Jukola 2019
Endalegi oodatult olin nädal enne jaani jälle kuskil Soome metsas. Nagu mullu samal ajal.
Sel aastal kuskil Tampere lähedal, täpsemalt Kangasala asulast veidi ida pool.
Sama oodatult oli samal nädalavahetusel samas metsatukas veel umbes 40 000 inimest. Või nii vähemalt arvavad need, kes massistseene kaardi ja kompassiga 71. korda seitsmele vennale ja 42. korda neljale õele on võtnud ette korraldada. Tõsi, nii mõnigi vend on viimastel aastatel rohkem nagu õde. Näiteks kui JOKA naised suutsid päeval väljendada ennast tavapärases soorollis, siis öösel oldi uuesti juba mehe eest väljas.
Üldse tuleks kaaluda sellist soopõhist eristuse lõpetamist, mis on mehed ju täiesti ebavõrdsesse olukorda seadnud. Peaks olema selline linnaorienteerumise süsteem, nagu punane rada ja sinine rada, mitte klassid vanuse ja soo järgi. Olgu siis päevane võistlus algajatele ja öine edasijõudnutele.
Lugu neljast õest ei ole veel raamatuks saanud ja orienteerumise suhe Aleksis Kivi seitsme vennaga, on ka endiselt hägusevõitu - keskmine suunistuja jätab isegi siis kuidagi olulisemalt arukama mulje kui ta viis minutit TV-punktis innukalt kaarti uurib ja end kord vasakule seadma keerab, siis jälle paremale, siis vasakule ja lõpuks otse kaadrist läbi jookseb.
Igatahes on pool ürituse võlu endiselt selles, et metsa ja ekraanile mahub korraga nii o-spordi maailma tippe kui koduperemehi ja -naisi.
Teine pool asjast, on osavõtmine.
SK Aasa 5 koosnes taaskord Maarist, Siirist ja siinkiribijast, lisaks debütant Vaike, kelle me kohe esimesena maastikku tudeerima saatsime. Jaan ja Raiden elasid kaasa tugitiimina - põhiliselt magasid telgis. Kuigi vahel võis neid ka telgist väljas kohata. Siis nad ei maganud.
Enda teine vahetus läks tänavuse (s)aiavormi pealt üllatavalt normaalselt. Ega vanemas eas ei ole mõtet jõudu treenimise peale ära raisata. Muidu jääb veel keha haigeks ja eks sa siis klopi seda oluliseks etteasteks üles.
Oli küll tradistioonilist kivikaljudel üles-alla kribimist, aga seda õnneks mõõdukas koguses. Ilm oli ka ootamatult mittekurnav - tuulevaikne, mitte kuum, ilma vihmata.
Oli küll mõnesid etapivaliku trikke, aga väga rappa ei pannud - ikka võtad kompassiga õige loha otse üle mägede ja orgude ja oledki supsti punktis. Vaid korra hakkasin mingit oma rada aretama, punktist 6(129) 7(176) minekul, kujutades ette, et ringiga mööda metsaveo teed on kuidagi nutikam kui otse üle mäe trügida - aga nii ei teinud keegi - ronisin mäkke tagasi ja kuuldava jutuvada järgi sain 'peateele' tagasi.
Üldiselt, keegi on öeldnud, et Jukolal ei vali sina rada, vaid rada valib sind. Jääb vaid loota, et rajal on sinuga head plaanid. No olid, pelgasin kolmandast (37) neljandasse (119) minekut. Peale selle, et hoida loha, muud tugevat strateegiat ei olnud. Karta oli, et pika etapi peale loha kaob ning ilmslet on tegemist ka hajutusega - potentsiaal sattuda vale kivi taha oli rohkem kui fifty-sixty. Pigem nagu ninety. Enne punkti vastu tulev roheline madal koht oli selgelt äratuntav, aga kus ma seal täpselt asusin, polnud enam mingit aimu, turnisin üles, et vaatab, mis saab. Ja voila, ongi minu punkt. Väga lihtne oleks olnud alt minna, mööda või siis ka ülevalt ja siis oleks piirkonna tudeerimist pikemaks jagunud. Vahel lihtsalt jõuad pärale lihtsalt. Vähesema mängu iluga kui vaim valmis on.
Väike puterdus oli siiki veel eelviimases 10(170) kui persoonid, kes veel ei julgenud lõpusirgele minna ja risti-rästi loodusest viimast võtsid, mindki segadusse ajasid. Selliste jäljendamine kõige mõistlikum ajakasutus ei olnud. Eriti arvestades, et meie tiimi peamine eesmärk oli jõuda viimane vahetus Maarile üle anda enne ühisstrati. Mis ka veerandtunnise varuga õnnestus, eelkõige Siiri sujuva tegutsemise abil kolmandas vahetuses.
Maarile oleks võinud tema lõpuponnistuse kiirust vaadates kohe ka mõne meeste etapi ette susata.
Nii me siis saimegi kõik osaletud, ühes heas Soome metsas.
Kolmas pool on kõik muu, mis jääb raja ette, taha ja ümber selle. Ikka need parklast keskusesse pakkide tassimisest pikaks veninud käed. Ikka see mitmetuhandepealine unetute koor öö läbi suurt ekraani passimas. Ikka see hasart ööpäev läbi o-varustust pakkuvate kaubandusasutuste külastamisest. Ikka see paljaste kehade massiivsus saunas. Ikka see seletamine naabertelgis, millise kivi taha milline etapp läks. Ikka need Soome sisuga sõjardite lennukid, mis näitavad, kuidas nemad taevas võivad, siblige pealegi seal puude vahel.
Järgmise aasta minek Rovaniemisse jääb ilmselt hyperloopi valmimist ootama.
Sel aastal kuskil Tampere lähedal, täpsemalt Kangasala asulast veidi ida pool.
Sama oodatult oli samal nädalavahetusel samas metsatukas veel umbes 40 000 inimest. Või nii vähemalt arvavad need, kes massistseene kaardi ja kompassiga 71. korda seitsmele vennale ja 42. korda neljale õele on võtnud ette korraldada. Tõsi, nii mõnigi vend on viimastel aastatel rohkem nagu õde. Näiteks kui JOKA naised suutsid päeval väljendada ennast tavapärases soorollis, siis öösel oldi uuesti juba mehe eest väljas.
Üldse tuleks kaaluda sellist soopõhist eristuse lõpetamist, mis on mehed ju täiesti ebavõrdsesse olukorda seadnud. Peaks olema selline linnaorienteerumise süsteem, nagu punane rada ja sinine rada, mitte klassid vanuse ja soo järgi. Olgu siis päevane võistlus algajatele ja öine edasijõudnutele.
Lugu neljast õest ei ole veel raamatuks saanud ja orienteerumise suhe Aleksis Kivi seitsme vennaga, on ka endiselt hägusevõitu - keskmine suunistuja jätab isegi siis kuidagi olulisemalt arukama mulje kui ta viis minutit TV-punktis innukalt kaarti uurib ja end kord vasakule seadma keerab, siis jälle paremale, siis vasakule ja lõpuks otse kaadrist läbi jookseb.
Igatahes on pool ürituse võlu endiselt selles, et metsa ja ekraanile mahub korraga nii o-spordi maailma tippe kui koduperemehi ja -naisi.
Teine pool asjast, on osavõtmine.
SK Aasa 5 koosnes taaskord Maarist, Siirist ja siinkiribijast, lisaks debütant Vaike, kelle me kohe esimesena maastikku tudeerima saatsime. Jaan ja Raiden elasid kaasa tugitiimina - põhiliselt magasid telgis. Kuigi vahel võis neid ka telgist väljas kohata. Siis nad ei maganud.
Enda teine vahetus läks tänavuse (s)aiavormi pealt üllatavalt normaalselt. Ega vanemas eas ei ole mõtet jõudu treenimise peale ära raisata. Muidu jääb veel keha haigeks ja eks sa siis klopi seda oluliseks etteasteks üles.
Oli küll tradistioonilist kivikaljudel üles-alla kribimist, aga seda õnneks mõõdukas koguses. Ilm oli ka ootamatult mittekurnav - tuulevaikne, mitte kuum, ilma vihmata.
Oli küll mõnesid etapivaliku trikke, aga väga rappa ei pannud - ikka võtad kompassiga õige loha otse üle mägede ja orgude ja oledki supsti punktis. Vaid korra hakkasin mingit oma rada aretama, punktist 6(129) 7(176) minekul, kujutades ette, et ringiga mööda metsaveo teed on kuidagi nutikam kui otse üle mäe trügida - aga nii ei teinud keegi - ronisin mäkke tagasi ja kuuldava jutuvada järgi sain 'peateele' tagasi.
Üldiselt, keegi on öeldnud, et Jukolal ei vali sina rada, vaid rada valib sind. Jääb vaid loota, et rajal on sinuga head plaanid. No olid, pelgasin kolmandast (37) neljandasse (119) minekut. Peale selle, et hoida loha, muud tugevat strateegiat ei olnud. Karta oli, et pika etapi peale loha kaob ning ilmslet on tegemist ka hajutusega - potentsiaal sattuda vale kivi taha oli rohkem kui fifty-sixty. Pigem nagu ninety. Enne punkti vastu tulev roheline madal koht oli selgelt äratuntav, aga kus ma seal täpselt asusin, polnud enam mingit aimu, turnisin üles, et vaatab, mis saab. Ja voila, ongi minu punkt. Väga lihtne oleks olnud alt minna, mööda või siis ka ülevalt ja siis oleks piirkonna tudeerimist pikemaks jagunud. Vahel lihtsalt jõuad pärale lihtsalt. Vähesema mängu iluga kui vaim valmis on.
Väike puterdus oli siiki veel eelviimases 10(170) kui persoonid, kes veel ei julgenud lõpusirgele minna ja risti-rästi loodusest viimast võtsid, mindki segadusse ajasid. Selliste jäljendamine kõige mõistlikum ajakasutus ei olnud. Eriti arvestades, et meie tiimi peamine eesmärk oli jõuda viimane vahetus Maarile üle anda enne ühisstrati. Mis ka veerandtunnise varuga õnnestus, eelkõige Siiri sujuva tegutsemise abil kolmandas vahetuses.
Maarile oleks võinud tema lõpuponnistuse kiirust vaadates kohe ka mõne meeste etapi ette susata.
Nii me siis saimegi kõik osaletud, ühes heas Soome metsas.
 |
| saunakorstnad |
Kolmas pool on kõik muu, mis jääb raja ette, taha ja ümber selle. Ikka need parklast keskusesse pakkide tassimisest pikaks veninud käed. Ikka see mitmetuhandepealine unetute koor öö läbi suurt ekraani passimas. Ikka see hasart ööpäev läbi o-varustust pakkuvate kaubandusasutuste külastamisest. Ikka see paljaste kehade massiivsus saunas. Ikka see seletamine naabertelgis, millise kivi taha milline etapp läks. Ikka need Soome sisuga sõjardite lennukid, mis näitavad, kuidas nemad taevas võivad, siblige pealegi seal puude vahel.
Järgmise aasta minek Rovaniemisse jääb ilmselt hyperloopi valmimist ootama.
Comments