu lank oli ühtlaselt sujuv, puid maha kaksatud igal pool, poolpõõsaid kõik ilm täis. Leia sealt siis lame lohk raietööde äärest. Südantlõhestav umbluu. Vana hea p#tunnetusega tuli punkt kätte. Raidenil nii head tunnetust ei olnud. Ta oma punkti 54 sama raiesmiku teise nuka pealt ei leidnuki. Kord aastas maastikul jalutamas käies sellised abrakadabra punktid ei pruugi end kätte anda.

Nujaa, aga ma ise. Saanud kätte 6(53) ikka kaarega mööda sihte, valisin entusiastlikult 7(43) minemiseks vale sihi, saades sellest pika peale aru pärast vale sihi peal mudas lödistamist ja padrikus tunglemist. Punkt ise oli jälle selline mõõdukas utoopia, ava maapinnas hoomamatus kohas, keset tihnikut. Päike silmaauku passimas. Jääd seisma, keerad ringi sinna kust sai tuldud ja siis ta lajatabki. Otse. Päike. Puude vahelt. Keerad uuesti ringi, mõtiskled. 

"Üks kass paneb tihase nahka

ja meie ei kohtu tihti" **

Las nad söövad. Las ämblikud söövad kärbseid. Ja üraskid söövad kuuski. Nad kohtuvad üpriski tihti. KaasTONlaste tihenev konsentratsioon andis mõista, et ka punkt ei saa kaugel olla. Vaata lihtsalt laugemalt.

8(52)sse minek pakkus sihiristis kaasteelistega korduvaid vesteid teemal, kas siht on ikka siht. Siht on siht kui ta on siht. Ilma sihita juba sihile ei jõua.

Jaan oli meid hoiatanud, et ärgu me kohe alguses täiega panema hakaku, et muidu saame haamriga. Ma siis mõtlesin, et panen lõpus. No oli jälle ilmne mööda sihti silkamise vaev - 9(58).  Jõudsin paika, kus paslik sihilt metsa hüpata. Hüppan. Keeran kolme sammu pärast tagasi. Ei ole õige koht. Täiesti veendnud, et olen jälle vales kohas. Olemine läheb jälle nii sensitiivseks. Ilse jalutab seal ja küsib nagu muuseas, et mis punkti otsin. "58". "Mul oli ka sellega raskusi". Hakkan minema ei tea kuhu. Ilse ei kannata seda välja ja soovitab uuesti, vähe kaugemale vaatama minna. Õige koht, loomulikult. 

Kuvalda oli oma töö teinud. Lajatanud selliselt, et kuigi oled täiesti õiges kohas, ütleb miski, et oled vales kohas. Kui üldse midagi ütlemas on. Lihtsalt üks paks tühjus. Täielik vaakum. See ei mõtle ise enam midagi välja. Õnneks on kaasteelised. Õigel ajal õiges kohas.

Vibreerin viimase etapi autode vahel parklas. Tarmo Tiisler kõnnib karumaia näoga vastu spurdisirgel enne lõppu. Veevalaja Mait ulatab trofeeks topsi vett. Kulistan ja olen veidi topis. 

Linnusemaastik.

* * *

Juhtumisi sattusime päevakumetsa ka nädal varem Nelijärvel. 

See on ürg-orienteerumislik mets. See on mets, kus hakkad uskuma, et võid kõndida üle mudaväljade neisse põlvini vajumata. See on mets, kus hakkad uskuma, et võid kriimustusteta läbida ümberkukkunud kuusepadrikuid hõljuvil sammul. See on mets, kus hakkad uskuma, et jaksad oosidest üles joosta.

See on padupäevaku mets. Ja seal pole mitte ühtegi raiesmikku.

Ürgmaastik.

* * *

Umbes sama hea koht on ka Järvi järvede kaardiga kaetud metsatukk, aga seal on ürgsust vähem kui Nelijärvel. See on leebem. Seal ei hakka sa veel tundma, et valdad metsa või mets sind. Laseb tunda end rohkem marjulisena.

Järvemaastik 18.06

* * *

Kaks korda olen astunud maastikusse Apuparra kaardiga, mis on tegelikult Kõrvemaa Matkakeskuse ümbrus. Maastik ütlemata vahelduv. 

Rada ikka selline, et konsentreerumist ei saa käest lasta. Aga vahel ta libiseb ikka, selga mööda alla, otse rappa. Otse üle raba saab vale saare peale minna. Otse rabas saab seisma jääda. Aeg austab raba sedavõrd, jääb ka seisma. Siis seisate. Paitad ühe käega rabatuult ja teisega lehvitad kogu maailma tüütustele, mille miljoneid aastaid vana sammal endasse nagu svamm imeb. 

See see uskmatu usk ongi. Sammal.

Rabamaastik 21.05

Teisel korral olin Apuparras, kui olin end meeltesegaduses töö juures üles andnud lubades osa võtta virtuaalsest firmaspordi blaah-blaahist. 

Lõpuks oli see ju kõigest veel üks võimalus pääseda segasel piirangute ajal rõngastega ettejoonistatud kaardiga metsa. Sedapuhku mini-rogaini vormis. Punktid olid kõik väga asjalike kohtade peal ja päris tõhus rassimine oli. Kompostriga võetud aukudest tuli pilt saata koos GPS träkiga ning punktide juurest leitud neljast tähest mõistlik sõna. Tagasi sain tunnuskirja neljanda tulemusega omas klassis. Tolledest, kes ettepoole jäid, mis ajaga palju punkte teised said, pole õrna aimugi :) 

Sihuke täis virtuaalne värk - käid metsas ära - saadad aadressile x rida faktipõhist tõendusmaterjali, tagasi saad - sellel maastikul oled 567. 

Valisin päeva, mil vaikselt niristas vihma. Lootust vastu hämaraks vajuvat õhtut kedagi peale karude või pika ülamokaga isendite kohata, eriti ei olnud. Polnud neidki. Polnud isegi mitte lohasid. Täielik isolatsioon. Ainult Jaan ümises jälgedes järgi tehes näo, et teda ei ole olemas. Eks ta võis mõnedest mu susadest hämmingus olla.

Veel korra rabamaastik 9.06, mõnedele ka võistlusmaastik.

* * *

Ühel päeval käisime Jaaniga Kodasoos, Ruu nime all. Räme peavalu oli, migreeni nime all. Maastikust ja rajast ei mäleta suurt midagi, isegi kui kaarti rohkem kui minuti pingsalt jõllitada meenuvad pigem episoodid varasematest külastuskordadest.

Terve aeg läks teraapilisele hingamisele. Finišijoone ületamisel veel ei taibanud, mis maailmas ma olen, kas selles, kus läheb paremaks või selles kus läheb halvemaks. 

Hommikuks oli painav õudus kadunud. 

Ravimaastik 4.06

* * *

Aprilli viimasel päeval lubasime omale SRD püsirajalise jalutuskäigu Glehni pargis. See oli täiesti ammu. Siis kui esimesed naadid alles karge kevade keskpaigas vulisevate vete vahel tärkasid.

Täiesti ammune linnamaastik.

* * *

* Ene Mihkelson, "Matsi põhi"

** Kristiina Ehin, "Janu on kõikidel üks"