Kus karud ei ole

Sel ajal kui karud linnas, on endal hea metsas.

 (Haabersti naaberasumlaste värskeim vanasõna)

Sel ajal kui kolm karu mõttetuks objektiks muutunud Saku Suurhalli ümber uitasid, võttis 2/3 pesakonnast suuna Andineemele. Ülejäänud kolmandik, kes oli haaratud taasavanenud võimalusest päris tennise trennis osaleda, jäi metsavõlude suhtes kuidagi osavõtmatuks, et mitte öelda tõrjuvaks.  

Karge ja selge ilmaolustik. Pisut ülejõukäivalt põhjamaine aiandustegevusteks.

Millest soe ja nurruv trandulett paljulubava reljeefiga maastiku poole viis.

Mida kilomeeter enam metsa poole, seda rohkem tekkis tunne, et vist on jäänud lugemata uudis mustate aukude Maale jõudmisest ...  

Tegime ette näo, et kõik on normaalne. Nii nagu juba viimased kaks kuud on selline nägu ees olnud.

Iseenesest oleks ju võinud pöörata otsa mõne teise püsiraja suunas. Kui aprilli alguses vaatas o-kalendrist vastu laustühjus, siis nüüd saab stressi o-kalendris olevast püsiradade rohkusest. Mida võtta, kuhu minna, millal, kellega? Ei suuda nii palju mõleda, istun lillepeenras edasi.

Kohapeal sattusime aga lillelistele raiesmikele ...

Ja üldse, oleks võinud jääda ka pikemaks ... mõtisklusteks juba teise punkti juures.

Rapsiv mentaliteet pole aga endiselt kuskile kadunud. Ikka oli vaja edasi pungestada. Kiiresti lõpuni. Eesmärk - 18 punkti. Kas oli veel midagi?

Kuidas ma kodus kaarti trükkides ei märganud, et see nii kollane on - ikka raiesmikult raiesmikule. Nagu mingis lõputus savannis. Karudel ei ole kodu. Jääb oodata, millal saabuvad sebrad.

Kaheteistkümnenda punkti juures saabus hoopis Siiri. Huvitusime koos ühest august kuskil metsas, kuskil kõlvikupiiri lähedal. 

Seitsmeteistkümnenda punkti juures saabus Maari. Mis on orvand? Vana, hea ja väärikas küsimus.

Tõttöelda, igatsen mõnusate seltskondlike päevakute järele. Siiri ja Maari juhuslik kohtamine tuletas meelde ühe põhjustest, miks vahel punaste rõngastega kaart üldse kätte võtta.